varustus, nagu peab – mängusärgid, – püksid, jalgpallisaapad ja – sokid. Ning loomulikult oli meil palliks vaja midagi etemat kui puntraks kokku seotud sokke.
Asja juures oli aga üks konks – meil polnud kamba peale isegi kümmet senti raha.
Pakkusin poistele välja, et võib-olla suudaksime raha koguda jalgpallikleebiste kollektsiooni kokkupanemisega. Need kleebised olid tollal väga popid – need olid nagu pesapallikaardid, igal kleebisel mängija foto ning võib-olla ka pisut statistikat. Minu plaan oli kõigi poiste kleebised kokku koguda ja nendest album koostada, keskendudes sealjuures kõige populaarsematele Rio ja São Paulo klubidele, et kollektsiooni väärtus suurem oleks. Seejärel oleksime otsinud kellegi, kes oleks olnud nõus vahetama albumi tõelise nahkpalli vastu.
Plaan kiideti kiirelt heaks, kuid olime endiselt kilomeetrite kaugusel oma ambitsioonika eelarve kokkusaamisest. Üks poiss, keda hüüti Zé Portoks, pani ette, et võiksime puudujäägi katmiseks tsirkuse ja kino ees röstitud maapähkleid müüa. Suurepärane mõte! Ent kust me maapähkleid saaksime? Tuli välja, et Zé Portol oli ka sellele probleemile juba lahendus olemas. Ta naeratas salakavalalt ja pani ette, et võiksime maapähklid lihtsalt ühest raudteeäärsest laost varastada.
See mõte tekitas mitmes poisis tõsist ebamugavust. Mul oli meeles ema tungiv hoiatus, et vargus on üks kõige hullemaid patte. Tunnetasin ka teisi poisse sama mõtlemas. Kuid Zé Porto oskas olla veenev. Ta väitis, et isegi kui meil ei õnnestu lattu sisse pääseda, võime murda sisse mõnda kaubavagunisse, ning üleüldse, kes märkaks paari koti maapähklite kadumist?
„Ja muide,” lisas ta, „kes selle plaaniga päri pole, on sitt mees!”
Noh, sellele oli juba raske vastu vaielda. Nii suundusimegi kõik raudteejaama, hiilides terve tee. Mina kui kamba üks mitteametlikest juhtidest pidin koos ühe teise poisiga maapähklite toomiseks vagunisse pugema. Mul olid kahtlused kogu selle asja suhtes, kuid… jalgpalli heaks olen valmis kõigeks, mõtlesin ilmselt.
Vagunisse pugedes ei saanud ma lahti kujutluspildist, kuidas ema vaatab meid, käed vaheliti, ning raputab hukkamõistu ja kurbusega pead. Ent tagasi pöörata oli juba hilja. Lõikasime kotid lõhki ning vaguni puitpõranda ujutas üle maapähklite vool. Toppisime meeletutena pähkleid taskutesse, särkidesse ning vanasse roostes pange, mille olime selle jaoks kaasa võtnud. Lõpuks, pärast igavikuna tundunud ajavahemikku, hüppasime oma saagiga välja ning otsisime üles ülejäänud kamba. Tormasime kõik koju, naerdes ja hõisates rõõmust – ning kergendusest.
Röstisime maapähklid ära ning seejärel müüsime maha, nagu plaanitud, ja ostsime saadud raha eest meile lühikesed püksid. Kui mõistsime, et särgid käivad meile üle jõu – ning et oma õnne taas vagunites proovile panna on väga halb mõte –, rahuldusime ühesuguste käisteta särgikutega. See jättis meid endiselt sokkide ja jalgpallisaabasteta, kuid tolleks hetkeks olime liiga elevil, et sellest hoolida. Algul kutsusime endid Descalsos – „saapatud” –, kuni taipasime, et mitu meeskonda Baurús juba kannab seda hüüdnime, ning seda täpselt samadel põhjustel nagu meiegi.
Selle asemel hakati meid kutsuma Sete de Setembro meeskonnaks, minu kodutänavaga ristuva tänava järgi, mis omakorda oli saanud nime Brasiilia iseseisvuspäeva – seitsmenda septembri järgi. Oma uue varustuse ja paari tähtmängijaga hakkasime nüüd end äärmiselt tõsiselt võtma. Enne mänge hakkasime väljakule – olgu, tegelikult küll tänavale – jooksma ükshaaval, suure pidulikkusega, nagu olime näinud tegemas Dondinho meeskonda. Organiseerisime matše teiste ümbruskonna võistkondade vastu ning võitsime enamuse neist, sageli kümne või enama väravaga. Hakkasin väljakul tegema kõiksugu pööraseid trikke, žongleerides palliga oma pea ja põlvedega. Mõnikord naersin õnnetute vastasmängijate üle hüsteeriliselt, kui neist enne järjekordse värava löömist mööda tuhisesin.
Ühel õhtul oli Dondinho kauplusest koju tulles üsna endast väljas. Pärast õhtusööki ütles ta, et tahab minuga rääkida – omavahel.
„Kõndisin täna mööda, kui sa oma sõpradega tänaval mängisid, ning nägin, mida sa tegid,” ütle s ta.
Arvan, et mu silmad lõid särama. Kindlasti oli ta märganud mind kasutamas mõnd hiilgavat uut mänguvõtet?
„Olen su peale väga vihane, Dico,” lausus isa. „Ma nägin, kuidas sa teisi poisse mõnitasid. Sa peaksid neid rohkem austama. See anne, mis sul on? Sa pole teinud mitte midagi, et seda ära teenida. See oli jumal, kes sulle selle ande kinkis!
Neid teisi poisse pole samal moel õnnistatud – ja mis siis? See ei anna sulle õigust käituda, nagu sa oleksid neist parem.
Sa oled vaid poisike,” jätkas ta tõsiselt, viibutades minu poole sõrmega. „Sa pole veel midagi saavutanud. Mitte midagi. Kui oled kunagi midagi korda saatnud, alles siis võid tähistada. Kuid isegi siis – teed seda alandlikult!”
Olin šokeeritud. Mäletan, et tahtsin meeleheitlikult põgeneda ja peita end magamistuppa, mida jagasin Zocaga. Kuid, nagu Dondinho puhul tavaline, oli tegemist suurepärase nõuandega – see jutuajamine jäi mulle meelde paljudeks-paljudeks aastateks. Ning, nagu välja tuli, oleks see olnud äärmiselt kasulik hoiatus ka kogu Brasiilia jaoks.
8
Kui MM lõpuks pihta hakkas, tuli sisse paus meie tänava jalgpalli mängudele, et saaksime korralikult turniiri jälgimisele keskenduda. Mõnda aega tundus, et kogu meie hinge kinnipidav elevus oli õigustatud. Avakohtumises purustas Brasiilia ühepoolses mängus Mehhiko 4:0, kusjuures kaks väravat lõi Ademir – suurepärane mängija Vasco da Gama klubist, keda hüüti ka Lõuaks tema – mille muu kui – võimsa ja esileküündiva lõualuu tõttu. Järgmine kohtumine polnud küll kaugeltki nii särav – 2:2 viik Šveitsi vastu São Paulos Pacaembu staadionil. Kuid 2:0 võit Jugoslaavia üle rahustas inimesed taas maha, ning Brasiilia oligi pääsenud finaalgruppi.
Sellest hetkest alates tundus, nagu loom oleks puurist välja pääsenud. Brasiilia purustas küllaltki tugeva Rootsi koondise tulemusega 7:1, sealjuures lõi ainuüksi Lõug neli väravat. Neli päeva hiljem tampis meie meeskond umbes samamoodi maa sisse Hispaania, kui väravad viielt erinevalt mängijalt tõid väljakuperemeestele 6:1 võidu. Brasiilia meeskond paistis olevat kõrge tasemega ja hästi tasakaalustatud, tugeva kaitseliini ning võimsa ja mitmekülgse ründepotentsiaaliga. Brasiilia koondis mängis pealtvaatajaskonna ees, mis külvas nad üle ovatsioonide, konfettide ning kogu armastusega, mida kodupublikult eeldada võite. Ning näiliselt igasuguse vaevata, rääkimata mingist pingest, oli Brasiilia nüüd vaid ühe mängu kaugusel turniiri võitmisest. Võib-olla oli Dondinhol olnud õigus – ja me tuleme seekord tõesti maailmameistriks.
Vastasseis viimases kohtumises oli just see, mida kõik olid soovinud – mäng Uruguayga. Selles Brasiilia lõunapiiri ääres asuvas lambafarmide ja liivarandade riigikeses elas vaid pisut üle kahe miljoni inimese – palju vähem kui ainuüksi Rios. Ning erinevalt Brasiiliast oli Uruguay olnud finaalringi kohtumistes tõsistes raskustes – võideldes vaevu välja 2:2 viigi Hispaania vastu ja võites Rootsit 3:2 vaid tänu viis minutit enne mängu lõppu löödud väravale.
Ka selle kohtumise toimumispaik oli meie jaoks parim võimalikest – uhiuus Maracanã staadion Rios, mis oli ehitatud spetsiaalselt MMi jaoks. Hiiglaslike mõõtmete ja suurustleva arhitektuuri tõttu meenutas Maracanã pigem keisripaleed kui staadioni. Selle ehitamist oli pillavalt rahastatud kindla eesmärgiga kodumeeskond staadionil maailmameistriks kroonida. Brasiilia valitsus tõi Maracanãle üle kümne tuhande ehitustöölise. Kui staadion hakkas valmima, pandi töölised ehitust „testima”, kuhjates neid tribüüniosadele ning käskides neil kujuteldavate väravate üle juubeldada. Õnneks pidasid kõik tugisambad ja talad vastu. Kui tööd kaks aastat hiljem viimaks lõppesid, mahutas Maracanã pisut alla kahesaja tuhande inimese – saades sellega maailma suurimaks staadioniks, ületades rohkem kui neljakümne tuhande inimesega lähima konkurendi, Glasgow’s asuva Hampden Parki staadioni mahutavuse.
Brasiilia meedia ja poliitikud üritasid üksteist üle trumbata, võisteldes, kes kallab Maracanã – ning järelikult ka kogu Brasiilia – üle suurema kiitusega. „Brasiilia on nüüd ehitanud maailma kõige suurema