Paanikahäire minu moodi. Merike Tuulik

asi, mis sa ilmselt teeks, tõuseksid püsti ja liiguksid ringi. Läheksid kuhugi, kus rahvas poleks nägemas sinu häda. Liikumine paneks sind tundma vähem kammitsetuna. Bussis sa ringi ei liigu, oled lõksus!

      Järgmine abinõu: tõmbad kotist välja “hädaabi pakikese”, milleks võib olla nii kerge rahusti või ka alkoholipudel! (MUIDE, minul pani alkohol mõtted veel tormilisemalt peas liikuma ja hingata ei saanud enam üldse.)

      Mis iganes see viimane päästerõngas ka poleks, see parem aidaku, sest järgmine etapp on juba peatada buss ja minna õue värsket õhku hingama.

      Nüüd aga proovime uut tehnikat:

      … bussi uksed sulguvad ja hirmumõtted tulevad pähe. Seekord sa ei reageeri hirmule. Vastupdi, sa oled isegi pisut elevil, sest saad rakendada uut meetodit. Oled Vaatleja rollis! Vaata siis, mida see hirm teeb.

      Ma ei väida, et see on kerge, tean seda ju isegi, aga tähtis on see, et sa läheks ise vabatahtlikult hirmuga kaasa. Sa oled tugev.

      Tunned, et süda lööb kiiremini, hingamine muutub lühemaks ja ägedamaks. Võta see vastu ja vaatle seda tunnet. Kui tekib tahtmine tõusta, siis seekord sa seda ei tee, vähemalt hetkel mitte. Jäta ka bussi peatamine selleks kõige äärmuslikumaks abinõuks.

      Ära muretse, kui sul on tunne nagu teised sind vahiksid. Nad tõenäoliselt ei teagi, mis sinuga toimub! Nii, et ära muretse!

      Ole uhke enda üle, et sa said siiamaani olukorraga hakkama ja sa pole isegi veel seda uut tehnikat rakendanud. Sa justkui surfad selle hirmulainega kaasa. Siis olukord ägeneb, see on teatud punktis paratamatu, sa ei saa jääda igavesti vaatlejaks. Nüüd on sul erinevad valikud:

      1. SULGUDA ENDASSE,

      2. PÕGENEDA OLUKORRAST või

      3. NÕUDA ROHKEM

      Konkreetselt ja karmilt nüüd Nõuad sa veel.Tulgu siis, mis tuleb! Sa tahad näha, kui võimsaks see hoog muutub. TULE SIIS!