naerda. Mul oli alati kuidagi piinlik. Nähtavasti tabas ta selle ära. Samuti nagu ta ei saanud mitte ära tabada, et ma võtan teda peaaegu nagu mahakantud autoromu.
Ja nüüd oli Volodja meid mõlemaid külla kutsunud. Arvatavasti ema palvel. Ise poleks ma kõssanudki. Läksin ja tegin oletusi: milleks ta seda kohtumist korraldab? Tahab meile kõigile näidata, et suudab midagi? Otsustas sugulasele appi tulla? Minu saatust korraldada?
Kuidas nad kõik püüdsid minu saatust seada! Kõik! Alates emast ja lõpetades mingite vanavanaonudega kuskil Omskis või Tomskis! Kõigil oli minuga asja! Nad kirjutasid pikki kirju. Mingi hüdraulikainsener… mehhaniseerija… valuvalaja. Keegi kutsus isegi enda juurde maale, ümber kasvama, halvast sõltuvusest vabanema: külake, uted söövad aasal rohtu, saun, kirik, jõgi… Kõik saab korda! Ainult tule!
Millest see tuli, küsin ma.
Arvan, et Volodja ei tahtnud minu saatusekäiku õigeks rihtida, vaid minu üle naerda, lootis, et tema sõber saabub, vaatab mind ja teatab, et ma pole kontoritööks kõlblik.
Jah, seda ta ainult ootas!
Läbikukkumist.
Et pärast lohutada: ära heida meelt… küll leiab veel variante… seni aga kõlbab ka Hilton… hoia kohast kinni… hoia, kuni palk jookseb, ehkki niru. Sellised a-a-jad…
Suurim nauding: näha iseenda tatti uppuvat inimest!
Sellepärast ta meid enda poole kutsuski.
Alguses joodi Hispaania veini, mille oli toonud Leonid. Volodja bulgaarlase panime kappi. („No olete teie kah, poisid!”) Trimpasime hispaanlast. Venitasime nagu oskasime, et bulgaarlane jälle välja ei ilmuks. Seejärel võtsime ette minu tšiillase.
Leonid rääkis veinidest justnagu tegelane von Trieri filmist „Epideemia”. Rääkis, et Bulgaarias on kõik viinamarjaistandused maha raiutud, et mingeid tehaseid ehitada, mis ei saanudki valmis, kuna sakslased võtsid oma raha välja, peaaegu nii nagu kaheksakümnendate aastate Poolas, kui ameeriklased tegid mingi müstilise tootmiskontserni ehitamise osas valearvestuse, misjärel poolakad osutusid miljardivõlgnikeks, mida Nõukogude Liit pidi välja maksma jne.
Noogutasin haigutust alla surudes kaasa.
Leonid asus asja kallale.
Nad vajasid TeleNetis müüjaid, inimesi, kes tunnevad Skandinaavia keeli ja kombeid.
Läksin higiseks. Tahtsin nii väga Hiltonist ära tulla. Ennast lahti ühendada neetud kaablist, mida mööda jooksid minu ajju pahaste klientide kaebused: kõik nad tahtsid paremat ja odavamat hotellituba, vaatega Eiffeli tornile… Johni ja Yoko tuba Amsterdamis… vanni kuivati, mikrolaineahju, teekannu, kohvikannu, hommikumantli, roosilehtede ja superkiire Internetiga! Neile ei toodud hommikuti teed-kohvi, croissant’i! Kurat mind võtaks! On ju vaja kellelegi hinge sittuda! Siin ma olen – las käia!
Leonid rääkis, et nad laiendavad kontorit. Vajatakse töötajaid, nad andsid kuulutuse – CV-keskusse, CVonline’i, igale poole.
„Tuleb välja, et Tallinnas pole sobivaid inimesi kuigi palju,” rääkis Leonid. „Et oleks taani keele oskus ja telefonitöö kogemus! Saada kindlasti CV!”
Pingutasin, kirjutasin üles meiliaadressi. Pea pööritas. Kõht oli äkki väga tühi. Olin valmis tegema kõike. Kas või päikesejänkuna mööda seinu ringi hüppama. Ainult et oleks midagi asjalikku, mitte roboti töö liini peal!
Oli sünge novembriõhtu. Miski tihenes õhus iga veiniklaasiga. Aeg enam ei voolanud, vaid venis nagu žgutt. Venitasin ennast ühest minutist teise. Mind täitis unistus ja ma lendasin – kõrgemale, kõrgemale… Klaashoone üheksandale, kaheteistkümnendale, kuueteistkümnendale korrusele; heitsin sealt tuleviku helendavast büroost endale pilgu, tundusin iseendale väikesena… ja muigasin iseenda üle… hoidsin end vaevu tagasi!
Oo, kui hale ma olin! Kolm sajalist taskus. Hiltonis maksti sandikopikaid! Palka, mis mulle sealt üle kanti, ma isegi ei märganud. Olin ammugi hakanud peidikust rahatähti välja võtma. Loendasin neid palavikuliselt, isegi valjusti, et teravamalt tunda, kuidas raha läheb… ei ole ju piinavamat tunnet! Ja ma tahtsin seda piina pikendada. Võtsin plekkpurgist raha välja, eraldasin mõned sajalised või kohe viiesajalise, panin taskusse ja asusin ülejäänut üle lugema. Aeglaselt, hästi aeglaselt. Paki lõpupoole sain vaevaga võitu soovist kokkulugemine pooleli jätta, sundisin end lugema viimase rahatäheni välja, justkui ennast karistades. Nad tulid mulle kätte sellise vaevaga, sellise valuga… Läksid aga ühe hetkega ahiküttega jaheda korteri üüriks, tavalise toidu peale, taksole ja sõidupiletitele. See kõik ei maksnud midagi! Tühi-tähi! Jätsin kaunid siidised rahatähed räpastesse haisvatesse poekestesse. Need sulasid ilma mingi mõtteta.
„Vaja on edasi minna,” mõtlesin ma, „otsida väljapääsu!”
Volodja kodu oli hästi inimtühi ja kuidagi tuhm. Kõikjal käis remont. Kuid leidus ka interjöörisaarekesi, milles aimdus üldine kalduvus selle poole, mida ta nimetas „moderniks”. Volodja pani ise tapeete nagu vanal ajal, kuid kuidagi tükikaupa. Leonid uuris neid fragmente kaua justkui maale.
Vaatasin üheksanda korruse aknast alla. Bensiinijaam, parkla, ostukeskus. Klaasid undasid tuule käes.
Leonid ja Volodja uurisid piirlaudu, põrandaliiste, mida iganes. Mulle paistsid nad mõlemad kahe uurijana, kes vaatavad kuriteopaika üle. Nii seisid nad piki seina alla rippuvate elektrijuhtmete all ja rääkisid kaua kellestki ühisest tuttavast ning Leonid lisas lõpuks, et aknad oleks vaja ära vahetada.
„Aknad jah,” Volodja ilme muutus jalamaid hapuks. „Oleks, oleks… Kallis!”
Ja pahvatas naerma.
„Hiljem läheb veel kallimaks,”ütles Leonid.
„Õige küll,” nõustus Volodja pead kratsides.
Mindi edasi. Igas toas värisesid aknad ja tõmbas tuul. Akende hindu ma ei teadnud, sestap astusin vaikides ja kuulasin. Nad jätkasid juttu sellest, mis oli läinud kallimaks ja mis veel mitte. Volodja rääkis kuidagi vanamehelikult. Ta oli aastatega kergelt pundunud; veel püüdis ta üldilmet säilitada (põhiliselt oma täispuhutud naeru jõul ja väljapandud tõstepommide ning hantlite abil), kuid enam ta ennast ilmaasjata ei kulutanud, läbi nõmenaljade pealispinna aimdus juba selgesti lodev sisemus, raskepärasus, oli tuntav kreen nõdrameelsuse suunas. Ta oli üheksakümnendatel kuidagi õnnetult lahutanud, elas seal, kus midagi ehitas. Räägiti mingitest suvilakruntidest. Tal läks kõik nii halvasti, et tuli suvilais elada. Oli vaata et prükkar, kuid rabeles välja.
Leonid, näis mulle, oli endas paindlikkuse säilitanud. Temas oli midagi kohutavalt tuttavlikku. See häiris mälu nii, et tekkis imelik soov aisting välja pigistada, et see avaneks selge, täisväärtusliku mälestusena. Mulle isegi näis, nagu oleksin temaga kunagi juttu rääkinud või midagi selletaolist. Volodja jutust tuli välja, et olime alati teineteise ligiduses liikunud, sarnastel tasapindadel suhelnud. Leonid oli Volodja lapsepõlvesõber ja mäletas hästi isegi minu täditütart. Kuid pulmas ta ei käinud, oli olnud sõjaväes.
Kui tšiillase peale üle mindi, kaldus Volodja jutt pudelit lahti korkides ootamatult Hiinale ja jäi järgneva poole tunni jooksul sinna ka pidama.
Tuli ära kuulata. Isegi koos temaga naerda. Piinlik oli. Tõmbusin isegi kössi. Volodja ei suutnud kuidagi lõpetada. Ta kihutas mööda sissesõidetud rada. Lemmiklugu sellest, kuidas tema ülemus Shanghais Nokia tehases kõnet pidas.
Volodja tahtis rääkida lahti pisiasjad, kogu reisi, sammhaaval (nii juhtub eriti labastes raamatutes, kui mingi anekdoodi ette kleebitakse kolmsada lehekülge mõttetuid kirjeldusi). Jutustas isegi ülemuse eluloo. Too oli eestlane, temast palju noorem. („Isegi sinust noorem,” osutas ta minu suunas.) Talle oli tähtis hiinlastele sügavat muljet avaldada, ta valis endale välja rõivad, et paista soliidne nagu firma esindaja, nagu progressi toonud suur vend. Muidugi tahtis ta meie presidendi moodi välja näha: pani ette kikilipsu! Ta kiskus ninasõõrmetest karvad välja (hiinlased on ju niivõrd pisikesed, see jääb kahtlemata neile silma). Volodja jutu järgi nägi eestlane välja nagu taluperemehe poeg, kes on sisse saanud