kirjasulekujulised uksekäepidemed, käsitsi tehtud paber, millele on joonistatud naiivsed pildikesed… Peremees juhatas mind jõulukaartide juurde. Istusin otse samasse põrandale ja hakkasin sobivat kaarti valima. Äkki küsis üks kõrval seisnud tütarlaps: „Öelge, milleks saata veel mingeid jõulukaarte, kui kõik kasutavad meili?“ Vastasin pead kaartidelt tõstmata: „Sinna, kuhu ma selle kaardi saadan, ei saa meili saata.“ Tütarlaps tõsines: „Mis koht see selline on, kuhu meili ei saa saata?“ – „See on Siber, vangla,“ vastasin ja otsisin oma kaarti edasi. Jäi ebaharilikult vaikseks. Tõstsin lõpuks pea ja nägin, et kõik kaupluse külastajad, peremees kaasa arvatud, vaatasid mind teatava arusaamatusega. Tütarlaps osutus telekanali France 2 reporteriks, tema kõrval seisis üks noormees kaameraga, teine mikrofoniga. „Siber? GULAG?“ küsis tütarlaps üle. „Justjust,“ noogutasin. Tütarlaps palus mul korrata kaamerasse seda, mis ma olin öelnud. Mul on põhimõte: mitte kunagi keelduda abistamast oma kolleege, ajakirjanikke. Tõusin püsti ja ütlesin kaamerasse: „Tahan saata kaardi oma tuttavale Siberisse. Ta on ärimees. Ta on seal vanglas. Ma loodan väga, et ta saab mu kaardi kätte.“ Kaamera lõpetas töö, inimesed tulid minu juurde ja hakkasid mind lohutama, et kõik läheb hästi; et mu kaart jõuab tingimata kohale ja mu tuttav saab kindlasti vabaks. Huvitav, et keegi ei küsinud, mille eest mu tuttav õieti vanglas istub. Nendele inimestele olid Siber ja GULAG ebaõigluse sümbolid. Lihtne. Kaupluse peremees ei võtnud minult kaardi eest raha, vaid leidis hoopis kaardile sobiva ümbriku ja mõned monogrammidega kaunistatud käsitsi valmistatud lehed paberit, et ma saaksin oma tuttavale kirja kirjutada. Kui poest väljusin, peatas mind toosama ajakirjanik ja küsis: „Kas tohib teada saada, kuidas on teie tuttava nimi?“ – „Hodorkovski,“ vastasin. Tütarlaps kirjutas hoolikalt tema jaoks võõrapärase nime üles. Nägin, et see nimi ei ütelnud talle midagi. Tütarlaps vaatas mulle otsa: „Aga kes ta on?“ Jäin mõttesse. Jah, ühed vastaksid, et geenius. Teised aga, et kurjategija.
Sissejuhatav peatükk
VENE RAHVUSLIK KAFKA
Natalja Gevorkjan
Nõrk ja kaval valitseja, tühi kekats, tööd, kes vihkas, saanud võimu juhuslikult, veelgi enam võimu ihkas.
Tavaliselt kasutasid kõik tuttavad tema kohta lühendit MBH. Lahti kirjutatult annavad need tähed tema nime – Mihhail Borissovitš Hodorkovski. Ta ise oli sellise nimekujuga sedavõrd harjunud, et kirjutas need kolm tähte alla isegi ametlikele dokumentidele. Lähemad sõbrad kutsusid teda mõnikord ka nimega Heider. Teda teati kui kõige rikkamat venemaalast ja kui Venemaa parima naftafirma Jukose omanikku. Praegu on tema staatus teine – ta on Venemaa kõige tähtsam vang.
Kõige lühemat kokkuvõtet MBH elust kuulsin ma juhuslikult ühelt prantslasest ekskursioonijuhilt, kes jutustas vene turistidele 17. sajandi Prantsusmaa riigitegelasest Fouquet’st ja tema Pariisi lähistel asuvast Vaux le Vicomte lossist. Jutt oli sellestsamast superintendandist Nicolas Fouquet’st, kes arreteeris kuningas Louis XIV käsul tuntud romaanikangelase D’Artagnani.
Lugu ise oli aga umbes selline. Kui kuningas jõudis Fouquet’ luksusliku lossini, märkas ta kõigepealt loosungit lossi värava kohal, mille võiks ladina keelest tõlkida umbes nii: „Pole selliseid kõrgusi, mida ma vallutada ei suudaks.“ Seejärel nägi kuningas lossi ümbritsevat suurepärast parki, kus Fouquet oli lasknud kuninga auks korraldada suurejoonelise lavastuse ja hiilgava tulevärgi. Kuningas vaatas kogu seda ülevoolavat jõukust ja tundis endas üha kasvavat ärritust Fouquet’ ebaaususe ja pettusega kokku kogutud rikkuse ja sellise arutu priiskamise pärast. Pealegi olid kuninga kõrvu jõudnud kuuldused, et Fouquet tahab lisaks oma rikkusele ise ka riigis võimule tõusta. Kuningas jäi lahkesti Fouquet’ külaliseks, kui ta aga tagasi oma paleesse jõudis, andis ta käsu rikkur viivitamatult kinni võtta ja vanglasse heita. Edasi läks kõik täpselt sama rada, nagu te juba teate Putini ja Hodorkovski loost.
Kui 17. sajandi vangil Fouquet’l lubati oma naisega kohtuda alles 15 aastat pärast vangikongi heitmist, siis 21. sajandi vang Hodorkovski sai loa abikaasaga kohtumiseks vaid mõned tühised aastad pärast teise kriminaalasja algatamist.1 Lõpetasime just seda raamatut, kui esimest korda pärast kõiki neid pikki vangla-aastaid lubati Hodorkovskil oma lapsi ja naist kallistada.
Hodorkovski oli selleks ajaks esimese ja teise kohtotsuse alusel mõistetud 13-aastasest liitkaristusest ära kandnud seitse aastat. Ainult ime võis teda päästa veel ees ootavast kuueaastasest vangistusest Karjalas Segeža rajooni koloonias nr 7. Segeža asub Peterburist umbes 700 kilomeetrit põhja pool ja termomeeter näitab seal talvel 25 külmakraadi ning suvel on seal sama palju sooja. Kuid see laager oli siiski Moskvale palju lähemal ja märksa sobivama kliimaga kohas kui Hodorkovski eelmine kinnipidamiskoht Siberis Krasnokamenskis, kus ta viibis kohtuotsuse alusel alates 2005. aastast.
Hodorkovski abikaasa Inna jutustas mulle ükskord nende esimesest pikemast kohtumisest seal kauges Siberi laagris pärast Hodorkovski arreteerimist: „Tütar oli siis kaheteistkümnene, kaksikutest poisid neljased. Siberisse ma kaksikuid kaasa ei võtnud, nad nägid isa alles siin, Segežas. See Krasnokamensk… sinna sai kohale vaid põhjapõtradega. Teekond laagrini ja tagasi kestis kolm ööpäeva. Tookord oli juba oktoober ja seal oli käre külm. Kuidas seda öeldagi… Selleks ajaks oli tema vahi alla võtmisest möödunud juba kaks aastat. Kui me lõpuks kohtusime, siis tundsin esimest korda nende kahe aasta jooksul end turvaliselt. Tegelikult magasin kõik need kolm päeva, mis me koos olime. Vahel avasin silmad, kuulsin, kuidas Mihhail räägib kellegagi, aga uinusin kohe taas. Ma ei suutnud lihtsalt tõusta. Ta mõistis mind. Ta praadis mulle mune, ma sõin natuke ja uinusin uuesti. Tema kõrval sain ma end lõpuks vabana tunda. Temaga oldud aeg oli mulle nagu puhkus kogu sellest pingest, mis ma tema vahistamisest alates olin tundnud. See vabanemise tunne jäi minusse veel kauaks.“
2006. aasta detsembrist kuni 2011. aasta juunikuuni viibis Hodorkovski pidevalt kas vanglas või kohtusaalis. Kohtumisi perega lubati kaks korda kuus. Väikeses ruumis oli kaks tooli, telefon, klaassein ja Hodorkovski seal teisel pool klaasseina. Kord kuus käisid teda vaatamas vanemad, teisele lubatud kohtumisele tuli naine Inna kas koos tütre või kaksikutega. Kogu pere ei mahtunud sellesse pisikesse ruumi korraga lihtsalt ära.
Ajast, mil tekkis plaan see raamat kirjutada, on palju vett merre voolanud. Kogu selle aja kestel on olnud vaid kaks rõõmsat sündmust. Tagasi vabadusse pääses Svetlana Bahmina, kahe väikese lapse ema, kes tõi kolmanda lapse ilmale koloonias. Svetlana sattus repressiivaparaadi hammasrataste vahele 2006. aastal, kui ta oli 37-aastane. Talle mõisteti seitse aastat vabadusekaotust ei tea mille ja ei tea kelle kasuks riisumise eest. Ta pääses vabadusse 2009. aastal pärast armuandmispalvet ja internetis tema kaitseks kogutud tuhandeid allkirju.
2012. aasta talvel vabanes ka Jukose endine tippjuht Vladimir Pereverzin, kes ei tunnistanudki oma süüd. Ta keeldus mõjutamast Hodorkovskit ja Lebedevi ja ta veetis trellide taga üle seitsme aasta.
2011. aasta oktoobris aga suri Vassili Aleksanjan. Ta ei elanud 40-aastasekski. Loodus oli talle kinkinud nii tarkuse kui ka hea välimuse, ta oli lõpetanud Moskva ja Harvardi ülikooli ning ta juhtis Jukose juriidilist osakonda. Vanglas nõuti temalt tunnistusi Hodorkovski ja Lebedevi vastu, aga ei saadud midagi. Aleksanjani tappis vangla, kus ta muutus kahe aastaga invaliidiks. Tal oli vähk ja ta kaotas nägemise, lisaks põdes ta AIDS-i ja tuberkuloosi. Koju surema lubati ta vanglast 50 miljoni rubla suuruse kautsjoni vastu.
Selle raamatu kirjutamise ajal sündis ja suri lootus, et president Medvedev on tõeline president ja et ta on professionaalne jurist. Sai selgeks, et Hodorkovski oli, on ja jääb Putini isiklikuks vangiks ning et tema karistuse pikkus sõltub vaid Putinist. Ja seegi, et kogu sellel lool on õigusega sama vähe pistmist kui sellel, et Putini sai kolmandat korda presidendiks.
Tollal, kui me seda raamatut kavandasime, polnud Hodorkovski teine protsess veel jõudnud tema lõppsõnani. Ta polnud veel lausunud sõnu: „Mul on häbi oma riigi pärast.“ Ja ta polnud veel öelnud: „Ma pole kaugeltki ideaalne inimene. Kuid ma olen ideede inimene. Nagu