kuuldus et ta tegi mingisugust rituaali, istudes suurte süüdatud lõkete keskel. Kamatha oli munk, kuid tal oli suur ego – ta tahtis näidata, kui palju ta suudab tulele nii lähedal istudes taluda. Inimesed ei suutnud seda uskuda, see oli nii hämmastav. Nad tulid kõikjalt, et avaldada talle austust. Parshvanath läks koos emaga ja nägi, kuidas kõik inimesed olid lummatud. Kuna Parshvanathil oli avadhi jnana, nägi ta, et kaks madu olid jäänud lõksu ühe puuhalu alla, mille Kamatha oli lõkkesse asetanud. Ta läks Kamatha eest läbi ning see ajas viimase marru. Kamatha mõtles, et see poiss oli talle kade tema populaarsuse pärast ning tahtis rikkuda tema etenduse. Parshvanath ütles talle, et ta lõikaks puuhalu katki ja näeks ise, et maod on tema tules surnuks põlemas. Nad olid nii kõvasti põletada saanud, et olid suremas. Siis kordas Parshvanath neile Namokar-mantrat, et nad saaksid rahus surra. Pärast surma taassündisid maod ingli planeedil, sest nad olid niivõrd positiivsetes mõtetes mantra kuulmisest. Neist said inglid Dharnendra ja Padmavati. Inglid ei ole sellised, nagu inimesed ette kujutavad, et lendavad ringi tiibadega. Nad lahkuvad harva oma planeedilt ja neil on piiratud elu. Kuigi see võib olla väga pikk elu, on see ikkagi piiratud. Hiljem, kui Kamatha suri, sündis ta ühel madalaimal inglite planeetidest. Ta nägi Parshvanathi, kes ühel päeval juba täiskasvanuna seisis meditatsioonis. Kõigil inglitel on avadhi jnana ja nad suudavad näha asju kindlate vahemaade taha oma planeedist kaugemale. Mäletades, mis oli juhtunud tema eelmises elus, tundis ta endiselt viha Parshvanathi vastu ning tahtis teda tappa. Seismise ajal saatis Kamatha Parshvanathile palju halbu asju, kuid viimane jäi meditatsioonis olles neist mõjutamata. Lõpuks otsustas Kamatha korraldada üleujutuse, et teda uputada. Vihma oli ääretult palju, vesi kogunes ja tõusis tasapisi Parshvanath´i põlvedeni, siis kõrgemale ja kõrgemale, lõpuks tema suuni. Dharnendra ja Padmavati nägid seda pealt ja mäletasid, kuidas Parshvanath oli korranud neile Namokar-mantrat, kui nad olid olnud tules. Nad tulid talle appi ja tõstsid ta veest välja, niisiis ta ei uppunudki. See on jainistide uskumus ja see on tuntud lugu. Kui sa näed Parshvanathi kuju, näed sa koos temaga ka Padmavatit. Kuid see lugu ei anna siiski vastust küsimusele, mis puudutab seitset madu ümber tema pea. Loos on kaks madu, miks tema kujul on neid seitse?
Mina pean Parshvanathi esimeseks kundalini meistriks, sest ta oli esimene Tirthankara, kes rääkis tšakratest ja kuidas keha nende läbi toimib. Kõigil Tirthankaratel on samad teadmised, kuid teised räägivad vaid siis, kui keegi küsib. Ja enne Parshvanathi ei olnud keegi tšakrate kohta küsinud. Tšakra süsteem sai alguse koos temaga, 2900 aastat tagasi. Paljud asjad mõjutavad meie tšakraid, sest nad on meie kehas. Kui meie organid ei tööta korralikult või kui meil on peavalud, on see kõik seotud tšakratega. Tema ajal olid inimesed väga uudishimulikud oma kehade suhtes. Nad tahtsid teada, kuidas nende süsteemid töötavad ja kuidas nad saaksid oma kehasid tervendada ning sügavamalt mediteerida. Nad olid uudishimulikud nagu maod. Parshvanathi sümbolil on kaks tähendust. Seitsmepealine madu esindab tema peamist õpetust – tšakrasüsteemi ja kuidas äratada kundalinit, teisalt sümboliseerib see inimeste uudishimu, kes elasid ühiskonnas. Miks just seitse madu? Sest inimkehas on seitse peamist tšakrat. See on kogu tõde selle sümboli taga. Tema õpilased olid targad ja teadsid, et ühel päeval need tõed unustatakse, niisiis mõtlesid nad, et kui anda tema kujule mingi sümbol, siis inimesed mõistaksid, et see esindab seitset tšakrat ja annab edasi sõnumit keha puhtana hoidmise ja energiaga täitmise vajadusest vaimse teekonna jaoks. See on ilus õpetus, kuid täiesti unustatud isegi jainistide poolt, kes ülistavad teda niivõrd palju.
Meie ajalugu ei ole täpne, sest see ei maini esimest kundalini meistrit mitte kusagil. Tema kujud on paljudes kohtades nii Indias kui väljaspool Indiat, kuid keegi ei tunne tema õpetusi. Parshvanathi õpetused olid väga praktilised. Ta meeldis mulle väga. Need ei olnud nagu Mahavira õpetused, mille üle sa pidid mõtlema ja mõista proovima. Kõik praktiline on hea, sest kui sa seda teed, siis saavutad ka tulemuse. Vaimsus on praktilisus. Kui sa teed oma sadhanat ja paned sellesse kogu oma jõupingutuse, siis sa hakkad avama kõiki kihte enda sees ja sellega sügavamaid asju mõistma. Sa ei pea mõtlema selle peale, lihtsalt tee praktilisi asju. Hing on meelest kaugemal, niisiis liiga palju mõtlemist ei vii sind kuhugi. Isegi sõna “vaimsus” ei suuda sisaldada vaimsust, sa pead seda kogema, saamaks teada selle piiritust.
Kundalini äratamine on inimkeha jaoks oluline, sest muidu tunned end raskelt ja tumedalt. Depressioon tuleb ja hoiab sind oma kütkes, sa oled rahutu või kurb, elad uduse pilvega ümber sinu meele ja ei suuda näha asju selgelt või tunda elus kirge. Kundalini on energia sinu kehas, mis sind tervendab, et vaimsel rajal edasi liikuda. Parshvanath jutlustas sellest, kuidas keha on mõjutatav ja mida saab teha oma energiakeskuste tasakaalustamiseks.
See on tõesti midagi erilist olla koos Tirthankaraga. Ta ei räägi, kui sa just ei küsi. Inimesed lihtsalt lähevad ja istuvad vaikselt ümber tema. Rahu on tuntav niivõrd tugevalt ja keha nii kerge, et sa isegi unustad oma küsimused. Sa lihtsalt tahad istuda seal mõnda aega ja tunda rahu. Aeg-ajalt keegi küsib midagi ja läheduses istujad saavad kuulda Tirthankara vastust. Ma mäletan, et inimesed tulid Parshvanathi juurde ja küsisid: “Kuidas saame me olla äratatud läbi selle keha?”
Parshvanath oleks vastanud lühidalt. Ta ütles, et siis, kui sa vahetad kehas õli, puhastad sealt toksiinid välja ja muutud tugevamaks, et teha sadhanat ja põletada oma karmat. Neil päevil oli õli vahetamisel oma tähendus. Meie mõistame seda, sest teame autodest ja masinatest. Parshvanathi õpetuste mõistmine oli keeruline tema kõneviisi tõttu. Ma mainisin, et ta ei kasutanud poeetilist keelt, kuid mõnikord ta ütles asju, mida ei teatud. Valgustunud inimene näeb paljusid asju, niisiis mainis ta mõnikord õlivahetust, millest keegi aru ei saanud, sest nad ei mõistnud selle tähendust. Küsimusele meie kehas oleva energia kohta vastates kasutas ta mõistet “tšakra” – ratas.
Tirthankara läheduses ei taha sa rääkida. Tema juuresolekul kõik sinu küsimused kaovad, lahustuvad. Tavaliselt Tirthankarad ei demonstreeri tehnikaid, kuid nad seletavad seda nii, et inimesed mõistavad. Parshvanath loeks tšakrahelisid ainult korra, kui keegi paluks, et anda võimalus seda seejärel harjutada. Või kirjeldaks teatud joogaasendit. Ta võis istuda teatud viisil ja inimesed mõistsid, et nad peaksid tegema samamoodi. On olemas palju asendeid, mis ei ole hatha joogas tuntud. Keegi oleks võinud küsida temalt, kuidas avada esimest tšakrat ja Parshvanath oleks istunud teatud viisil. Ta võis näidata kellelegi teisele ka teistsugust tehnikat, kui nad seda vajasid. Ta ei rääkinud mitte kunagi detailselt, vaid ainult lühidalt. Kui valgustunud inimene räägib ühe lause ja kuulaja vaikib, siis tähendab see, et lauset tuleb korrata, et aidata inimesel mõista.
Ajalooliselt on kõik need asjad kaduma läinud, kuid meister saab ühenduda nendega läbi meditatsiooni ja jagada neid, isegi kui nad on Maa pealt ära pühitud ja kõik raamatud kadunud. Indias ei teki küsimust: “Miks on Parshvanathi kuju kõigist teistest erinev?”. Kui maod on lihtsalt sümbol, miks panna see üle tema pea? Kõigi teiste Tirthankarate kujudel on väike sümbol kusagil allpool, kus nad istuvad, miks siis pannakse tema oma talle pähe? Parshvanath oli ainus, kes õpetas kundalini süsteemi detailselt – millised helid mõjutavad erinevaid tšakraid, tervendamaks keha, või kuidas värvid töötavad kehas, et aidata tõsta su energiat. Ta õpetas inimestele kõiki neid väga praktilisi oskusi.
Nath Sampradai, nathi sekt, loodi hiljem tema nime järgi munkade ja nunnade poolt, kes olid tema süsteemi järgijad. Algupäraselt tuli nimetus nath Adinathist. Oli teisigi Tirthankarasid, kelle nimes esines “nath”, Mallinath ja Ajitanath on kaks näidet. Võin öelda, et Sindhu tsivilisatsiooni säilmetes on leitud mediteerimisasendis munga kuju. Usutakse, et see on Adinathi kuju. Samanismi süsteem – universaalsed vaimsed õpetused – saavutas oma õitsengu just Sindhu piirkonnas. Tirthankarad sinna ei läinud, nemad püsisid enamasti Lääne-, Keskja Põhja-Indias Nepaali ja Tiibeti poole kuni Delhini välja, kuid paljud mungad reisisid ringi, et jagada Adinathi õpetusi. Sindhu asub nüüdses Pakistanis. Hindud usuvad, et see on Shiva kuju, kuid tõeline Shiva ongi Adinath. Hindu tavade kohaselt on Shival madu ümber kaela ja ta tantsib. Nad kutsuvad teda Nataraja – tantsukuningas. Tantsupoos oli samanismisüsteemi reaalne osa. Kui püsida selles joogaasendis, võib luua väga palju energiat enese sees.
Tirthankara ei asuta mitte kunagi sekti või isegi tirthat. Jainistid on selle aspekti suhtes täielikus pimeduses. Tirtha tekib kõigi munkade ja nunnade tõttu, kuid