jne), mida meie meeled võtavad, kui hoiatust läheneva ohu ees ( kas siis psühholoogiline või füüsiline oht)!
Pead aru saama faktist – kui ei ole varitsevat ohtu, pole ka paanikat!
See, mis tekitab paanika, on meie olukorra tõlgendus, meie REAKTSIOON. See, kui sa õpid kontrollima oma tundeid ja reaktsioone paanikahoo alguses, ei tähenda, et ärevustunnet enam üldse kunagi ei teki! Siis me oleks ju robotid. Ärevus on meie igapäevase elu loomulik osa, aga see, kuidas me seda tõlgendame, peab muutuma. Siis ei teki enam paanikahooge. Ja selleks peab kasutama iseenda sees olemasolevaid vahendeid:
MÕISTUST, mitte tablette.
Alusta mõttega “Reaalse ohu puudus” pluss “Ühe mõtte meetod”. See paneb punkti paanikahoole minutitega.
ESIMENE ÜLESANNE – VAATLE JA VÕTA OMAKS
Sa pead tegelema hirmuga nii, et su emotsioonid ja tunded on vabad. (Vastupidiselt endisele olukorrale, kus sa oma emotsioonid hirmus paanika ees lukku panid või selle ees, mis kõik juhtuda võib.)
Niisiis: vaatle kui kõrvaltvaataja seda hirmu, mis sinu sees kasvab! Mida sa sellega saavutad, on see, et sa saad teadlikuks paanikahoost ja tunned ta järgmine kord ära, kui ta tekkida tahab. Me tahame tekitada olukorra, kus me juba eos matame paanikahoo maha ning väldime tema tekkimist järgmisel korral.
Tunne ära need tuttavad sümptomid, see rada, mis su tavaliselt paanikahooni viib. Minul olid selleks hingamishäired, südame kloppi ine jne. Leia need enda omad ja tunne nad ära. Taba ära see hetk, mil need sümptomid tekkima hakkavad.
Kuid sel korral sa lähened olukorrale teisiti. Sa ei ole enam ohver. Nii, et las ta siis tuleb – see paanikahoog.
TEINE ÜLESANNE: TERVITA JA TUNNE OMA VAENLAST. USALDA
Suhtle oma hirmuga. Ole tema vastu sõbralik ning tervita teda soojalt (ok, saan aru, et see võib olla sinu arvates absurdne, aga kas teised meetodid on sind aidanud? Mis sul siis kaotada on, tee kaasa!) Kui sa ei ole proovinud, ei saa sa ka väita, et see sinu peal ei toimi.
Kutsu see tunne oma meeltesse ning kohtle teda kui vana sõpra.Kutsu ta enda juurde ja vaatle teda nagu oleks ta füüsiliselt käega katsutav. Sa tahad teda tundma õppida. See uus lähenemine asjale võib alguses kahtlusi tekitada, sest kutsud ju enda juurde tunde, mille vastu sa sõdida üritad. Sinu kahtlused hajuvad peagi. Ürita südamest mitte sõdida vastu tekkivatele tunnetele, vaid hoopis vaatle neid. Võta nad omaks, kujuta neid tundeid enda ees tahvli peale kirjutatuna. Ning vaatle neid ja analüüsi.
Kui sa oled visuaalne tüüp, kujuta see hirm endale ette joonisfilmi tegelasena, suure pea ja suurte jalgadega ja väga nunnu näoga (kas sa arvad, et ta tahab olla see jube HIRM, tal endal on ka kahju). Ta on kui ulakas laps, algul teeb pahandust, pärast aga kahetseb.
Tunneta igat kui viimast värelust oma kehas ja taju kõike sooja tundega! Lase endal kogeda seda, ära võitle. Vaatle oma tundeid nagu nad oleks ookeani lained, tulevad, tõusevad, langevad ja kaovad.
Iga inimese paanikahoo pikkus on erinev. Mõnel on see 20 minutit, mõnel kestab tunde.
Tean, et seda seisundit suudad sa vaatleja rollis näha vaid teatud ajani (see oleneb sinu kujutlusvõimest ja sisendusest), kuni paanikahoog võtab su üle võimust. See on hetk, kus sa tahad vastu võitlema hakata või siis põgeneda situatsioonist, mis selle tekitas.
Nüüd on saabunud hetk, kus sa rakendad ÜHE MÕTTE MEETODIT.
Sa ei suuda enam selge peaga vooluga kaasa minna, sest seda on sinu jaoks liiga palju, aga just nüüd NÕUA rohkem. LAS TULEB, karju talle näkku, et TULE! NÄITA, MIDA sa teha suudad.
SINU hetke võimalikud mõtted: MISASSSSSJA, ROHKEM????? Mida veel? Nalja teed või? Miks ma peaks seda jama rohkem tahtma? Aidake mind hoopis siit välja!
See oleks vastuseis asjale, aga mäletad: meil on siin käsil uus tegutsemisviis.
Jah, aga rahvarikkas kohas sa loomulikult ei saa füüsiliselt seda välja karjuda, kuid aitab ka lihtsalt mõttes karjumisest. Anna oma hirmule teada kindel seisukoht: tulgu siis, kui tahab! Näidaku, milleks ta või eilne on. Andku endast parim. Noh!!!????? Kus ta siis on?
Sel hetkel sa muudad ennast VOOLUGA KAASA MINEJAKS, sinu suhtumine on JAATAV. Seega positiivne, sa töötad KOOS hirmuga, mitte tema vastu. Samas suunas minemine annab sulle võimu peatada paanikahoog. Sinu nõudmine anda sulle rohkem,jääb vastuseta. Sinu suhtumine lajatab hirmule otse lagipähe. Sa saad aru, et see niinimetatud HIRM BLUFIB! Kõik see oli ainult kujutlus sinu peas. Sel hetkel, kui sa muudad oma mõtlemist, saab ka hirmust üks tühipaljas õhk.
Esimene kord, kui seda katsetasin, olin veidi kahtlev. Ettevaatus tuleb siin kõrvale heita, kui juba, siis juba! Ole julge! Kõik saab muutuda ainult paremuse poole.
Minul esimesel korral… hm… no peaaegu… argus võitis, lõin põnnama. Teine kord olin kohutavalt ÕNNELIK, et asi toimis. Kuna sain hirmust võitu.
Minu põhilised paanikahood tekkisid siis, kui istusin autosse ja hakkasin pimedas üksi sõitma. Ei tähendanud kuhu, kasvõi 1 km ja juba oli paanika platsis. Pärnu-Tallinna vahet sõites oli jälle vaja helistada kiirabisse. Kas pole nõme?
Niisiis, istusin autosse, sihiga sõita ja endale paanikahoog kallale kutsuda…hm. Sõitsin ja üritasin, aga tead, MUL EI ÕNNESTUNUD! Olin sõnulseletamatult õnnelik.
Selline meeletu vabaduse tunne, kui sa tead, et oled endast andnud parima ning tulnud toime ületamatuga. Aga oota, miks ületamatuga? Ma ju sain sellest jagu!
Järeldus: Minu meelest ei ole ületamatuid asju. On teadmatus ja vähene pealehakkamine. Ja mis kõige hullem – vähene usk. Kõik sõltub sinust enesest! Keegi teine ei saa sind aidata. Minu tekst on sulle vaid juhiseks – põhitöö pead sa ise ära tegema.
Kui seda meetodit rakendada ÕIGESTI (selle all ma mõtlen 100 % pühendumist ja unustamist, et kardad.) Pane täiega, siis on tulemus kohene ja kinnistub iga korraga üha enam, kuni hetkeni, kus sa tabad, et ei mõtlegi enam selle peale. Ja see tunne on tõeliselt hea! Tuli välja, et polnudki vaja otsida kaljut, kust alla hüpata.
Alguses märkad, et hirm tahab tagasi tulla. Ära muretse liialt selle pärast. See on lihtsalt märk tsükli vaibumisest. Ei saagi tahta, et kõik kohe ja korraga toimuks. Asi võtab ikka aega ja aeg on see, mida sul on!
Kui tabad, et hirm ja paanika hakkavad tagasi hiilima, siis võta KOHE jälle vaatleja roll! Kujuta endale ette seda hirmu pilvena, mis üle sinu lendab, lase tal minna! Ära reageeri sellele kuidagi, las ta olla! Tunneta hetke ja tea, et ükskõik, mis su teele tuleb, sa saad sellega hakkama! Tuled toime kõigega!
Las see olla sinu MANTRA: Saan hakkama kõigega, mis elul mulle pakkuda on!
Kui tunned, et on raske endasse uskuda ja nõuda paanikahoolt rohkem, siis tea, et see on normaalne. Ära lase ennast häirida, see on loomulik, et tulemused ei tule üleöö. Lihtsalt harjuta. Harjuta!
MINU MOTO, mille sain Internetigurult PEEP LAJA'lt: Kui sa tahad, et sinu elus midagi muutuks, siis küsi enda käest: MIDA MA OLEN TÄNA TEINUD SELLEKS, ET MIDAGI MUUTUKS?
Kui su vastus on “MITTE MIDAGI!”, siis hakka tegutsema. Järjekindlalt, natukese haaval, IGA PÄEV!
AINULT SIIS ja AINULT SIIS hakkavad asjad muutuma!
Nüüd sa tead, et sul on vaja liikuda hirmuga ühes suunas ja mitte tema vastu! KASUTA SEDA TEADMIST, ET OLUKORDA MUUTA.
See on sinu enda võimuses. Usalda ennast. Sa suudad seda kindlasti!
Mõned näited:
Õhtu, istud bussis ja hakkad sõitma Tallinnast Tartusse. Mõtled, et tukastad sõidu ajal. Bussiuksed sulguvad ja kõik on justkui OK, kui äkki tekib rahutu mõte, ärevus võtab maad… mis siis, kui mul jälle tekib paanikahoog? Olen bussiga kusagil metsa vahel, minna pole kuhugi, abi pole loota… Ja siit see tulebki: rinnus hakkab pigistama, süda peksma, mõtted lähevad peas sassi.
Vaatleme nüüd, kuidas sa selle olukorraga enne hakkama said! Või õigem