poeetilistest põhimõtetest.
Barokse õukonnakirjanduse laadis. Tegelikult järgis Péter Beniczky (1603–1664) manerismi esindajat János Rimayd, kuid tema teemad olid barokikirjanduse teemad. Balassi-stroofi kasutades formuleeris ta õukonnaelu reeglid oma kogumiku „Ungari rütmid” (Magyar Rhytmusok, 1664) teises osas. Krahv Bálint Balassa (1626–1684) matkis nii oma eluviiside kui ka luulega Bálint Balassit nii hästi, et kaua aega peeti üht tema luuletust XVI sajandist pärinevaks. László Listiust (1628–1663) tuntakse eelkõige skandaalsete eluviiside tõttu (ta hukati süüdistatuna valeraha vermimises), kuid tema sulest pärineb huvitav 13 laulust koosnev eepos Mohácsi lahingu käsitlusega „Ungari Mars ehk mälestus kaotusest Mohácsi lahinguväljal” („Magyar Mars avagy Mohács mezején történt veszedelemnek emlékezete”, 1653). XVII sajandi üht väljapaistvamat vormimeistrit nimetab ungari kirjanduslugu kord luuletajaks-seiklejaks, kord Ungari Villoniks, kord verisekäeliseks luuletajaks (Kerényi 1996: 38–39). Naador Pál Esterházy (1635–1712) kirjutas lisaks ajaloolisele teosele „Mars Hungaricus” (1665) ka luuletusi, mille mänglevus viitab juba rokokoole (Jankovics 1997: 238–239). István Koháryst (1649–1731) tegi luuletaja vanglaüksindus. Tema luule kõige silmatorkavam joon on barokiajastu religooni-idee propageerimine. Vanglast johtuvalt kohtab tema loomingus ka naturalistlikku toorest kujutamisviisi, mida barokiajastu poeedid armastasid. Ta värvib jõuliste pintslitõmmetega „vangla jäleduse, kus saab kasvada üksnes kannatlikkuse õis” (Varga 1973: 511). Sisuliselt lõpetavad just tema visioonirohked luuletused XVII sajandi barokse õukonnaluule. Koos õukonnakultuuri kahvatuks muutumisega kadus ka õukonnaluule, olles täitnud oma tõelise ülesande – poeetika võimaluste ja saavutuste tutvustamise juba üsna laiale kirjandushuvilisele publikule.
Ajalooga tegelesid nii renessansi- kui barokiajastu kirjanikud. Kuid kui renessansiajastu kirjanikele oli ajalugu tundmaõppimise, seoste allikas, siis barokiajastu kirjanikele oli see näidete kogu. Nii on mõistetav, et renessanss keskendus kroonikale, kuid barokiajastul muutus kirjutaja isik tähtsamaks ja valitsevateks žanrideks kujunesid päevik ning memuaarid. Kirjanduse seisukohast on olulisemad memuaarid (emlékirat). Ilukirjandust baroki viimasel perioodil iseseisvana eriti polegi, sest see oli vastuolus protestantliku moraaliga, kuid memuaarid kasutasid väga palju ilukirjanduslikke elemente: anekdoote, jutustusi jne. Memuaarid lubasid ka vältida religioosseid, poliitilisi ja sotsiaalseid piiranguid.
Mihály Veresmarti (1572–1645) valis pärast pikki kõhklusi katoliikluse. Tema sulest on pärit esimene barokne pihtimuslik proosateos „Minu õigele teele pöördumise lugu” („Megtérésem históriája”, 1634). Selles on palju usuvaidlustega seotut, kuid on ka inimese- ja looduskirjeldusi ning rohkesti pihtimuslikku materjali.
Transilvaania vürst János Kemény (1607–1662) kirjutas oma memuaarid pealkirjaga „Autobiograafia” („Önéletírás”) aastatel 1657–1658. Need on poliitiku ja sõjapealiku mälestused, milles rõhk on aususel ning halastamatul kriitikal. Kirjutatud on memuaarid Bahtšisarais.
Transilvaania kantsler Miklós Bethlen (1642–1716) otsis Transilvaania olukorrale meeleheitlikult väljapääsu ja kirjutas proklamatsiooni„Columba Noé”, mille tahtis saata Viini, Hollandi ja Inglismaa saadikutele. See tõi kaasa arreteerimise ja oma elu lõpuaastad veetiski Miklós Bethlen sugugi mitte vabatahtlikult Viinis. Tema kui poliitiku kavatsused – säilitada Transilvaania suhteline iseseisvus, taastada selle majanduslik hiilgus – on igati lugupidamist väärivad, kuid ometi hinnatakse teda rohkem kui kirjanikku. Vangistuses hakkas ta 1708. aastal kirjutama mälestusi. Aastatel 1708–1710 kirjutatud „Autobiograafia” („Önéletírás”) koosneb kahest osast. I osa hõlmab aastaid 1642–1666. Selle kakskümmend peatükki on pühendatud eraelule. II osa hõlmab aastaid 1667–1710 ja käsitleb eelkõige poliitikat. Miklós Bethlen kirjeldas väga usutavalt, lausa sundis lugejat kirjeldatavat ette kujutama, tema stiil on väga varjundirikas. Vähem räägitakse tema teistest kirjutistest, näiteks „Autobiograafia”sissejuhatusena on ta kirjutanud korrapärase filosoofilise traktaadi. Juba selle paigutamine memuaaride sissejuhatuseks oli suur uuendus, mida teiste autorite puhul ei kohta. Ka memuaaride keel on tähelepanu vääriv: mõned ungari kriitikud peavad tema keelt sillaks Péter Pázmányi ja Kelemen Mikesi vahel. „Autobiograafia” jäi kauaks käsikirjaliseks teoseks, esimest korda ilmus see ungari keeles alles 1804. aastal. Miklós Bethleni tuntuse kohta kaasajal on väga tabavalt öelnud Péter Nagy: „Minu arvates kuulub Miklós Bethlen isegi asjatundlike haritlaste seas pigem tuntud-tundmatute nimede hulka – kõik on temast kuulnud, paljud oskavad ta ka kuhugi ajaliselt paigutada, kuid nii temast kui ka ta teostest teatakse vähe” (Nagy 1994: 33).
Kata Bethlen (1700–1759) sai rangelt protestantliku kasvatuse. Pärast perekondlikke tragöödiaid (sunnitud abielu katoliiklasega, neli last surid, katoliiklastest lapsed võeti ema käest ära) hakkas ta tegelema majandusasjade ja heategevusega. Kogu Kata Bethleni elu oli võitlus protestantliku usu eest, emaõiguste eest, mille haigused tegid veelgi raskemaks. Metseenina ja raamatute kogujana (tema päranduse hulgas oli 200 nii religioosse kui ilmaliku sisuga raamatut) aitas ta kirjanduse arengule kaasa, kuid ise avaldas ta oma eluajal üksnes müstilised palved pealkirjaga „Kaitsev tugev kilp” („Védelmező erős pais”, 1759). Autobiograafia kirjutamist alustas ta 1744. aastal ja kirjutas seda elu lõpuni. Lõpetamata jäänud käsikiri ilmus alles pärast tema surmapealkirjaga „Krahvinna Kata Bethleni elu tema enda lühikeses kirjelduses” („Gróf Bethleni Bethlen Kata életének maga által való rövid leírása”, 1762). Kata Bethlen tundis János Keményi ja oma kauge sugulase Miklós Bethleni töid. Tema teos koosneb 218 lühikesest peatükist. Teiste õpetamine annab ainult vormi, tegelikult on olulisem pihtimust vajav hing. Pinget annab usuvaidluste ja laste eest võitlemise kirjeldamine. Kata Bethleni stiilis on põimunud piiblilik paatos ja igapäevane lihtsus. Teemadena käsitles ta pealesunnitud abielu teiseusulise mehega, mis tekitas taevase õnne iha, ja oma usku, mis andis ainet pilgeteks. Teksti liigendavad psalmilaadsed osad ja anekdoodid. Kohati tuletab keelekasutus meelde pietistlikku vagadust. Suurepäraseks näiteks selle kohta on luuletus „Nagu kiiret põtra …” („Mint gyors szarvast…”), milles poetess pöördub Jumala poole:
…
veled, Uram, perbe ki száll?
Vagyok csak mint törött nádszál,
vagy nyírfalevél, mely alig áll.
…
forrásom
légy nékem, édes Jézusom,
oltsa véred szomjúságom,
sebed légyen orvosságom.
/… kes sinuga, mu Jumal, hakkab kohut käima? Olen kui murtud rookõrs või kaseleht, mis vaevu püsib …
ole mulle allikaks, kallis Jeesus, kustutagu su veri mu janu, olgu su haav mulle ravimiks./
Ferenc Rákóczi II (1676–1735) on kirjutanud oma mälestused prantsuse ja ladina keeles. Ladinakeelseid pihtimusi „Ühe patuse pihtimused” („Confessione peccatoris…”) hakkas ta kirjutama 1717. aastal. Kuid veel enne pihtimuste valmimist jõudis ta prantsuse keeles kirja panna oma „Mälestused” („Mémoires”) sõjaretkedest Ungaris (need ilmusid alles 1739. aastal Haagis). Pihtimuste kolmas köide valmis alles Türgis pagenduses 1719. aasta lõpul. Mõlemad teosed on kantud jansenismi vaimust. Paguluses kirjutas vürst mõtisklused piiblist pealkirjaga „Meditationes”. Ferenc Rákóczi II järeltulevatele põlvedele mõeldud kirjutised nägid trükivalgust 1751. aastal pealkirjaga „Vürst Rákóczi poliitiline ja moraalne testament” („Testament politique et moral du Prince Rakoczi”). Ferenc Rákóczi II emigratsioonis kirjutatud teosed jõudsid kodumaale alles hiljem.
Päevikukirjutajana on läinud Ungari kirjanduslukku Transilvaania ja Ülem-Ungari vürst Imre Thököly (1657–1705). Päevikud pakuvad lugemist õukonnaelust, põgenemistest, võitlustest, kurutsite vürstist, Türgi vanglast, Transilvaania troonist ja maapaost Türgis.
Käsiraamatud.