teie usute? Ülemuste õigsusesse? Rahasse? Süsteemi karistamatusesse? Ma ei tea, millesse te usute. Seda teate vaid teie ise.
Kõrgeauline kohus! Teie kätes on praegu palju enam kui vaid kahe inimese saatus. Siin ja praegu otsustatakse meie riigi iga kodaniku tulevik. Inimesed, kes kõnnivad praegu Moskva ja Tšita, Piiteri ja Tomski tänavatel, ei taha olla miilitsa seadusetuse ohvrid. Inimesed, kes on alustanud oma ettevõttega ja kes on olnud edukad, loodavad selle kõik oma lastele pärandada. Nad ei taha, et nende vara krabaksid endale pagunitega marodöörid. Inimesed tahavad saada oma ausa töö eest ausat tasu. Nad ei taha elada hirmus korrumpeerunud ülemuste ees ning karta, et neid võidakse hetkega vallandada mistahes väljamõeldud ettekäändel.
Siin pole küsimus vaid minus ja Platonis. Siin on küsimus väga paljude meie riigi kodanike lootuses. Lootuses, et kui homme on mure nende kodus, siis suudab kohus kaitsta nende seaduslikke õigusi vaatamata sellele, et mingid bürokraadid hauvad plaane inimeste õigustest ülbelt ja demonstratiivselt üle sõita.
Ma tean, et on inimesi, kes tahavad meid näha vanglas. Ma nimetasin käesoleval protsessil nende nimed. Nad tahavad meid vangistusse jättagi. Nad ei varja seda plaani, kui räägivad Jukose kriminaalasja menetluse igavesest jätkamisest.
Miks nad ei varja oma plaane? Aga sellepärast, et nad tahavad nii näidata kogu maailmale: meie oleme kõrgemal igasugusest seadusest ja me teeme, mida ise tahame.
Paraku on nad saavutanud soovitule vastupidise tulemuse: nad tegid meist, kahest tavalisest inimesest, omavolivastase võitluse sümbolid. See on ainus, mille nad saavutasid. See nende „saavutus“ pole meie teene, see on nende endi „teene“ neile endile. Kuid nad ei loobu, sest nad vajavad meid süüdimõistvat otsust, et mitte ise süüdlasteks jääda.“
Hiljem aga oli Mihhaili ema Marina Hodorkovskaja viimane sõna. See oli lühike, halastamatu ja öeldud kohtunikele otse näkku: „Olge te neetud. Ja teie järeltulijad samuti!“
Me alustasime selle raamatu kirjutamist, kui Moskvas kestis veel teine protsess Hodorkovski üle. See vääriks oma absurdsuses lausa Kafka sulge.
Kui te seisate Moskvas Smolenski väljakul seljaga Venemaa välisministeeriumi poole ja lähete mööda väljakut veidi allapoole, Moskva jõe kaldapealsele ning pöörate seal vasemale, siis te jõuate Rostovi põiktänavale nr 7. Jalutage mööda seda tänavat kuni räämas väljanägemisega majani nr 21. Kui teil on taskus pass (pole tähtis, millise riigi oma), astuge sellesse majja sisse, läbige sealne turvakontroll ja registreerimine, kinnitage, et teil pole ei foto- ega videokaamerat, ja tõuske mööda treppi kolmandale korrusele. Te olete jõudnud Moskva Hamovniki rajooni kohtusse. Teil tuleb minna saali nr 7. Just selles saalis peeti 2009. aasta märtsist kuni 2010. aasta detsembrini kohut Mihhail Hodorkovski ja tema sõbra ning äripartneri Platon Lebedevi üle.
Hommikuti umbes kella kümne paiku või ka päeval kella kahe ajal võis jälgida, kuidas maja neljandalt korruselt laskub kiirel sammul kolmandale korrusele kaks meest, kes on käeraudadega kahe vormis valvuri külge aheldatud. Mõnikord, ilmselt väikeseks vahelduseks, aheldati need kaks meest teineteise külge ja vormikandjad kõndisid üks nende ees ja teine taga. Vormikandjad vaheldusid, aga mehed käeraudades olid alati samad.
Pikem ja vanem, täiesti hallinenud peaga mees, kes kandis tavaliselt spordijakki, oli Platon Lebedev. 2010. aastal oli ta 54-aastane. Noorem ja prillidega, väga lühikeste juustega mees, kes kandis tavaliselt teksapükse ja särki ning selle peal kerget jopet, oli Mihhail Hodorkovski. Tema oli siis 47-aastane.
Need lühikesed hetked olid ainsad, mil Venemaa võis kahte kõige kuulsamat vangi näha mitte trellide ja kuulikindla klaasi taga, vaid n-ö otse ja elusuuruses. Need põgusad hetked, kui neid toodi kohtusse või viidi sealt tagasi kambrisse, olid nende meeste ainsad hetked ilma trellideta. Need kaks meest olid endise naftafirma Jukos endised kaasomanikud.
2003. aastal arvutas ajakiri Forbes välja, et Mihhail Hodorkovski nn hinnaks oli siis 8 miljardit dollarit. 40-aastane Hodorkovski oli neil andmetel kõige rikkam venemaalane. Samal 2003. aastal möödus Hodorkovski naftafirma nafta kogutoodangu poolest Venemaa naftagigandist Lukoilist. Kapitaliseerituse poolest oli Jukos isegi Gazpromist eespool. Ajakiri Fortune nimetas Jukost efektiivsuse poolest maailma majanduse liidriks. Investeeringute tasuvuselt oli Jukos teisel kohal maailmas, mis tähendab, et eespool kui Microsoft, Citygroup ja farmaatsiagigant Pfizer. Hodorkovski oli firma eesotsas, mis tootis 2 % maailma ja 20 % Venemaa naftast. Seisuga 2. september 2003 – poolteist kuud enne Hodorkovski vahistamist – hinnati Jukose koguväärtuseks 32,8 miljardit dollarit.
Hodorkovski on pärit igati keskmisest inseneride perest. Gorbatšovi võimuletuleku ajal oli ta vaid 22-aastane. Ta oli tavaline eeskujulik 1980. aastate kommunistlik noor, kellest sai aga 1990. aastate lõpuks Venemaa üks suuremaid naftamagnaate. Ta oli üks neist, kelle edu sai alguse Jeltsini 1990. aastate reformide lainel ja kes oskas selle tormilise kümnendi kõiki võimalusi ja puudusi maksimaalselt ära kasutada. Ühtedele tõid need aastad pisaraid ja kaotusi. Teistele aga miljardeid dollareid, kinnitades alatiseks nende külge sildi oligarh.
2003. aastal, kui nafta hind tõusis ja Uralsi marki nafta hind oli turul 29,76 dollarit barreli kohta, moodustas Jukose puhaskasum aasta esimese 9 kuuga 3,546 miljardit dollarit (aasta varem oli sama perioodi puhaskasum 2,07 miljardit dollarit). Naftat müüdi nendel kuudel vastavalt 7,95 ja 12,2 miljardi dollari väärtuses. Hodorkovski pidas läbirääkimisi suurte välismaiste naftagigantidega, et kaasata nad tootmisse. Ühinemisleping teise naftat tootva Venemaa suurfirma Sibneftiga oli valmis allakirjutamiseks.
2003. aasta oli Jukosele ja Hodorkovskile kõige edukam aasta. Kuid ühtlasi oli see mõlema jaoks ka tegutsemise viimane aasta. Sellist firmat pole enam olemas. Ja nii imelikult, kui see ei kõla – ka seda riiki, kus see edukas firma tegutses, pole enam olemas.
Hodorkovski vahistamine 2003. aastal sai Jeltsini ja Putini ajastu eraldusjooneks Venemaal. Saanud 2000. aastal Venemaa presidendiks, asus Putin kohe suurendama riigivõimu osa ühiskonnas ja allutas vaba ettevõtluse riigile. Nagu ta ise ja tema kaaskond seda nimetas: Venemaal loodi võimu vertikaal, et tagada selle püsimine ja stabiilsus. Putini ajal ei lõppenud mitte ainult Hodorkovski äritegevus, vaid ka heategevusliku haridusorganisatsiooni „Avatud Venemaa” tegevus. Selle saatus oli samasugune nagu paljudel teistel samalaadsetel valitsusvälistel organisatsioonidel, mis olid kõik Putini kui KGB taustaga riigijuhi silmis väga kahtlase väärtusega ettevõtmised. Putini aeg lõpetas Venemaal kodanikuühiskonna arengu. Riik kehtestas kontrolli suuremate meediakanalite, esmaselt televisiooni üle. Sisuliselt kaotati Venemaal parlamentarism ning lõpetati kohalikud kuberneride valimised.
Hodorkovski polnud revolutsionäär. Ta mõistis suurepäraselt Putini mängureegleid ja oskas nende raames ka mängida. Vähemalt kuni teatud hetkeni. Ta kooskõlastas kõik suuremad projektid enne kas Kremliga või Putiniga isiklikult. See puudutas kõiki Hodorkovski tegevusvaldkondi, alates tema äritegevusest kuni poliitiliste parteide rahalise toetamiseni. Jeltsini lõpuaastatel sellist äri varjamatut sõltuvust võimust ei olnud. Putini ajal muutus see aga otseselt vajalikuks tingimuseks, et erakapital, sealhulgas Jukos, üldse tegutseda saaks.
Kõrvalt vaadates jäi mulje, et Jukosega on kõik korras: 2003. aasta aprillis õnnitles Putin soojalt firmat 10. tegutsemisaasta puhul. Tema õnnitluse luges ette Kremli administratsiooni ülem Aleksander Vološin: „Töö efektiivne organiseerimine, kõrge professionaalsus ja töötajate vastutustunne võimaldavad firmal mitte ainult säilitada, vaid ka tugevdada oma positsiooni nii riigi sees kui ka rahvusvahelisel turul,“ tsiteeris Vološin presidenti. Kuid juba kahe kuu pärast võeti vahi alla Jukose sisemajanduse julgeoleku osakonna juht Aleksei Pitšugin. Juulis vahistati üks Jukose peamisi aktsionäre Platon Lebedev. Kellelgi polnud kahtlust – see oli puhas firmast ülesõitmine, nagu seda Venemaal nimetatakse. Hodorkovski võeti vahi alla sama aasta oktoobris.
Enne seda ei pakkunud Hodorkovski rohkem huvi kui ükskõik kes nendest seitsmest oligarhist, kes 1996. aastal avalikkuse ette ilmusid. Need toona veel noored mehed otsustasid omavahel siis, et nüüd on üks kahest: kas käsi kullas või käsi mullas, ja panustasid valimistel Jeltsinile, kuigi kõikvõimalike reitingute kohaselt oli eesseisvate valimiste ilmne võitja kommunistide liider Zjuganov. Nende ärimeeste edasine saatus kujunes enam