ette. Kodakondsus ja kodakondsus, tee kodakondsuseksam ära – muud ma tema käest ei kuulnudki. Tema oli meie peres ainuke, kellel oli kodakondsus.
Ta oli passi saanud ainult sellepärast, et oli loomult looder ja naljahammas. Üheksakümnendal aastal (või oli see kaheksakümne üheksas) kõndis ta mööda ühte meie tänavaist, vahtis ringi, nägi, kuidas peatus mingite imelike kirjadega veoauto. Astus ligi, et lähemalt vaadata. Paljugi, mis seal müüakse. Noil ajul müüdi sageli nii, et ikka otse keset tänavat ja veoautost. Niisiis, ta astus ligi. Uudishimust. Keegi ei müünud midagi. Veoauto sisemuses istusid tõsised pintsakutes mehed, kutsusid inimesi ligi, jagasid lendlehti, kükitasid, silmad verekarva ja punnis nagu vähkidel. Pakkusid iseseisva Eesti eest hääletamist. Kummardusid sinu poole, vaatasid silma, sosistasid tungivalt. Sosistasid pigem närvilisusest. Nagu seda erandolukorras ette tuleb. Mitte sellepärast, et kartsid, et kuuldakse (enam polnud vaja karta), vaid erutusest. Sosistasid, justkui oleksid kuulutanud mingit saladust. Ärgitasid allkirja andma. Lubasid tulevikus kodakondsust. Taat pani allkirja alla ning saigi paari aasta pärast sinise passi! Ja oli endaga ülirahul. Lausa kiirgas rahulolust nagu mees, kes on oma missiooni täitnud. See sai tema jaoks uueks religiooniks. Võimalik, et tal oli lihtsam kodanikuna surra: oletan, ta võis mõelda, et kodakondsusega isik lendab taevasse esimeses klassis, kõik kodakondsuseta isikud aga kolmandas.
Suri ilma koormat kandmata.
Ning siis mõtlesin, et ise ma nähtavasti lahkun hoopis raskemalt. Mul hakkas isegi hirm.
Labidad hakkasid tööle. Jõin veel. Kuulsin ema naeru. Sipelgad jooksid üle selja.
„Ära ainult närvitse,” astus selja tagant ette ema sõber, astus sammu tema poole, sirutas käe. Miskipärast tundus, et ta ütles seda minule. Ema rapsis õlaga ja taganes tema eest sammu võrra eemale, pahvatas korra mänglevalt naerma nagu plikake, siis aga karjus:
„Ma olen rahulik! Olen rahulik! Kas sa ei näe?! Rahulik!!!”
Ja hakkas uuesti naerma, kukkudes maha. Sõber püüdis ta kinni. Mehed viskasid labidad käest. Piirasid ümber. Ma ei saanud isegi ligi astuda. Ema toibus kiiresti. Talle anti viina juua. Siis hakati astuma. Ta tõstis vaevaliselt ühte jalga teise ette ja muudkui rääkis, et üks küünal kustus ja taht sulas sisse, see polevat hea, tal polnud varuküünalt kaasas, sest on ju igasse nurka vaja küünal panna, et kõik neli nurka oleksid valgustatud, lääs, lõuna, põhi, ida…
Olin päev läbi närvis. Kõrvus kõlas tema naer.
Ema viibis pidevas ärevusseisundis. Tema ebanormaalsus torkas silma juba enne taadi surma, ent niipea, kui ta suri, algas tõeline mäsu. Mõistsin nende neljakümne päeva jooksul, et elan ühes korteris hulluga.
Ta laotas laiali fotod – vanaema, vanaisa, veel mingid sugulased, keda ma ei tundnud – ja rääkis nendega lauldes, kõikudes ja suures trümoopeeglis peegeldudes.
See oli tõeline rituaal. Ema asetas peegli lauale ja laotas selle ette talismanid (kolm väikest elevanti, vanaema suur täkkega pross, vana sõrmkübar, tikitud nimetähtedega taadi taskurätik, võtmekimp, veel mingid nööpnõelad ja mõttetu pudipadi), süütas küünla, teise, kolmanda, neljanda, ja asetas keskele püramiidi, mille sees oli kilpkonn (ostis jaama eksootikapoest, sealtsamast, kust joogabrošüürid, amuletid ja ülejäänud kola). Ta põletas nii palju küünlaid, et kuidagi äkki said kõik tikutagavarad otsa.
Siis hakkas ta kapist salle välja kiskuma. Kiskus välja ja laotas laiali, pööras ringi, vaatas akna ette astudes vastu valgust, uuris midagi. Vahest püüdis näha saatusejooni või ennustas tulevikku. Ta proovis salle ka endale, keeras ennast nende sisse, siis aga pani rippuma. Nad olid nii õhulised, et liikusid iseenesest. Ma võpatasin. Näis, et ema mitmekordistub. Sallid rippusid kõigil ustel ja konksudel, rippusid ja värelesid… Ema muutis meie korteri kähku ämblikuvõrguks. Ei saanud sammugi astuda, ilma et oleksid ennast sisse mässinud, tema aga aina sukeldus kappidesse, kiskus diivani alt välja mingeid kohvreid, klõbistas valjusti lukkudega, kolistas kastidega, soris jälle kappides, seal olid riiulid, riiulid, riiulitel aga – sallid!
Ta jändas nendega mitu nädalat. Süvenes niivõrd, et unustas kogu maailma. Ta ei keetnud enam putru. Jättis töölkäimise ja telefonikõnedele vastamise. Pühendas ennast tervenisti sallidele. Kattis nendega pidulikult peeglid.
Peegleid oli samuti väga-väga palju. Igal seinal, kappides, ustel, toolidel ja põrandal peeglid, mis lihtsalt niisama olid seintelt ära võetud. Peeglid, peeglid, peeglid… Ja kõik oli vaja kinni katta. Sellepärast ta sallidega jändaski!
Mõned sallid olid väga vanad, pudenesid sõrmede vahel laiali, jäid igale poole kinni. Ema sahmis nendega ringi nagu arulage. Laotas nad diivanile, vahtis neid, siis aga kandis väljasirutatud kätel, ise kikivarvul astudes.
Kuid nad rippusid peeglite ees viletsalt, kukkusid pidevalt maha. Üks taoline sall tuli ära ja lendas ema kannul (kes tuhises ju nagu meteoor ringi!); ta tormas minu tuppa, prillid ees ja mingi arve käes, rääkis midagi, rääkis, mina aga istusin ja vaatasin, kuidas tema selja taga variseb hääletult põrandale kummitus.
See kõik viis ema endast välja. Ta sõimles ja punnis vastu. Püüdis näole manada morni tähendusrikkust. Arvata on, et sellise ilmega ta taati viimsele teekonnale valmis seadiski. Ta tunnistas mulle, et „poleks teda ühelegi võõrale usaldanud”.
Ükskord katkes emas miski, ta seisatas, vaatas ringi ja lausus, hajameelsus suuris läbipaistvais silmis: „Ma poleks kunagi arvanud, et meil on nii palju peegleid!”
See oligi meeletu! Kui tegelikkus muutub niivõrd groteskseks, näib, et sa lähed hulluks ja keegi ei saa sind aidata, sest sinu kõrval on – ainult hullud!
Ema ostis mulle asju kokku, käis turul ja ostis, ostis… Karvase voodriga Hiina saapad, mis kolisesid nagu tündrid, karvase voodriga nahast talvemütsi, milles mul pea higiseks läks, püksid, särgi, rihma… Siis aga ostis ta telefoni. Meil oli juba telefon. Kuid nüüd ostis ta odava telefoni. Allahindlusega. Kampaaniahinnaga. Alati kasutab ta seda sõna: kampaania.
„Oli kampaania,” õigustas ta ennast. „Ostsin allahindlusega.”
Ma ei taibanud, milleks meile korterisse kaks telefoni, kui meile niikuinii keegi ei helista. Eriti ema ise. Ta helistab väga, väga harva. Kardab helistamist. Talle paistab kogu aeg, et teda kuulatakse pealt.
Odavam oleks telefon välja lülitada.
Nüüd on tema tuppa üles pandud kaasaskantav lauatelefon, millel helendavad tuled. Kesk hämarust, segadust, laga on see telefon justkui sõnnikuhunnikust läbikasvanud lill. Olin vapustatud.
Pea kogu mu raha oli ära kulutatud (viimased raasud peitsin metallist kohvipurki, millele otsisin iga päev uue peidukoha); isegi sellest hullumajast põgenemiseks polnud raha. Tahtsin jõuetusest oiata. Kuid ma lihtsalt lamasin ja suitsetasin, suitsetasin ja kuulasin raadiot. Sealt tuli igasugu möga, kuid ma kuulasin siiski. Mõtlesin oma kohvipurgist, mõtlesin, kuidas seda täita, ja kuulasin raadiot. Mitte et oleksin tahtnud kuulata, vaid kuna ei viitsinud diivanit eemale nihutada: raadioaparaat oli diivani taha kukkunud ja podises seal minu vana tuttava häälega:
„Politsei vahistas Narvas kolm noorukit, kes vandaalitsesid surnuaial, kuhu olid maetud Teises maailmasõjas Saksa poolel sõdinud sõdurid. Eile õhtul kell seitse teatati politseisse, et Jõesuu tänaval rikub kamp noorukeid korda surnuaial, mis on Saksa sõjahaudade hoolde liidu järelevalve all. Sellest teatas täna Ida prefektuuri pressiesindaja. Sündmuskohale sõitnud patrull vahistas kolm noorukit vanuses üksteist kuni viisteist aastat, kes olid jõudnud lõhkuda kaheksa risti. Algatatud on kriminaalasi karistusseadustiku paragrahvi „Surnute mälestuse rüvetamine” alusel. Narva politsei tänab tähelepanelikku linnakodanikku, kes vandalismiaktist teada andis.”
Tema hääl polnud üldse muutunud. Pärast seitse aastat kestnud košmaare lülitad raadio sisse, tema aga pobiseb seal, nagu poleks asigi. Mingi ummikseis.
Mõtlesin tuttava peale… No mida oleks meil rääkida? Milleks otsida kokkusaamist minevikuga, mille eest tagasi vaatamata põgened? Mul on neid piisavalt, neid tulnukaid minevikust. Kõik nad on kergelt kulunud, teevad näo, et on väga muutunud,