elevandi seljas ta ratsutas ning lõpuks sai ta aru, et elevant oli tema ego. Ta oli juba eemaldunud kõigist maistest asjadest, lahkunud kuningriigist ja tegeles sadhana´ga. Probleem, kelle ees kummardada, on naeruväärne, niisiis ta otsustas sellest lahti lasta. Niipea, kui ta oli otsuse vastu võtnud, ei tulnud tal astuda isegi mitte sammukest, ta valgustus, sest ego oli olnud tema viimane blokeering.
Tema tõeline nimi oli Gommatesha ja ta püsis alati Adinath´i läheduses. Hindud teavad teda kui Ganesha´t ja teine tuntud nimi kesk-Indias on Ganapati. Oli aeg, mil hinduismil polnud kindlust. Suurem osa kuningaid Mahavira ajal olid jainistid või buddhistid ja need kuningad valitsesid Indiat umbes aastatel 1100 kuni 1300. Neil päevil olid Brahmanid täielikult nördinud. Algusest peale polnud neid austatud sel viisil nagu Samanasid, sest ühiskonna silmis polnud neil õigeid õpetusi, mis saaksid inimese taassündimise tsüklist vabastada. Isegi kuningad kummardasid Tirthankarade ja munkade ees. Niisiis, Brahmanid tahtsid saada rohkem tunnustust ja võimu ning hakkasid ajalugu moonutama, kirjutades Samanade vastu. Brahmani õpetlased tahtsid taastada hinduismi, aga kuidas? Neil tuli luua palju hirmu. Kui sa vaatad ajalukku, siis näed, et seal on palju lugusid inimeste hirmuga mõjutamisest, et nad usku vahetaksid. Inimestele räägiti, et nende perekonnad surevad, kui nad ei ülista Shivat või Ganeshat, või et nad saavad kohutava haiguse või kaotavad raha ja muid sääraseid asju. See juhtus Adinath´i ajal, kui ta eemaldus ja hakkas õpetama sadhana´t. Tollal said alguse kaks traditsiooni. Üks oli Samanistlik ja teine Brahmanistlik traditsioon. Brahmanid tegelesid veidi sadhana´ga, kuid peamiselt tegelesid nad rituaalidega. Nad ei olnud tõelised mungad. Tõelised mungad on kartmatud. Nad pingutavad kõigest väest päev päeva järel, et end täiustada ja hing äratada. Niisiis, kaks traditsiooni. Üks oli süsteem, mis keskendus enda kallal töötamisele ja hinge äratamisele, teine oli tegelemine rituaalidega. Lõpuks said Brahmanid aru, et nad ei ole ühiskonna poolt austatud. Nad lõid mütoloogia, et saada rohkem lugupidamist kui mungad. Samuti mõned muslimi päritolu kuningad palkasid Brahmaneid raamatuid kirjutama, et moonutada India ajalugu. Kõik need Brahmanid, kes olid rahaahned, rikkusid oma riigi ajalugu ja mütoloogiat. Hiljem võtsid India tavainimesed need valed omaks. Milleks vajab munk austust? Saavad nad lugupidamist või mitte, see ei oma nende jaoks tähtsust. Ego sekkub ning Brahmanid ei mõistnud, millist ülekohut nad tegid. Hindud, kes vahetasid usku, jäidki uskuma, et need lood on tõesed. Need ei sisalda isegi mitte õpetusi, need on lihtsalt lood. Niiviisi saidki inimesed tundma Gommateshat Ganeshana ja Adinath´i Shivana.
“Gommat” tähendab härga ja “esha” tähendab juhti. See tähendab, et peale seda, kui Adinath oli füüsilisest kehast lahkunud, sai Gommateshast härgade juht. Kõik mungad olid tema kätes. See tähendab, et peale Shivat sai Ganeshast juht. “Gan” tähendab gruppi. Gommatesha ja Ganesha on sama isik. Hindud moonutasid tõde, et peita nende nimed ja nende õpetused. Adinath´ist sai Shiva ja Gommatesha´st sai Ganesha. Hindud üksnes üritasid end taastada, kuid selle käigus ei olnud nad õiglased tõelise ajaloo suhtes ning see on väär. Nad oleksid võinud säilitada Adinath´i puhtuse, kuid nad ei teinud seda. Enne kaheksandat sajandit oli hinduismis rohkem tõde. Tollal järgiti Adinath´i ja teiste Tirthankarade õpetusi.
Kui hindud said võimsateks, ei hoolinud nad enam tõest. Milleks peaksid nad tõde teada tahtma? Kas katoliiklased tahavad teada, et karmateooria ja inkarnatsiooniteooria olid osa nende õpetustest? Mitte keegi ei taha teada, et mõni teine uskumus eksisteerib. Igaüks on enda raamides kinni ja nad ei saa iialgi sellest välja enne, kui hakkavad nägema tõde. Katoliiklased ütlevad, et nende õpetus on tõde ja sama arvavad enda kohta ka hindud. Nad ei taha teada tõelist tõde. Budism löödi Indiast välja ja jainistid olid end juba kindlustanud, niisiis hakkasid hindud mõtlema, kuidas olla ainsad.
Hindu on väga uus sõna. Nende idee tuleneb Sindhu tsivilisatsioonist, peale pikka ajaperioodi sai sellest hindu. “S” sõnas Sindhu, sai “H”-ks, Sindhu´st sai hindu. Ma ei ütle hindu kultuur, selle asemel ütlen India kultuur. India kultuuris on palju religioone: Jainism, Budism, Sanaatan Dharma, Vaishnavism ja paljud teised. Kuid kõiki hakati kutsuma Hinduks. Hindu ei ole religioon vaid kombinatsioon paljudest religioonidest. Nüüd arvavad inimesed, et jainistid ja budistid tulevad hinduismist. Mitte keegi ei taha teada ajalugu.Ajalugu kirjutab see, kes saab tugevaks. Ajalugu on alati moonutatud.
Ganesha, nagu me teda tänapäeval teame, on näide sellest. Tema kujud on kõikjal maailmas, kuid ta ei sündinud elevandi peaga, nagu hindud seda kujutavad. Ganesha oli Shiva esimene poeg, kes elas Kailashi mäel ja sündis tavalise poisina. Hindu ja India mütoloogias on temast palju populaarseid lugusid, kuid need on täis vasturääkivusi. India mütoloogia kohaselt ei ole ta kunagi isegi sündinud. Populaarse loo kohaselt on ta oma ema Parvathi loodud.
Ühel päeva tahtis Parvathi minna vanni, kuid tollal ei olnud selliseid vannitube nagu meil tänapäeval, uste ja privaatsusega. Vanne võeti avatud alal. Ta mõtles endamisi: “Mitte kedagi ei ole siin. Mis siis saab, kui võõras tuleb sel ajal, kui ma vannis olen?”.
Ta hõõrus oma käsi ja kätelt pudenes veidi mustust, mis maha kukkus. Mahakukkunud mustusele suunas Parvathi oma väe ja sellest sündis Ganesha. Ta oli väga nägus mees. Niisiis, hindu mütoloogia kohaselt ei olnud Ganesha kunagi sündinud. Ta küsis oma emalt: “Mida ma peaksin sinu heaks tegema?”.
Parvathi ütles talle, et ta valvaks, et võõraid ei oleks läheduses ning et ei laseks kedagi lähedale, kuni ta vannis on. Ganesha oli hõivatud ringivaatamisega ja ema kaitsmisega, kuni ühtäkki ilmus välja Shiva. Ta nägi kedagi seismas oma kodu lähedal Kailashi mäel. “Kes sa oled?”, küsis Shiva ning Ganesha küsis vastu: “Kes sina oled?”.
Ta vastas: “Mina olen Shiva”. “Mina olen Ganesha, Parvathi poeg”.
“Mul ei ole ühtegi poega”, vastas Shiva.
Ganesha ütles Shivale, et ta ei tohi edasi minna, sest tema ema on vannis. Shiva sai Ganesha peale kurjaks ning kui Ganesha teda uuesti takistas, lõikas ta Ganeshal pea maha. Ta läks edasi ja Parvathi sai šoki kuuldes, mis oli juhtunud Ganeshaga. Shiva tunnistas, et oli ta tapnud ja Parvathi vastas, et tahab oma poega taas elusana näha. Niiviisi see lugu kõlabki. Parvathi soovis oma poega elusana näha kohe, ükskõik millise hinnaga. Shiva üritas talle pead uuesti külge saada, kuid ei suutnud pead kusagilt leida. Ta läks ja käskis oma armeel, mida kutsuti gana´ks, tuua talle pea, mis sobiks poisi kehaga. Ükski pea ei sobinud. Lõpuks leidsid nad metsast elevandibeebi ja tõid tema pea, mis täiuslikult sobis poisi kehaga. Selles loos on öeldud, et Shiva rakendas prana jõudu ning Ganesha sai uuesti ellu äratatud. Selline on see lugu ning nüüd inimesed usuvad, et see vastab tõele. See lugu ei ole tõde.
Kui Parvathil on nii palju väge, et luua mullast poiss, siis kuidas ei olnud ta võimeline poissi uuesti ellu äratama pärast seda, kui tal oli pea otsast lõigatud? Shiva on hindu mütoloogias tuntud Jumalana, kuid ta ei tea, kes on Ganesha, tema enese poeg või Parvathi loodud poiss. Selles loos on palju vasturääkivusi. Kui Shiva oli tõeline, siis oleks ta neid asju teadnud. Ta tundub selles loos väga vihane. Kas Jumal käituks sellisel moel, lõigates maha omaenese poja pea?
Saladus seisneb selles, et Ganesha – Gommatehsa – sündis vaimsena. Tema keha oli väga tugev ja alates päevast, mil ta sündis, oli ta väga vaimne isik. Selleks, et olla Tirthankara lapsevanem või perekonnaliige, peab sellisel hingel olema palju häid omadusi. Ta peab olema juba oma vaimsel teekonnal, sest valgustumise hetk ei ole temast kaugel, võib-olla samas elus või mõnes järgnevas lähenevas elus. Gommatesha tegeles alati vaimsete praktikatega, sadhanaga. Tal oli kaks peamist õpetust, mida ta jagas. Need said väga populaarseteks ning see ongi põhjus, miks ta on paljude poolt ülistatud, isegi kui inimesed, kes teda kummardavad, ei mõista, miks nad seda teevad. Kes iganes selliseid asju õpetab, saab igal juhul väga populaarseks, ta oli esimene intelligentne noor poiss. Isegi Adinath ütles, et Gommateshat mäletatakse rohkem kui teda. Ning see vastab tõele. Kõik India kultuurid ülistavad Ganeshat enam kui Shivat.
Neil päevil puudus kirjutamise süsteem. Kõike tuli meeles pidada ja teistele edasi rääkida. See, mida ta õpetas, oli väga ilus. Ta õpetas, et tuleb hoida harmooniat inimeste ja loomade vahel. Mõnikord on loomad isegi tähtsamad kui inimesed. Planeedil valitseb tasakaal ning kui loomad ära kaovad, siis on planeet tasakaalust väljas ning inimestel ei ole siis enam