on see Vene kultuurikeskus – viimased kaks sõna lausus Perepelkin peaaegu lauldes.
Teerajad, pingid… Perepelkin puhus mult tolmukübemeid, vahtis silma sisse, päris tervise järele. Tahtis kõigest kuulda saada: kus ma olnud olin ja nii edasi. Kõike! Aastad on ju läinud, aas-tad… Ta hoidis mind oma vihmavarju all, lubas, et viib mingisse Prantsuse kohvikusse.
„Saad näha, kui lahe kohvik on Tallinna tekkinud!” korrutas ta. „Selliseid varem polnud! Midagi erakordset!”
„Olgu, olgu,” nõustusin mina, mõeldes, „las näitab.”
Kuid tema takerdus: tänavate vahele, vihmavarju otsa, pööras valesti ära ja jõudsime hoopis niinimetatud kirjanduskohvikusse. Käisin tal vaguralt kannul, mul oli ükskõik, kuhu minna, ainult et poleks kahtlasi isikuid, ainult et keegi puurivalt ei põrnitseks, silmi kissitades ei sihiks, ühtlasi mälukuuli meenutuse trumlisse toppides. Muus osas oli kama, olin nii apaatne, et polnud lihtsalt jõudu vastu astuda.
Kohvik oli jah, kergelt „kirjanduslik”. Raamatuid täis riiulid piki seinu. Silma torkas eestikeelne „Ülesküntud uudismaa”.
„Neil on nisuke huumorimeel,” märkis Perepelkin. „Väljendub sedasi, disaini kujul.”
Grammofonid, kirjutusmasinad, vana raadioaparaat Dzintars. Kirjanike portreed. Vanad fotod. Väikesed lauad, väikesed toolid, rohelised raamatukogulambid. Puudus vaid trükipress ja selle taga seisev trükikunsti esmaavastaja topis, põll ees.
Pigistasin välja mõned sõnad põhjamaisest sisekujundusest, lisasin Norra autori raamatu „Dekoraator”, mille lugemist alustasin Oslos korterite võõpamise vahepeal ja lõpetasin Stavangeris, kus koos värviga sai minus otsa mitte ainult tahtmine lugeda, vaid ka edasi liikuda.
Perepelkin kössitas, küürutas, imes mahla, heitis mulle rahutuid pilke, kuulas minu lühikest ülevaadet: Taani – jõulukuused, Norra – sajad punaseks võõbatud majad, metsatööd Rootsis. Nüüd siis olen siin, ilma tööta, vaatan ringi, nii ja naa (ei ühtegi liigset sõna). Ta noogutas, nätsutas, laskis pilgul ringi käia. Laskis pilgul ringi käia ja irvitas. Kõõritas eri suundadesse. Tema vesised silmad kompisid kahtlustavalt ümberolijaid, ta vaatas igaüht nagu potentsiaalset kurikaela või inimest, keda võis lihtsalt trellide taha pista.
„Ega sa uuesti ära sõita ei taha?” küsis ta, justkui oleks tal miskit pakkuda.
„Tahan väga, kuid praegu ei tea, kuhu. Variante on, kuid miskit kindlat öelda… Alustuseks tuleks kas või kodunt ära kolida. Leiaks töö ja koliks ära. Ja võimalikult kiiresti. Ema hoolitsusest on kõrini.”
„Vanemate armastus võib vahel talumatu olla,” ütles ta silmi pahupidi ajades. „Tjah. Noh, aga kuidas Tallinn sulle meeldib?”
Nüüd siis läks lahti. Tema ka. Sellest ei saa üle ega ümber. Igaüks pärib ühte ja sedasama, igaüks. Esimene oli minu täditütre mees. Volodja. Hädapätakast leiutaja, kitsehabemega naljahammas. On olnud kakskümmend aastat pulmavana ja kümme aastat leiutanud kulumiskindlaid rehve, otsinud nõiavitsaga lõputute tulude allikat… Siis veel ema elukaaslane, too põimis samuti sõrmi kokku ja lahku, otsis kord ühe küünarnukiga lauda, kord teisega tooli käetuge ega saanud ennast kuidagi tühjaks räägitud teemal, kuidas Tallinn muutunud on. Kõik uued objektid nimetas ära! Vististi oli ta ehitaja – ja tal tuli minuga millestki pihta hakata. Kuidas siis välismaal oli? Aga kuidas sulle Tallinn meeldib? Alustuseks polnud paha: seadis oma sõbratari pojaga suhted sisse. Ütleksin, et klappisime kenasti: arutasime läbi vene kiriku ehituse ja trammiliini plaani, millest räägiti juba 2000ndal ja nüüd siis plaanitakse 2012. aastal esimene vai maasse lüüa. „Seitse aastat, veel seitse aastat oodata,” ohkis ta. „Ja ehituse kestus peale selle. Kutsuvad jaapanlased… Loodan, et need ehitavad kähku valmis! Jaapanlased ehitavad kähku!” Ta põles kannatamatusest sõita uue trammiliiniga. Jah, tüütu! Isegi uus trammiliin oli tema jaoks tõeline pidu. Olgu kuidas on, tema jaoks võiks selle ehitada küll.
Kuid see mees siin, miks see mees…
„Boheemlased,” lausus miskipärast Perepelkin pead vangutades, vaatas kurvalt üle seintel rippuvad portreed, osutas plakatitele „Laitakaupungin valot”, „Ismo Alanko Säätiö Von Krahlis” ja muu selline kraam, üks kiht teise peale kleebitud. „Need seal,” ütles ta keelega kuivi huuli niisutades, „need on nende elu sündmused.”
Ilmselt ei olnud ta kuidagi suutnud unustada, et oli kunagi filoloogiat õppinud, kus kõik, nii eestlased kui venelased, koos pidu panid, jõid ja keppisid. Ja ehkki keegi teda nendel pidudel iial ei näinud, tegi ta sellegipoolest näo, et on miskit kaotanud, justkui oleks ta ebaõiglaselt sellest boheemlaselust välja arvatud.
Boheemlased… See oli naljakas. Täiesti tavalised inimesed. Kolm valgetes särkides ja õlale heidetud kampsunites kutti tagusid lõbusalt kaarte klaasidest heledat õlut peale rüübates. Tüdrukud krabistasid millegagi, sosistasid ja tegid silmi. Eakas onkel kühveldas makarone sisse silmi telekalt pööramata; talle tekkisid otsa ette karmid kortsud, kui ta makarone taga ajades taldrikusse sukeldus.
Perepelkin oli esimene inimene, kellega ma pärast nii paljusid aastaid Tallinna kohvikus istusin, esimene inimene minu minevikust, ja miks nimelt tema? Linn oli minu hingevagudes tuhninud ja otsustanud mulle nuhi kaela saata ning selleks pidi saama Perepelkin. Ta on hale. Nagu ka see linn. Seda võib ehitada kui tahes kaua… Nad võivad käiku lasta mitte üksnes uue trammiliini, vaid ka õhkpatjadel rongi. Jäljend jääb jäljendiks – igavesti! Mis muutused siin olla saavad? Katkiseid suhteid ei saa uue mööbliga parandada. Inimesed ei muutu, mis riideid nad ka ei kannaks, millega nad ka oma ninasõõrmeid, nabasid, mokki läbi ei torkaks… Olen väsinud neile kõigile rääkimast: sellest, et nad punalipu trikoloori vastu ära vahetasid, pole tuhkagi muutunud. Sisu ei muutu kunagi. Inimesed kohanevad nagu ennegi, lihtsalt kohanevad. Varastavad, keeravad käkki, kaevavad kellelegi hauda… ja midagi inimeses muuta on võimatu!
Kuid mind ei usu keegi. Kõik ütlevad, et elu on läinud paremaks.
Mina väidan, et mitte nii palju paremaks, et selle üle niimoodi rõõmustada. Selles linnas on kõik nii katki, et midagi ära parandada ei saa, võib ainult kinni mätsida, tagahoovi ära peita, ent mitte terveks ravida.
Võib-olla, kui Morrissey siia tuleb ja Tallinna elama kolib, vahest siis see linn muutub minu jaoks… ei tea…
Siia tuleks hunnikute viisi sisse tuua hollandlasi, viiskümmend inimest päevas, et nad kepiksid kõiki järjest, päeval ja öösel, kõiki – vanu, noori, plikasid, poisse –, võib-olla tekiks siia siis, nii kakskümmend aastat hiljem, miskit huvitavat.
Ainult et sellest rääkimine on sama nõme kui rääkimine ilmast, liiatigi veel selle herbaariumiga siin. Ta ei saaks eales aru. Pealegi on ta nüüd ment. Mida vähem teab, seda parem.
Ehkki sisuliselt pole ta muutunud. Ikka seesama üürivõlglaste väljatõstmise komisjoni inspektor. Isegi riideid pole, roju, vahetanud. Hall mantlike, viigipüksid, pintsak ja triiksärk. On jäänud tervenisti iseendaks. On säilitanud nagu mõned Kalevi kommid mitte üksnes sellesama maitse, vaid ka ümbrise. Hiljutiste vinnide jäljed, seitlisse kammitud tuhmid juuksed ja väsimatu soov arutleda poliitikast, referendumitest, kõiksugu vaimusõgedusest. Ikka seesama.
Olin teda tundnud vaat et lapsepõlvest saati. Ta sõbrustas ühe mu tuttavaga, kes oli linna maletšempion (võitis Suveaias halli habemega vanamehi, sai nende turniiride eest kommi). Tema ja Perepelkin käisid koos Sakala keskuses politoloogia loengutes. Juba siis – nii neljateistaastaselt – olid nad otsustanud saada ajakirjanikeks, lugesid targa näoga mingeid lauseid alla joonides lehti, külastasid huviringi, kus keegi peps komsorg armulikult neid allatõmmatud lauseid selgitades thatcherismist ja reaganoomikast targutas.
Tuttav rääkis, et nad ei suuda enam ilma pliiatsita lugeda, nad joonivad kõik alla. Refleks, ütles ta ja lisas, et mida rohkem sa alla joonid, seda valvsamaks muutud. Ma ei saanud sellest aru. Nad joonisid alla üha enam ja enam. Mõistsin, et mul pole nendega millestki rääkida. Ma ei tahtnud ajalehti lugeda. Liiati neis midagi alla joonida. Ma poleks meie lehtedes sõnagi alla jooninud. Nõukaaja lehed olid minu jaoks olemas vaid selleks, et neid seinale kleepida