tőből meg ki nem dőlt,
Vigasztald fejemet, ki búban forrott s főtt,
Küldd el is fecskédet, hadd lássak jó időt.
Oleks vaid hea ilm, pääsuke lendab mu katusele, mu hädad pole ränkrasked, kui Jumal kannab hoolt iga mu juuksekarva eest, siis seda enam hoolitseb ta mu hinge ja mu enda eest.
Miks ta meid nuhtleb ja proovile paneb? Sest ta pole kedagi ilma ristita enda juurde kutsunud, ka tema poeg pidi siin maailmas tegema läbi paljud katsumused, tuues nii meie hingele hea rõõmusõnumi.
Mida teeb vihm kuivale maale, kui seda piserdab? Ka lumi lahja pinnase paksemaks muudab. Nii pehmendab Jumala piits meie hinge, nii nagu kulda tuleleegid kaunistavad.
Nagu pimedus näitab tule kaunist maailma, koorma all palmipuu tõstab oma oksi, nii meie keha lüües lisab ta sellele tarkust, juhib meie hinge õnnele.
Mu hing, kannata ja lootma õpi, et oleksid Jumalalt väärt rohket head pälvima, nagu pärast udu on päev ikka kaunim, nii särab pärast kurbust ka hea.
Armuline Jumal, kel käes on suur võim, kelle halastussammas pole paiskunud ümber, lohuta mind, kes kurbuses kees ja keeb, saada oma pääsuke, et näeksin head ilma./
Virtuooslik värsitehnika on teinud János Rimayst ungari hilisrenessansiajastu luule silmapaistvaima esindaja, kel olid tihedad kontaktid nii kodumaa kui ka välismaa humanistidega; tänu emakeelse teaduse ja luule viljelemise programmile ning ühe teadusseltsi organiseerimiskatsele peetakse teda mitte ainult poeediks, vaid ka akadeemilise liikumise üheks eelkäijaks Ungaris.
Maneristlikus stiilis on kirjutatud Márton Szepsi Csombori (1595–1622) reisikiri „Erilaadne Euroopa” („Europica Varietas”, 1620). Igale maale on pühendatud oma peatükk, lisaks geograafiale on esitletud ka rahvale iseloomulikud jooned. Didaktilist stiili pehmendab vahetu ja huumorirohke lähenemisviis. Simon Pécsi (u 1570–1642) vana testamendi tõlgetes kumab samuti läbi just manerism. Albert Szenci Molnár (1574–1634) on läinud Ungari kultuurilukku kui esimene ungari kultuuri tutvustaja Euroopas. Kaua välismaal elanud ungarlane on avaldanud teatmeteosed „Ladina-ungari ja ungari-ladina sõnaraamat” („Dictionarium Latino-Ungaricum et Ungarolatinum”, Nürnberg 1604), ja „Ungari keele uus grammatika” („Nova grammatica Ungarica”, Hanau 1610). Ungari kirjandusloos hinnatakse kõrgelt tema kunstiliste taotlustega adekvaatseid psalmitõlkeid, esimene täielik ungarikeelne psalmide kogu „Ungari psalmiraamat” („Psalterium Ungaricum, Magyar zsoltároskönyv”) ilmus tema tõlkes 1607. aastal Herbornis.
Renessansiajastu lõpuks oli sündinud juba metseenide ja haritlaste kiht, kes tegi palju selle nimel, et Ungari saaks võimalust mööda sammu pidada Euroopa tsivilisatsiooni arenguga.
BAROKIAJASTU KIRJANDUS
Renessansiajastul alguse saanud suundumused tõid XVI sajandi lõpuks endaga kaasa maailmavaatelised konfliktid, millele humanism polnud enam võimeline vastuseid andma. Vastuste saamiseks pöörduti jälle esmajoones religiooni poole, alguse said vastureformatsioon ja rekatoliseerimine. Barokiajastu kunsti esmane ülesanne oli religioosse vaimustuse äratamine. Ungari barokk sündis 1600. aasta paiku. Ligi poolteistsada aastat kestnud ajajärku on otstarbekas liigendada järgmiselt:
• algusperiood (umbes aastani 1640), kui kõige olulisemal kohal on usuvaidlusi käsitlev kirjandus;
• nn kangelasliku baroki periood (1640–1690), kui esikohal on kõrgaadli loodud kirjandus;
• nn müstilise baroki ajastu (1690–1740), kui sünnivad isiklikumat laadi teosed, kirjandus omandab esoteerilise iseloomu.
Mõned kirjandusteadlased loevad ka järgneva rokokookirjanduse barokiperioodi üheks osaks (Kelecsényi 2001: 67).
Teatud määral kasutati barokse kirjanduse puhul veel ka ladina keelt, kuid domineeris juba ungari keel. Dekoratiivsuse huvides kasutati ära kõik varasemad stiilivõtted.
Jesuiitide roll. Oluline osa barokk-kunsti levimisel Ungaris oli jesuiitidel, kel pärast korduvaid katseid õnnestus oma tegevusega alustada XVII sajandi algul nii Ungaris kui ka Transilvaanias. Kirjanduse seisukohast on eriti oluline raamatukogude rajamine ordu eri õppeasutuste juurde (Kolozsváris, Győris, Sopronis jm). Lisaks jesuiitidele oli barokse kultuuri levikul suur osa ka teistel ordudel, näiteks frantsiskaani ordudel. Barokse maitse levikule aitas kaasa kuningakoda. Näiteks organiseeris kuningakoja sekretär Lőrinc Ferencffy Viinis 1628. aastal trükikoja, et aidata kaasa katoliikliku kirjanduse levikule. Kuid XVI sajandil rajatud ning 1608. aastast tegutseva Pozsonyi tüpograafia kogutoodang oli ikkagi veel väiksem protestantide trükikodade toodangust, viimaste ülekaalu suudeti korvata ainult välismaal trükitud väljaannetega. Tänu jesuiitidele hakkasid levima ka koolidraamad.
Rekatoliseerimisliikumise juhtfiguuri Péter Pázmányi lähikonnas tegeldi üsna ulatuslikult ka kirjandusega. Et valdav osa ungarlastest olid protestandid, oli rekatoliseerimine Roomale ustavatele kirjanikele elu ja surma küsimus. Ehkki suures osa võeti eeskujuks Itaalia religioosne kirjandus, tuli seda siiski Ungari tingimustele vastavaks kohendada, muidu polnud edu loota. Esmajoones arenes proosa, eelkõige usuvaidluskirjanduse ja jutluste vormis. Barokiajastu proosa avaldas mõju nii emotsioonidele kui ka fantaasiale, temaatika piirdus enamasti nn nelja põhiasjaga (surm, viimne kohtuotsus, põrgu, paradiis). Trükiti ka selliseid religioosseid teoseid, mida ei saa ühemõtteliselt traditsiooniliste žanride hulka paigutada. Nii ungari kui ka ladina keeles ilmus palveraamatuid, mediteerimistekste ja muud usulist kirjandust. Kunst (ars) oli hingeliste vajaduste, halastuse ning dogma teenistuses, see määras ära Ungari baroki algperioodi iseloomu. Esimene oluline barokse kirjanduse esindaja Ungaris oli Péter Pázmány.
Péter Pázmány (1570–1637) oli eelkõige edukas kirikutegelane: 1587. aastal sai temast jesuiit, 1616. aastal peapiiskop, 1629. aastal kardinal. Tänapäeval kannab tema nime Ungari katoliiklik ülikool. Tegemist oli uue inimtüübiga, kelle tegevusse mahtus nii ülikooli rajamine 1635. aastal kui ka väidetavalt 30 000 inimese rekatoliseerimine. Péter Pázmány oli veendunud Habsburgide-pooldaja, ungari rahvas võis saada tema arvates ühtseks ainult katoliku kiriku kaudu. Tema teostest kõige enam loetud on „Kristlik palveraamat” („Keresztényi imádságos könyv”, 1600), enim hinnatud on „Teejuht jumaliku tõe juurde” („Isteni igazságra vezérlő Kalauz”, 1613); „Jutluste raamat” („A római anyaszentház szokásából minden vasárnapokra és egy-néhány innepekre elrendelt evangeliumokrul predikációk”, 1636) on aga tema tähtsaim raamat. Ungari barokse proosastiili prototüübiks kujunes „Teejuht jumaliku tõe juurde” („Isteni igazságra vezérlő Kalauz”, 1613) oma monumentaalsuse, hästi liigendatud struktuuri ja näidetega illustreeritud argumenteeritusega.
Väga iseloomulik on Péter Pázmányi stiil, seda iseloomustavad pikad laused tulvil värvilisi võrdlusi ning nimisõnu, rohkesti on kasutatud vanasõnu. Tema retoorika põhineb kõnekeelel, laused on pikad ja rütmilised. Väga tihti on ta kasutanud dramaatilisuse lisamiseks otsest pöördumist kuulajate poole. Tema stiili võiks võrrelda Madalmaade kunstnike värvirohkusega, hispaanlaste gongorismiga, itaallaste marinismiga, inglaste eufuismiga – kõigile neile on iseloomulikud meelelised illustratsioonid ning fantaasiaküllasus, teatud määral isegi naturalism. Péter Pázmány kasutas rohkesti vanu loodusloo- ja geograafiakujundeid: ükssarvik neitsi süles, kaamel, imeravim hobuse peas jne. Kohati on isegi meie ajaga võrreldes julgesti kasutatud rõvedusi (ka jesuiidid kasutasid kõnekeelt). Näiteks protestantliku kirjanduse silmapaistvat esindajat kalvinisti Péter Alvincit on nimetatud seaks, litsiks, võllaroaks, kiimakotiks, ilmavargaks, mädapaiseks, lolliks, põrgusigidikuks jne. Péter Pázmányi stiilist peaks andma ettekujutuse järgmine lause „Teejuhist jumaliku tõe juurde”:
… mivel nékünk, a Krisztus juhai oltalmára rendelt személyeknek nem bőrünkben, hanem