oli ka see, kes menetles endise Venemaa teedeministri ja 2000. aastal Putiniga presidenditooli pärast konkureerinud Nikolai Aksenenko kriminaalasja. Endine minister suri vähki. Enne surma hoiti teda koduarestis ja ei lubatud isegi ravile. Kui tal lubati siiski lõpuks Šveitsi sõita (räägitakse, et selleks pidi Jeltsin asjasse sekkuma), siis oli juba hilja.
Ikka seesama Karimov viis ka läbi Jakov Goldovski, naftafirma Sibur omaniku kriminaalasja uurimist. Goldovski arreteeriti 2002. aastal otse Gazpromi peahoones. Ta loobus oma firma juhi ametikohast ja andis firma Gazpromile üle. Pärast seda vabastati ta vanglast ja ta sõitis ära Austriasse.
Karimovi menetluses oli ka kriminaalasi Putini „isakese ja looja“ suhtes, kellest sai hiljem Putini äge vastane. Selleks oli Boriss Berezovski, keda süüdistati Venemaa autoettevõtte VAZ-i rahade varguses. Selle kriminaalasja uurimine andis Venemaa võimudele seadusliku aluse nõuda Suurbritannialt, et seal eksiilis elav Berezovski välja antaks. Peab aga ütlema, et kuni tänase päevani ei ole Venemaale välja antud ühtegi sealt poliitilistel põhjustel lahkunud suurärimeest.
Ning lõpetuseks – pole imestada, et just Karimov oli see, kes kirjutas alla Hodorkovski ja Lebedevi esimese ja ka teise kriminaalasja süüdistuskokkuvõttele. Kuni 2007. aastani figureerivad Karimovi allkirjad pea kõikidel ametlikel dokumentidel, mis puudutavad nende kahe kriminaalasju. Tema oli see mees, kes juhtis Hodorkovski ja Lebedi esimesel ja teisel protsessil peaaegu kõikide riiklike süüdistajate tegevust. Mulle on kinnitatud, et Karimov sai otseseid juhiseid Venemaa tähtsuselt (mõjuvõimult, mitte ametikohalt) kolmandalt mehelt Igor Setšinilt.
51-aastane Setšin3 töötas varem Mosambiigis sõjaväetõlgina. Hariduselt on ta filoloog-romanist, kes spetsialiseerus portugali ja prantsuse keelele. Alates kohtumisest Putiniga 1990. aastal on nad lahutamatud. Nad töötasid koos Peterburi linnavalitsuses ja hiljem siirdusid koos edasi Moskvasse. Putini ajal töötas Setšin presidendi administratsiooni juhi asetäitja ja presidendi abi ametikohal. Aastatel, mil Putin oli peaminister, jäi Setšin tema paremaks käeks, olles peaministri asetäitja, kelle kureerida oli muuseas ka riigi energeetikatööstus. Kuni 2003. aastani oli Setšin Putini lähikonnas küll tugev, aga alati varjus olev figuur. Tema nimi sai tuntuks seoses Jukose kriminaalasjaga. Just Setšinit peetakse kogu selle afääri organisaatoriks ja vahetuks kuraatoriks. Ise püüab ta seda teemat igati vältida ja ei anna selle kohta mingeid avalikke kommentaare. Vaid ühel korral, andes intervjuud Financial Timesile ja vastates küsimusele Hodorkovski kriminaalasja poliitiliste tausta kohta, viitas Setšin oma vastuses prokuratuurile kui viimase tõe allikale, mitte kohtule, kust oleks loogiline oodata vastuseid kõikidele asjasse puutuvatele küsimustele. Ei lugenud seegi, et samal ajal arutas Hodorkovski süüasja juba kohus. Ta ütles järgmist: „Kui oleksin teie asemel, läheksin prokuröride juurde ja paluksin neil näidata kriminaalasja materjale. Te saaksite oma küsimustele absoluutselt täpse ja selge vastuse.“ 4
Minu jaoks on selge, et de facto läks kogu Hodorkovski äri just Setšini kontrolli alla.
Hodorkovski lugu meenutab oma saladuslikkuses üha enam meest raudses maskis. Mõlemas loos on võtmeteemaks kõrgemalt tulnud korraldus, et asi peab olema täielikult salastatud. Iga kord, kui Hodorkovski nimi kusagil esile kerkib, ei suuda Putin oma ärritust varjata ja isegi ei ürita erapooletu näida. Võimalik, et ta usub siiralt tol saatuslikul 2003. aastal oma aja tuntuima PR-tegelase Stanislav Belkovski lendu lastud kuulujuttu, et oligarhid plaanisid Putini-vastast vandenõud ja peamine vandenõulane oma kolleegide-oligarhide toel oli Hodorkovski. Ning et suur plaan oli ära osta Vene parlament ning kohalikud võimuorganid ja panna sel teel toime riigipööre. Kummaline, et keegi ei pidanud absurdseks mõtet, et kogu Venemaa võimustruktuur on täies koosseisus müüdav. Selline kuulujutu aluseks olev idee on algusest peale absurd, kuid see absurd kestab.
Kuigi Putinil on juriidiline haridus, lubab järjekordselt tagasi valitud president endale ikka ja jälle voli vihjata, nagu oleks Hodorkovskil mingi osalus tapmistes, milles teda pole kunagi isegi süüdistatud. Seejuures teatas Putin Hodorkovski teise kohtuprotsessi ajal ajalehele Kommersant antud intervjuus malbelt, et ta ei tea üldse midagi käimasolevast teisest kohtuasjast.5 Vaid kümme päeva hiljem, kui ta kohtus Vene välismaiste politoloogidega, oli tema intonatsioon täiesti teine. Adam Mihnik, kes küsis Putinilt Hodorkovski saatuse kohta, jutustas pärast seda kohtumist: „Mind hämmastas, kuidas tema nägu muutus pärast mu küsimust – see lõi lausa punetama. Ta hakkas kirglikul toonil seletama: „Hodorkovski valvešeff tappis inimesi! Ei ole võimalik, et Hodorkovski ei teadnud sellest midagi! Ega me lapsed ei ole!“ Enne minu küsimust oli Putin suurepärases vormis, täiesti rahulik ja vaimukas. Kuid minu küsimuse peale muutus ta väga kalgiks ja samas emotsionaalseks – oli selge, et see teema puudutab teda isiklikult.“6 Venemaal, kus ükski Putini välja öeldud sõna ei jää kellelgi kuulmata, saab selliseid väljaütlemisi (eriti kui need pole esmakordsed) tõlgendada vaid kui tema sekkumist käimasolevasse kohtuprotsessi. Aleksei Pitšugini, sellesama „valvešefi” kohtuasjast, kes mõisteti väga kaheldavatel asjaoludel süüdi osaluse eest inimeste kadumises ja tapmistes ja kes kannab eluaegset vanglakaristust, teab veel vähem inimesi kui on neid, kes teavad Hodorkovski kohtuasja. Seda imelikum on, et rääkides kogu maailma ees Hodorkovskist, kasutab Putin oma sõnade katteks vägagi oskusklikult selle kriminaalasja materjale ja teavet.
Kogu selles loos on midagi sügavalt isiklikku, seepärast pole ei minul ega paljudel teistel vaatlejatel kahtlust, et Hodorkovski on Putini isiklik vang. Või teisiti öeldes: ta on Putini juhitud jõustruktuuride isiklik vang.
Mihhail Hodorkovski ja Platon Lebedev viibivad trellide taga alates 2003. aastast. Selle aja jooksul on nende lapsed suureks kasvanud, Hodorkovskil on juba ka lapselaps. Platon Lebedevi noorem tütar veetis kaks nädalat arreteerituna arestikambris. Lebedevi tütrel on kahest abielust neli last, nagu ka Hodorkovskil. Hodorkovski nooremad lapsed, poegadest kaksikud, olid siis nelja-aastased, kui isa arreteeriti. Kaksikute Glebi ja Ilja jaoks pole nende isa mingi oligarh, vaid lihtsalt vang.
Hodorkovski ja Lebedev viibisid enam kui kaheksa-aastasest karistusest, mis neile esimese kohtuotsusega mõisteti, üle aasta laagris. See tähendab, et nad ei olnud vangla kambris, vaid spetsiaalses süüdimõistetud kurjategijatele mõeldud tsoonis. Karistuse said nad kelmuse ja maksudest kõrvalehoidmise eest. 2011. aasta juunikuus tehtud teise kohtuotsuse alusel viibivad nad taas laagris. Võimud nõuavad, et Hodorkovski ja Lebedev tasuksid ära neilt kohtuotsusega välja mõistetud summa – 17 miljardit rubla. Seda olukorras, kus samaaegselt nende süüdimõistmisega lõpetati ja hävitati nende firma Jukos.
Jukose vastu esitatud nõuete kogusumma aastate 2000–2003 eest koos trahvide ja viivistega moodustab kokku 582 miljardit rubla. Kui siia lisada veel tütarfirmade vastu esitatud pretensioonid, siis on nõuete kogusumma 703 miljardit rubla. Selle aja valuutakursse arvestades on seda üle 25 miljardi dollari. Seejuures moodustasid Jukose 2002. aasta maksekohustused – maksud, trahvid ja viivised – kokku 111 % kogu firma üldkasumist. Jukose andmetel ületasid ka 2004. aastal firma vastu esitatud nõuded oma kogusummas firma kasumi. Sellised tohutud summad on seletatavad vaid ülikõrgete trahvimääradega, mida kohaldati Hodorkovski ettevõtete suhtes. Kui tavaliselt moodustas trahv 20 % võlgu jäänud summast, siis Hodorkovski ettevõtetele oli trahvimäär 40 % võla põhisummast. Need hingematvalt summad on suurimad trahvid ja viivised kogu Venemaa ajaloos.
Hodorkovski ja Lebedevi kohtuotsus esimeses kriminaalasjas tehti 31. mail 2005. aastal. Ilmselt selleks, et kohtualustele veelgi valusamalt kätte maksta, teatas president Putin 2004. aasta juunis, et Jukost ei hävitata. Kuid juba samal aasta 24. juulil teatati ettevõtte Juganskneftgaz (JNG), kogu Jukose keskse pärli sundmüügist. Teade ilmus veel enne, kui JNG vastu algatati pankrotimenetlus. Jukose keskne ettevõte läks üle firmale Rosneft, mille direktorite nõukogu eesotsas oli mõistagi seesama Igor Setšin.7
Pankrotimenetlus algas hiljem, 2006. aastal, kui Jukose varad ületasid veel firmalt nõutavate maksete koguväärtust. See fakt on tõendatud Venemaa kohtute otsustega ning muudab kogu Jukose suhtes algatatud pankrotimenetluse ebaseaduslikuks. Kuid Kreml