jah, suudad sa, uuh…aah, sõukest asja uskuda,” röögatas mees ukselt ja jäi ägedalt žestikuleerides alles illuminaatori juures pidama.
„Noh, suudad sa, mees, mis?” pühkis masina hing käega üle näo, määrides õlipritsmed ühtlaselt põskedele laiali. Mees oli vihane ja laksas endale peoga vastu tunkepükste põlve.
„Suudad, sa mees, uskuda, et söuke asi vöib juhtuda, ja otse jõululaupa öhta.”
„Lase ükskord kuulda, mida sa seal korrutad?” Kapten Liivaku hääletoon oli pahur. Praegu ei olnud soodne aeg jutuajamiseks, tekil töötasid mehed ja nende saatus oli tema kätes. Vanemmehaanik hingas sügavalt sisse ja sai siis sõnad suust:
„Kas sa suudad, mees, uskuda, et üks köige harilikum pasane öliämber vöib laeva uputada?” Maidu Muri küsimus oli nii pöörane, et sundis kaptenit korraks pead pöörama, kuid muhulase ilmest ei paistnud kõige vähimatki soovi villast visata.
„Mis jama sa, Maidu, ajad?”
„Jama,” pomises masinamees ja piilus läbi illuminaatori tekil töötavaid mehi, „jama oleks veind tulla. Ma saatsi motoristi ka meeste sekka.” Vanemmehaaniku pöial sihtis läbi klaasi tekki.
„Tohoh, on teil masinas siis juba asjad korras?” Liivak oli üllatunud.
„Kordas, kordas,” korrutas masina hing tusaselt, „ähh, nee pöle meitel korrast ää olndgid.”
„Tohoh, kurat,” sai nüüd kaptenil mõõt täis, „meie siin sillas loeme hingepalvet, sõidame küünlavalgel, neil masinas polegi midagi korrast ära. Peamasina seiskumine ja voolukatkestus, mis need olid, mõni jõulunali või?”
„Oota’nd, oota’nd, Ants, ära peruta, sa said moost valesti aru.” Maidu hääles oli vabandav toon. Nad olid Liivakuga kunagised koolivennad, sillas kahekesi, ja praegu võis pisut vabamat tooni kasutada, kuid kapten oli endiselt vihane.
„Seda ma sulle ütlen, mees, paar pauku veel, ja need oleks meie viimased jõulud olnud.”
„Usun, usun,” pomises vanem väntmeister lepitavalt, „karistuseks mehe tekki saatsingid, las teisekorra mötleb eetsi, kut midagist tegema hakab.”
„Motorist või?” päris Liivak.
„Motorist neh,” sügas vanemmehaanik kukalt. „Meitel oo masinas vana öliämber, kasutame vahest, kui kusagilt taarist vana pask välja lasta.” Mees vakatas hetkeks.
„Poiss, hea mees,” nooksas muhulane siis peaga illuminaatori poole, „sidus ämbri nööri otsa, et tormiga ümber ei läheks. Nöör aga parasjagu nii pikk, et ämber ulatas just kõikumisega vastu kütuse kulupaagi automaatklappi virutama. Kogu lugu,” laiutas Maidu Muri käsi, „klapp kinni, kütus otsas, laev autis ja kas upu või kogu krempliga siisama paikas.”
„Ja nii lihtsalt käiski,” oli Liivak sarkastiline.
„Jumala õnn, et avariigeneraator on autonoomse toite pääl,” surus vanemmehaanik Muri kaks kätt tunkepükste taskusse ja vaatas aknast välja. Mehed vaikisid. Ja mida siin oligi öelda – kogu meresõit seisabki koos sellistest pisiasjadest, mis paraku ja ootamatult võivad osutuda saatuslikult suurteks.
„Saime tekil kauba kinni,” kostis raadiotelefonist vanemtüürimehe hääl, „kohe kobime trümmi üle.”
„Sain aru,” asetas kapten telefonitoru hargile.
„Hea seegi,” ohkas Ants Liivak kergendatult, „et masinas midagi tõsisemat ei juhtunud.” Jälle vaikisid mehed. Lõuna-Hiina meri pillutas laeva, tuul undas ja lained lõid tantsu.
„Pöle just köikse param jöuluilm,” mühatas vanemmehaanik ja köhatas pihku.
„Jah, kirikusse reega ei sõida,” nõustus ka kapten, kuid ta meel oli ärevil, sest praeguseks ei teadnud veel keegi, kuidas trümmis lood on.
„Sild trümmile,” ragises raadiotelefon.
„Kuulen,” kiirustas Ants Liivak toru haarama. Ta hääl ei väljendanud kaugeltki seda ärevust, mida hing tundis.
„Kuule, siin tundub enam-vähem korras olevat,” kostis torust vanemtüürimehe rõõmus hääl, „paneme mõned ketid juurde, pingutame vanad üle ja ongi jokk. See 92-tonnine seisab nagu valatult.” Kapten Liivak tundis järsku pingelangust ega osanudki esialgu midagi vastata.
„Sild, kuidas aru said?” küsiti trümmist murelikult. Kapten Liivak hingas sügavalt sisse, tõmbas käega üle otsmiku ja lausus väsinult:
„Kuulen, Chief, kuulen, sinu jutt on justkui jõulukingitus. Soovi poistele häid pühi. Pärast tööd on minu poolt kuum grokk.”
Vanemmehaanik hakkas nihelema: „Kuule, Ants, ma param lähen, masinas oo natikse nokitsemist jaa…” Külg ees, nihkus masina hing ukse suunas.
„Jajah, mine-mine, Maidu, ja pane katel üles,” muigas Liivak, koolivennale viibates.
„Katel?” päris masinamees ukselt ning vaatas arusaamatuses tagasi. Kahtlustavalt välkusid hämaruses silmavalged õlisest näost.
„Muidugi katel,” itsitas kapten Liivak vabanenult, ise kummargil rooli kohal, „milles seda grokki ikka keedetakse, või mõtlesid sa ehk jälle ämbrit…”
Aastavahetus Casablancas
„Ei ole merel rasked mitte ootusest pikad kuud või tinaselt venivad päevad, vaid lubatud tähtaegade ja lootuste luhtumine,” mõtles kapten Toomas Kukk, silmitsedes läbi illuminaatori Casablanca sadama tuledes säravat reidi, käed sügavalt taskus. Kaheksakümne meetri pikkune kaubalaev „Maria” oli reidile saabunud juba 27. detsembril. Kohaliku agendi Mustafa jutu järgi pidi laev ainult mõneks tunniks ankrusse jäetama, tegelikult oli aga seisak nüüd juba nelja päeva pikkuseks veninud.Tühi laev rummas suure mere ummiklaines kõikudes meeleheitlikult poordist poordi, nagu lootuses rapsida endalt kõik asjatud soovid ja ootused. Ainult vihavaenlasele võis soovida sellist ballastis laevaga lahtisel reidil seismist nagu siin – kõigile ookeanituultele ja – laintele valla Casablancas. Päevi kestnud kõikumine ja sihitu ootus tegi mehed närviliseks. Eks igaüks oli salamisi plaaninud võtta aastavahetust vastu rahulikus miljöös kai ääres, kuid mereasjadel on omad isepäised reeglid.Veel eile oli Mustafa telefonis lubanud, et laev saab tänaseks fosfaadikai äärde, kuid hommikuks puhusid tükkis teised tuuled – vabrikus filtrid puruks, sadamas transportöörid katki, ja nii see tants siin jätkus.
„Kurat, siin peaks küll kannatus kummipaelast olema,” pöördus kapten kinnituse saamiseks vanemtüürimees Kalju Kalda poole, kes, ninapidi lokaatoris, laeva asukohta määras. Chief, juba vanem mees, oli oma tegemistes kinni ega tabanud kapteni sõnade mõtet. „Ah kummipaela,” kohmas ta, pingsalt rohelist ekraani uurides, „kuule, kummipaela peaks ju pootsmanil olema, kas kutsun Draakoni silda?”
Küsivalt vilksatasid fosforses valguses prilliklaasid. Toomas muigas endamisi. Nii juhtus Kaljuga tihti, vahel tundus, nagu viibiks mees kusagil teises maailmas ja olevik oma probleemide ja muredega lihtsalt voolas temast mööda. „Las olla, Chief, pidu tulemas, poistel juba laulutuju, mis me selle kummipaelaga siin ikka jahime,” rehmas kapten käega. Vanemtüürimees kehitas hämaruses õlgu, tema vimmas kogu pöördus jälle lokaatorit uurima. Et Kalju asjadest omamoodi aru sai, seda oli varemgi juhtunud. Ta oli püüdlik, kohusetundlik oma ametis, kuid see oli aastakümneid harjunud viisil piki vagu astunud vana hobuse kohusetunne. Kõiki teatud ja tuntud töid tegi ta korralikult, juhtus aga poole vao peal kivi ette jääma, oli segadus suur – tuli teha valik, kas jätta takistus vasakusse või paremasse poordi, ja siinkohal lõppes Kalju Kalda ettevõtlikkus. Küllap see oligi peapõhjuseks, et Toomasest 15 aastat vanem mees kandis ikka veel vanemtüürimehe paguneid ja tundus selle ametiga ka rahul olevat. Aste kõrgemal oleks tähendanud vihatud otsustamist ja vastutust. Paraku esines laeva esimesel ohvitseril siiski momente, kui talle meenus puuduv neljas kuldpael õlakul, mis oleks võinud seal juba aastaid tagasi olla, ja siis siginesid tema kõnemaneeri sõnad: „Igakord ei pruugi see ka nii olla…” Sellistel puhkudel ütles pootsman, Saaremaalt