saavutada tasakaalu?
Rahu saavutamine tundub võimatu, kuna hirm seisab risti ees! Ning see teeb inimesele paranemise raskeks.
ARUSAAMINE see on VÕTI vabadusele.
Niisiis :
Faas 1 – Kasutades ÜHE MÕTTE tehnikat, vabaned mõne hetkega paanikahoost.
Enne võtte selgitamist peab mõistma, kuidas paanikahoog toimib. Siis oled sa võimeline aru saama ja rakendama abinõusid paremini.
PAANIKAHOOG tekib kõrgendatud ÄREVUSE staadiumis. Kuigi ärevus ja paanika on väga ebameeldivad tunded, ei ole nad mingil määral eluohtlikud. Üks müüt paanikahoo kohta, mis ongi sulaselge müüt, on selline: Paanikahoog võib välja viia eluohtliku seisundini. Hm, vale.
ÄREVUSE DEFINITSIOON
Ärevus on seisund, mis on tekkinud kas reaalse või ettekujutatud OHU kartuse tulemusena.
See on üks tuntumaid inimemotsioone, mis ühes või teises olukorras võib tabada meid kõiki.
Need, kes ise paanikahoogudega ei maadle, ei saa aru asja hirmuäratavusest.
Ülisegane tunne peas, pearinglus, nägemishäired, hirm kaotada kontroll olukorra üle tundub väga reaalne ja loomulikult hirmutav.
Ärevus on reaktsioon ohule. Ärevus on see, mis sunnib sind tegutsema, ohust välja saama või sellega võitlema. Nii, et kogu ärevustunde eesmärk on tegelikult sind kaitsta. Kaitsta ohu eest! Kui inimesel ei oleks ohu- ega hirmutunnet, siis ta hukkuks kiirelt. See on juba iidsetest aegadest nii. Et ellu jääda, selleks oli vaja ohutunnet. See tähendab, et ohuga vastamisi olles sa kas võitled või lased jalga. Ka tänapäeval rakendub see automaatselt. Näiteks liikluses sa ju hüppad läheneva auto eest ära?!
Ärevus on meile sisseehitatud süsteem, mis aitab meil end kaitsta ohtude eest. See on huvitaval kombel mehhanism, mis kaitseb, aga ei tee meile halba ega viga. Niisiis, kui seisad vastamisi ohuga, saadab aju signaali kesknärvisüsteemile.
Autonoomne närvisüsteem ei ole üldiselt inimese tahtliku kontrolli all. ANS jaguneb sümpaatiliseks ja parasümpaatiliseks närvisüsteemiks. Sümpaatilise närvisüsteemi ülesanne on valmistada organism ette tegutsemiseks, parasümpaatiline loob sobiva olukorra energia kokku oiuks.
See tähendab, et käivitub enesekaitsemehhanism. (Vallandub adrenaliin, mis omakorda tekitab kehas mitmeid erinevaid sensatsioone. Adrenaliini tulv kehasse ei peatu sama lihtsalt, kui ta käivitub.
Alati on täiendav aeg, kus see peale paanikahoo lõppemist veel kehas ringleb ja tekitab ärevaid emotsioone. Ning seejärel teatud aja möödudes ja ka ohu möödudes käivitub taastusrežiim, mis aitab kehal naasta oma endisesse olekusse. Hea on teada, et see süsteem asub tegutsema ühel või teisel hetkel NAGUNII, sõltumata sellest, kas me üritame seda tagant sundida või mitte. See on üks nendest paljudest meile sisse ehitatud süsteemidest, mis automaatselt käivituvad.
(http://www.tps.edu.ee/materjalid/terviseopetus/tervis/inimese_nrvissteem.html ")
Sa võid muretseda nii palju kui sa tahad, kuid teatud hetkel see lõpeb. Ja ajapikku meie keha muutub targemaks. Ta liigub taastusstaadiumisse kiiremini, sest ta näeb, et tõeline oht puudub. Meie kehad on äärmiselt intelligentsed. Ning sa võid kindel olla, et sinu keha funktsioonid, viimse kui üheni, on disainitud sinu elus hoidmiseks. Teisiti oleks inimkond ammu välja surnud.
Sa pole ikka asjas veendunud?
Proovi seda: hoia hinge kinni. Niikaua kui suudad. Ühel hetkel sa HAKKAD hingama, ükskõik kui kõvasti sa püüad mitte hakata. Sa ei saa iial jagu keha vajadustest hingata. Sind elus hoida. Ja see on hea uudis.
Niisiis sul on parasjagu paanikahoog. Ükskõik, kuidas sa ennast ka ei veena, et sured paanikahoo kätte, SA EI SURE! Sinu keha ületab selle hirmu ja suundub taastusstaadiumisse, leides uuesti tasakaalu. Sinu enesesisestus, et sured kohe, ainult pikendab sinna taastustsüklisse jõudmist.
EI OLE TEADA ÜHTEGI JUHUST, KUS INIMENE OLEKS PAANIKAHOO KÄTTE SURNUD. Pea seda järgmine kord meeles, kui sul tekib paanikahoog.
Sinu teadvus ise võib hoida hirmu sinus kauem, kui su keha oleks seda tahtnud, aga lõpuks läheb ta ikkagi üle taastusrežiimile.
Meie keha ei ole absoluutselt nendest tekkivatest sümptomitest häiritud. Miks ta peakski? Ta ju teab oma võimeid ja lülitab ennast õigel ajal ümber. See kõik on meie muretsevates meeltes. Me ise mõtleme ennast paani asse. Tormavad mõtted veenavad meid, et oleme skisofreenikud. Kiirendatud pulss muutub meie peas automaatselt südameatakiks. Sealt on juba lühike tee kirstu ja kaan pauguga kinni, haa!
Aga kas see on meie süü, et me niimoodi reageerime nendele mõtetele, mis meil peas tekivad? Ma ei arva nii. Asi on info puuduses.
Hakkame siis tegelema info kogumisega.
KARDIOEFEKT
Paanika esimene faas (sümpaatiline), mille vallandavad nn. stressihormoonid: pulss kiireneb, vereringe kehas kiireneb, et varustada keha eluks vajalike ainetega ning hapnikuga. See valmistab keha ette tegutsemiseks.
Näiteks füüsilise pinge korral kaob verevarustus sõrmeotstest või kätest ja juhitakse keha elutähtsatesse organitesse: süda, kopsud, aju. Siin aetaksegi tihti surin sõrmedes või kätes (käte suremine) segamini südamehäiretega! Tihtipeale paanikahoogude käes vaevlevad inimesed usuvad, et nende süda on haige. Ka mina arvasin nii, kuni käisin uuringutel ja mulle öeldi, et mul on sportlase süda. (Aga kas ma siis uskusin arsti? Loomulikult mitte, käisin ikka veel ja veel aega raiskamas ja nii aastaid.)
Kui sa arvad, et ei saa muidu rahu, siis soovitan minna südant kontrollima. Lihtsalt juba selle pärast et hingerahu saada. Aga ära siis üle ka pinguta. Usu ikka ka, kui öeldakse, et su süda on terve. See on ju hea uudis.
HINGAMISHÄIRED
Minu jaoks oli paanikahäire juures kõige hirmutavam see, et ma ei saanud korralikult sisse hingata- lõpuni hingata. Miski nagu takistas.
(Hm, oli! Ikka ja jälle rõõmustan, et saan siia kirjutada mineviku vormi.)
Ei saanud hingata. Sellega tekkis meeletu hirm õhupuuduse ees, lämbu ise tunne. Hirm, et hingamine seiskub!
Kas paanikahoog saab peatada su hingamise? Vastus on EI!
Paanikahoo saabumisel vallanduvad stressifaktorid: hingamine kiireneb, tekib suurem vajadus hapniku järele, et valmistada keha ette tegutsemiseks. Selle tagajärjel aga tekivad mitmed sümptomid! Hüperventilatsioon ehk nagu mina seda nimetan: hingetuks hingamine. Lämbumistunne, pigistused rinnus. Põhiprobleem on selles, et kõik need tunded on meile võõrad ja nad tunduvad meile ebaloomulikud. See omakorda süvendab paanikat.
Siin aitab vaid üks tehnika (kirjeldan seda veidi aja pärast). Las keha teeb oma asja, ta teab kõige paremini, mis on vaja teha. Lase tal ennast ise juhtida. Usalda teda, midagi ei juhtu!
Kõige tobedam asja juures on see, et selliselt kiirenenud hingamine tekitab kõiksugu ebamugavaid tundeid, näiteks segadustunde peas, pearingluse, nägemishäired, kuumalained. Aga kõik need nähtused on täiesti OHUTUD.
TEISED FÜÜSILISED ILMINGUD
Esineb veel mitmeid teisi ebameeldivaid, aga TÄIESTI OHUTUID nähtusi ja tundmusi, nagu näiteks: pupillide laienemine, (siit tulevad nägemishäired), suu kuivamine, iiveldustunne, lihaspinge, mis tihti avaldub kogu keha värisemisena.
Kuna kõik need emotsioonid ja tundmused võtavad kehalt palju energiat, siis ei maksa imestada, et peale paanikahoogu oled OMADEGA TÄITSA LÄBI. Kurnatud nii füüsilises, kui vaimses mõttes.
Närvisüsteemi eesmärk on niisiis otsida üles võimalik oht. Juba käivitunud mehhanism võtab kõik tähelepanu ohu otsimisele, sellepärast on ka paanikahoo käigus väga raske millelegi keskenduda. Ta ei jäta enne, kui oht on identifitseeritud. Niipea, kui paanika käivitub, otsib inimene lähimat väljapääsu antud olukorrast. Kas siis otseses või kaudses mõttes. Näiteks väljub rahvarohkest poest, tahab põgeneda liikuvast sõidukist jne. JUHUL, kui me otsest