te pennáddal, a te énekedből,
hogy lángok között tanulj megmaradni
ordas időben.
Nem maga írta, te véredből írta
keselyű-szárnyú viharok zúgásán,
holtak hamvából, rontó nyavalyákból,
puszta kövek közt.
Íme, olvassad a zsidók beszédét,
ezt vidd magaddal diadalmas ékül,
hogy te magad légy magad virrasztója.
Lássad a könyvet.
/Selle raamatu kirjutas põletatud sõnadest külade vaikuses pikkadel öödel peituv Gönci predikaator, jutlustaja Gáspár Károli.
Ta ei kirjutanud ise, ta kirjutas sinu sõnadest, sinu sulepeaga, sinu lauludest, et õpiksid alles jääma segastel aegadel.
Ta ei kirjutanud ise, ta kirjutas sinu verest, haukatiivuliste tormide mühisedes, surnute põrmust, hädadest, pusta kivide vahel.
Loe seda juutide juttu, vii see kaasa endaga võidutähisena, et oleksid enda ärataja. Näe raamatut./
1569. aastal nägi päevavalgust „Komöödia Menyhárt Balassi reetlikkusest” („Komédia Balassi Menyhárt árultatásáról”). Poliitilises satiiris on unitaaride moraalile vastandatud eetikat mittetunnistav, vahetatavate dogmade taha peitupugeva aristokraadi maailmavaade. XX sajandil on tundmatu autori teost uuendanud Miklós Hubay monumentaalses draama draamas „Teater vaala seljas” („Színház a Cethal hátán”, 1973).
Selle perioodi värvikas autor on Gáspár Heltai (1510?–1574). Katoliku preestrist sai ungari protestantlik kirjanik, teda võib pidada ungari esimeseks stilistiks, kes küll ise õppis ungari keele ära alles 36-aastasena, jutlusi pidas ta kogu elu emakeeles – saksa keeles, kuid oma elu viimasel 23 aastal kirjutas ta peaaegu eranditult ungari keeles. Ta on ungarlaste esimene kodanlase-mentaliteediga kirjanik, kauaks ka ainus selline. Gáspár Heltai oli ka trükikoja omanik – tema trükikojas ilmus XVI sajandi Ungari terve trükitoodangu peaaegu üks kolmandik. Gáspár Heltai tõlkis saksa keelest 1566. aastal Aisopose valmide vaba töötluse „Sada valmi” („Száz fabula”), mida peetakse ungarikeelse proosa esimeseks klassikaliseks teoseks. Renessansiajastu stiilitunnused on kõige enam märgata 99. loo „Aadlimehest ja kuradist” („A nemes emberről és az ördögről”) puhul, milles leiavad kajastamist mõisniku ja pärisorja suhted. Kolozsváris ilmus 1551. aastal tema tõlkes (tõlkijakarjääri algul tegi ta koostööd ka teiste tõlkijate ja koolmeistritega) piibli esimene osa, viis Moosese raamatut („Biblia első része, azaz Mózesnek öt könyve”). 1552. aastal ilmusid tema tõlkes osa kuningate raamatutest ja prohvetitest; 1560. aastal psalmid, 1562. aastal uus testament, 1565. aastal vana testamendi ajalooraamatud. Tõlked ei ole tehtud ühtsete põhimõtete alusel, need ilmusid liiga pika ajavahemiku jooksul. Gáspár Heltai tõlked ei muutunud kunagi populaarseteks, ehkki rahuldasid hetkevajadusi.
Péter Bornemisza (1535–1584) teenis igapäevast leiba koduõpetajana. Ungari kirjanduslukku läks ta oma teosega „Tragöödia ungari keeles Sophoklese Elektrast” („Tragoedia magyar nyelven, az Sophokles Elektrájából”, 1558). Péter Bornemisza ei muutnud tegevust (Klytaimnestra ja tema armuke Aegistus tapavad Trooja sõjast naasva kuningas Agamemnoni. Kaua aega elavad nad muretult, kuni põgenenud kuningapoeg Orestes salaja koju tuleb ja mõrtsukatele kätte maksab. Orestest on truult oodanud tema õde Elektra, kes oligi omal ajal veel rinnalapsest Orestese päästmise korraldanud), kuid komponeeris tegevuse ümber, tõi mängu uued tegelased (Parasitus, õukonna tallalakkuja); õukonna meelelahutajad on ühemõtteliselt ungari olustikust, Orestese palve võiks olla ka protestantliku palve näide jne. Jumalakäsitlus on kristlik, kuritöö ja karistuse osas domineerib protestantlik lähenemisviis. Ungari kirjandusloolaste arvates pole tegemist niivõrd tõlkega, kuivõrd iseseisva teosega, mis on kantud Ungari renessansiajastu ja protestantismi vaimust („A magyar irodalom története I”. 1964: 376). „Tragöödia ungari keeles Sophoklese Elektrast” oleks võinud saada Ungari draamakirjanduse arengu lähtekohaks, kuid vahele tuli 150 aastat kestnud türklaste ike.
Kuigi kuninglik õukond säilitas veel hiilgava välise sära, minetas see 1520. aastatel vaimse keskuse rolli. Tähtsamad kirjanikud ja teadlased lahkusid kas välismaale või leidsid endale patrooni mõne kõrgaadliku ümbruskonnas. Oma roll on selles protsessis muidugi ka kaotatud Mohácsi lahingul, Ungari lagunemisel kolmeks ja Buda vallutamisel türklastest 1541. aastal. Renessansiajastu kultuuri seisukohast omandasid tähtsuse ka kõrgaadlike „õukonnad”, akadeemiad ja ülikoolid ning raamatukirjastused (Klaniczay 1991; Bitskey 2001: 67–79).
Erilist rolli mängis vaimse elu kujundamisel Transilvaania vürstide õukond, kus olid kohal ka võõramaalastest haritlased. Ehkki domineeris Itaalia kultuur, ei minetatud ka Ungarile omaseid aspekte. Vaimse elu keskusteks kujunesid ka mõnede kõrgaadlike paleed. Näiteks Sárváris kujunes vaimse elu keskuseks Tamás Nádasdy lähiümbrus. Tamás Nádasdy oli õppinud Bolognas ja Roomas, ta rajas 1535. aastal Sárvárújszigetis kooli, 1537. aastal trükikoja. Tema lähikonnas leidsid tööd János Sylvester ja Sebestyén Tinodi.
Meie mõistes ilukirjanduse sündi tähendab verses história ‘värsslugu’ sünd. Hiljem kujunes sellest välja ka proosa (vrdl näiteks saksa kirjandusega, kus enne kujunes välja proosa ja alles seejärel luule). Eepilise luule traditsioon püsis kuni XVI sajandi keskpaigani. Türklastega peetud lahingute kangelastegudest jutustavad laulud tugevdasid ungarlaste rahvuslikku identiteeti. Selle žanri esimene ja kõige tuntum esindaja ongi Sebestyén Tinódi (1505?–1556).
Bálint Töröki pärisorjapoisist sai pikapeale eepiliste laulude esitaja, íródeák, praeguses mõistes vabakutseline, oma sajandi reporter. 1554. aastal ilmus Kolozsváris tema „Kroonika” („Cronica”), mida iseloomustavad ajaloosündmuste täpsed kirjeldused. Selles teoses – kuusteist luulevormis lugu – jõuab üks vanadest ungari traditsioonidest oma haripunkti ja läheb üle uueks vormiks uues maailmas. Raamatu eest pälvis Sebestyén Tinódi aadlitiitli, tema värsse tõlgiti ka ladina keelde.
Tema täpset faktikäsitlust kasutati XVI–XVII sajandil korduvalt. „Kroonika” on esimene Ungaris ilmunud trükis, mis sisaldab ka meloodiaid, needki on Sebestyén Tinódi enda looming. Mõned neist elavad rahva suus tänaseni (näiteks „Laul Egeri kindluse võidust” – „Egervár viadaljáról való ének”, 1553). Sebestyén Tinódi loomingut on kasutanud ka romantismiaja kirjandus (vt Romantismiaja kirjandus). Oma ajastu kõige viljakam poeet on jätnud meile 13 000 rida.
Sama žanri esindab ka Mátyás Nagybáncsai (1540?–1575), kellelt aastal 1560 ilmus „Kangelaslikust vaidast János Hunyadist” („História az vitéz Hunyadi János vajdáról”).
XVI sajandi viimane kolmandik oli ungarikeelse renessansikirjanduse õitseaeg, históriás énekek ‘ajalooliste laulude’ ja armastusteemaliste széphistóriák ‘kaunite lugude’ sünniaeg. Sellal sünnib ka ungari ja välismaiste kirjandustraditsioonide sünteesija Bálint Balassi looming. Tema kaasaegsed kasutasid paraku ennerenessansiaegset széphistória žanri ja maailmavaateliselt raskesti määratletavat lauluvormi, tema järglaste looming kuulub aga juba manerismi ja ka varajase baroki teemaringi, seepärast ei saagi teisi peale Bálint Balassi rangelt võttes renessansiajastu luuletajateks pidada.
Bálint Balassi (1554–1594) sündis kõrgaadliku perekonnas, sai hea hariduse välismaal, valdas ka horvaadi, saksa, ladina, itaalia, romaani ja slovaki keelt. Kuna isa kahtlustati vandenõus, põgenes perekond Poolasse. 1575. aastal sattus ta vangina Transilvaaniasse, kus temast aga lugu peeti ja türklastele välja ei antud. Järgnes äärmiselt kirev elu: armulood, pärandi ja abieluga seotud kohtuprotsessid, usuvahetus, sõjakäigud. Esztergomi all sai ta surmavalt haavata.
Tegemist on ungari luulekeele loojaga (varem kasutas luulekeel võrreldamatult vähem kujundeid). Tema eeskujudeks