taas istet. Kuid ei olnud pootsmani loomuses lasta kurbadel mõtetel võimutseda. Ta haaras nurgast akordioni ning instrumenti nagu last hellalt kätel kandes astus Toomase juurde: „Kaptenihärra, ole nüüd täitsamees, sii oo pill, veta ja teeme ühe öige meremeeste loo ka.”
„Laulame, laulame,” sumiseti salongis soostuvalt. Toomas tõstis akordioni põlvedele, sättis rihmad parajaks ning lausus: „Noh, laulame siis juba koos.” Ta venitas lõõtsa laiali ja alustas meeldiva baritoniga: „Veel pikk on tee, kodu kaugel eel, päevi pikki – torme, ootamas ees…” Esialgu lauldi areldi, aga refrään kõlas juba uhke meeskoorina. Ja mis tähtsust sel oligi, kes ja kuidas laulis. Nad laulsid kõigest hingest ja see läks hinge, sest laul oli ju neile, kes seal kaugel maal iial ootamast ei väsinud. „Siis tõstkem klaasid, joogem nende terviseks, kes maal…” voogas viis. Refrääni ajal oli pootsman püsti tõusnud ja juhatas meeskoori, hoogsalt kätega nagu tuuliku tiibadega vehkides. Ta ei lasknud ennast ka sellest häirida, kui teine mehaanik varrukast sikutades püüdis teda istuma meelitada. Hooguläinud Draakon oli kahvli kätte unustanud, millelt nüüd dirigeerimise käigus üht-teist Vändakese leeripükstele pudenes. Laul kestis aga mürinal edasi ning mehed tundsid, nagu oleks neid meloodia tiivul kantud praegu sinna, kus kodusadam ootamas ees.
Kuid iga hea asi lõpeb kord. Pootsman, kes puht inertsist nagu kukk aiateibas hilinenult kätega veel paar tühja sopsu lõi, haaras laualt klaasi ja pasundas: „Voh, see oo üks öige lugu. Korrat, paneme selle klömaka nüüd kaldalolijate terviseks!” Laul oli toonust tõstnud ning messis valitses lõbus sumin. Isegi paigutine tugev pardakõikumine, mis ähvardas pudelid-taldrikud laualt viia, ei häirinud nii nagu varem.
Toomas ei tundnud end täna rahulikuna, miski häiris teda sisemiselt. Andnud pilli pootsmanile üle, lahkus kapten salongist ja seisis nüüd sillas.
Roolimajas valitses vaikus, mida ainukesena rikkus gürokompassi vaikne monotoonne nurrumine. Nõrk valgus langes kaardilauale ning uudishimulikult rohetas lokaatori ekraan. Chief seisis lokaatori ja seina vahel nurgas ning sihtis käsipõsakil läbi illuminaatori merele. Mehed vaikisid, ja mida siin oligi öelda! Alles mõned minutid tagasi oli kapten vihasena telefonitoru käest visanud. Mustafal, kohalikul agendil, jätkus jultumust pärast kõiki neid lubadusi teatada, et kai äärde pääsemine lükkub veel paari päeva võrra edasi. „Kurat võtaks,” katkestas kapten vaikuse, „marokolaste jaoks poleks nagu kalendrit ja kellaaega leiutatudki. Homme järgneb homsele, ja nii lõputult.” Vanemtüürimees ei lausunud sõnagi. Ta oli ametis venelaste suure balkeri jälgimisega, mis oli otsustanud vahetult „Maria” vööri ees ankrusse jääda.
„No on ikka kuradid, nagu kusagil mujal ruumi ei oleks,” kirus Kalju poolvaljult venelasi, kes elegantse pöördega olid kiilunud oma 15 000-tonnise laeva kahe teise samasuguse vahele ning parema ankru vette lartsatanud.
„Mida sa, Chief, sajatad?” tundis Toomas huvi.
„No vaata ise, ajavad nagu kiusu täna,” oli Rocca al Mare nördinud, „esialgu tuli ja sättis see iirlane end meie külje alla, nüüd venelane kolme kaabeltau kaugusele vööri, nagu piiramisrõngas. Kui siin peaks kedagi praegu triivima hakkama… noh, ise tead!” Muidugi Toomas teadis, mida selline situatsioon tähendab ja pidi nentima, et vanemal mehel on õigus. Normaalne merepraktika ei näe ette nii suurt laeva sellise väikese varuga teiste aluste vahele ankurdada, kuid venelasi võis ka mõista, neile oli iga minut kallis, nendegi uusaasta ootas vastuvõtmist. Taas tundis kapten Kukk, et mingi seletamatu rahutus, mille ta algselt oli vana-aasta õhtu süüks arvanud, närib hinge kallal.
„Mida ilmateade lubas?” küsis ta vanemtüürimehelt, kes oli võtnud prillid eest ja pahural moel taskurätikuga klaase lihvis.
„Korrutasid ikka sama, mida paari tunni eest – sügav madalrõhulohk liigub Atlandi keskosast kirdesse Biskaia suunas.”
Laev kõikus tugevalt külglaines, nii et kapten pidi illuminaatoriraamilt tuge otsima. „Ah sedasama ikka…” lausus ta tasakaalu säilitades. Vanemtüürimees sättis prillid ninale ja ütles merele vaadates rahustavalt: „Ilm rahulik, taevas selge, tähed ja kuu muudkui siravad ja Biskaiast, noh, sealt on meieni nagu Maalt Kuuni – ei need tsüklonid siia ulatu.” Toomas surus kaks kätt taskusse ja jalutas poordi illuminaatori juurde. Suur ümmargune kuuketas oli end minareti tipust lahti kangutanud ja troonis uhkelt mere kohal. „Ah ütled, et Maalt Kuuni…” kordas ta mõtlikult. „Kuule, Kalju, oled sa tähele pannud, millist imelikku värvi on täna kuu.”
„On jah ümmargune ja punakas, nagu oleks pootsmani surikupotist läbi käinud,” imestas ka vanemtüürimees, astudes kapteni kõrvale akna alla.
„Aga iga kord ei pruugi see ka nii olla,” rõhutas siis Rocca al Mare, „siin lõunamaal on kõik asjad tükkis teistmoodi.”
Vanemtüürimehe sõnad ei toonud rahu kapten Kuke hinge. „Teistmoodi…” kordas ta, mõtlikult lõuga silitades, „kurat, süda ei anna rahu.” Nüüd oli ta oma kahtlused sõnadeks vorminud: „Ilmaaegu lasin mehaanikutel peamasina pulkadeks võtta.”
„No kuule, siin ei tohiks küll mingeid probleeme olla. Ise ütlesid, et Mustafa lubas meid alles ülehomseks kai äärede munsterdada.” Arusaamatuses kehitas Chief õlgu, lükates prillid lühinägelikult silmi kissitades ninalt otsmikule. Kõik oli õige, pidi Toomas Kaljuga nõustuma, aga seletamatu äng temas ei andnud järele.
„Ülehomseni, Chief, on palju aega, selleni tuleb veel elada.”
„Noh, seda minagi, et aega on küllalt,” soostus kiirelt ka Kalju, „ma ise kuulsin, kuidas vanem Vänt ütles õhtul nooremale, et hommikul veel paar tundi õliseid käsi, siis on pulgad koos ja muudkui anna tuld.” – „Ah arvas, et ainult paar tundi?” küsis kapten, viimane uudis leevendas pisut ta rahutust. „Paar tundi… paar tundi…” pomises Toomas endamisi, üle silla kaardikambrisse kõndides. „Sa, Chief, mine õige alla poiste juurde – vana-aasta õhtu ikkagi.”
„Noh, aga minu vaht ju…” Tüürimehe ilmes võitlesid kohusetunne ja tahtmine peost osa saada. „Mine, mine, Kalju,” viipas kapten rahustavalt, „ma jään ise silda ja ega mul olegi mingit peotuju.” Vanemtüürimees kehitas õlgu, võttis prillid eest, surus need taskusse ja roolimaja ukse vaikne klõpsatus andis märku mehe lahkumisest.
Kaardilaua hämaras valguses astus Toomas raadiojaama juurde ja klõpsutas selle mängima. Vaikselt nuppe sättides jõudis ta mingi Saksa raadiojaamani, kust tuli päevateemalisi laule. Ohates viskas mees end kaardikambri sohvale, seades tuulejakki paremini pea alla. Sellel diivanil oli ta varemgi öid maha tukkunud, kui navigatsiooniline olukord seda nõudis, ja mitte sellepärast, et kapten poleks oma tüürimehi usaldanud – ei.
Põhjus oli teine – tüürimehed teadsid, et Vana on siinsamas, teisel pool seina kaardikambris, kui vaja peaks minema, ja see andis rasketes olukordades inimestele kindlust õigeid otsuseid teha.
„Aisakell, aisakell…” laulis raadio, viies mõtted kodustele radadele. Gürokompass ketras hämaruses oma lõputut vurramist ning raadiotelefonist kostis aeg-ajalt uniseid jutukatkeid. Toomas tõstis käed pea alla, jäädes sügavalt mõttesse.
„Aisakell, aisakell…” leelutas raadio omasoodu. Kodus, seal on praegu kindlasti paks lumi maas ja parajad külmakraadid… mets ilusas külmahärmast ehtes ja kuused, need kodukopli kõrged kuused paksu valge koorma all… Uus aasta on tulnud, käiakse perest peresse, soovitakse tervist, õnne, pikka iga… ja järsku näeb kapten Kukk oma abikaasat koos lastega kuusepuu all istumas ja kingitusi paberist harutamas. Ootavalt vaatavad nad temale, kes ta uksel seisab. „Tule, tule tuppa, Toomas,” viipab Liisi, heites tuttava pealiigutusega silmile langevaid pikki blonde juukseid kõrva taha. Kapten Kukk on minemas, kõigest hingest soovib ta oma pere seltsi kuusepuu alla, kuid miski takistab seda…
Salongi sisenenud vanemtüürimeest võttis vastu lõbus jutujoru ja sumin, vürtsitatud naeru ja makimuusikaga. Mehed olid ülemeelikus tuuris ja rõõmsate hõisetega tervitati uut nägu. „Chief, kuhu sa Vana jätsid? Meitel oo sii plaan üks otsatu vägev meestekoor kogu ajada, aga näe, löötsatömbajat netu.”
„Mis