nende asjade poolt, see ei ole puhas. Seda kutsutakse leshyaks. Tõustes kõrgemale leshyale, värv eemaldub märgina, et kavatsus on puhtam ja kashaayasid on vähem. Mida kõrgem on sinu kavatsus, seda vähem värvi, nagu mustuse eemaldamine veest.
Milline eesmärk või kavatsus sul on? Kavatsus on oluline, sest mistahes su kavatsus kombineerituna keha ja meele tegevusega mõjutab energiavoolu sinu kehasse, kogudes karmat. See energia loob su kehas kõiki värve, mis kuuluvad erinevatele tšakratele.
Leshyat, oma kavatsust, saad muuta madalast kõrgeni, see on sinu võimuses. Kui sinus lõpuks ei ole enam mingisugust kavatsust, ei kogu sa rohkem karmat. Isegi kui su keha ja mõtted on tegevuses, pole seal enam mingit leshyat – mingit kavatsust – ning sa ei saa koguda karmat. Sa lihtsalt käid ülejäänu karma läbi, kuni midagi pole enam järel ja sa oled vabanenud. Toon näite. Oletame, et sa kõnnid ja sul pole kavatsust kahjustada ühtegi elusolendit, näiteks astuda peale ussile või putukale. Ühtäkki satub keegi su jala alla, sa tunned end halvasti, sest ei soovinud kedagi kahjustada, kuid mis juhtus sellegipoolest. Või sa sõidad ja loom hüppab teele. Sa põikad kõrvale proovides teda päästa, kuid loom liigutab samal ajal hirmust ja sa lõpetad ikkagi talle otsa sõites. Sa üritasid looma kaitsta, kuid ta sai ikkagi surma. See oli puhas kavatsus. Puhaste kavatsuste omamine põletab sinu karmasid. Kui su kavatsus on: “Ma üritan päästa seda looma, nii ma kogun head karmat”, siis saad head karmat selle asemel, et karmat põletada. Seda tuntakse kui punyat – tegutsemine hea karma kogumiseks oma tuleviku jaoks. See tähendab, et sa tahad head tulemust oma ellu. Paljud inimesed praktiseerivad seda Indias. Mida rohkem karmat sa kogud, ükskõik kas head või halba, muutub see tihedaks nagu udu ja katab sinu hinge. Vaimne inimene tahab kõik oma karma põletada, et vabaks saada, mitte juurde koguda. Selle saavutamiseks õpitakse vaimseid praktikaid ja järgitakse distsipliini. Kui inimene praktiseerib punyat, saamaks häid tulemusi oma karmale, viitab see tema tasakaalutusele, ta väldib keerulisi asju. Selline inimene ei ole vaimne. Vaimne inimene jääb tasakaalukaks nii heades kui halbades kogemustes.
On mõned karmad, mida ei saa põletada. Neid kutsutakse nikachita karma. Ükskõik, kui palju sa ka ei pingutaks, jäävad nad kuni ajani, mil sulle õppetund anda. Kõvasti vaeva nähes võid nende mõju vähendada, kuid sa ei saa neid täielikult ära põletada nagu teisi karmasid. Loomulikult, kui sa ei pinguta üldse, annavad nad sulle halvima tulemuse, olenevalt karmast. Mahavira pidi läbima kaksteist ja pool aastat kannatusi, sest tal oli palju nikachita karmat. Ta poleks pidanud niipalju kannatama omamata neid karmasid.
Kõigil on nikachita karma. Kuidas sa seda kogud? Näiteks jahimehed. Neil on halvim kavatsus, nad koguvad palju karmat loomade tapmise eest. Hirved, elevandid, kalad, linnud – nad on kõik elavad olendid ning kogevad hirmu ja valu. Jahimees tulistab looma, seejärel hüppab õhku ja rõõmustab. Niisiis, jahimees tegi väga halvasti ja on pealegi uhke selle üle. Kui oled nii uhke enda üle halbu asju tehes, kogud nikachita karmat ja pead läbima selle tagajärje ühel päeval.
See juhtub ka vastupidisel moel. Oletame, et kõrge ehitis on leekides. Inimesed on kahekümnendal korrusel tulevangis. Ma nägin seda Dehlis, Indias. Mitte keegi ei saanud aidata, sest nad olid niivõrd kõrgel. Politsei oli seal, kuid abitu. See oli halb situatsioon, kõik olid paanikas. Keegi ei saanud teha midagi. Tuhandeid inimesi oli vaatamas, kuid üks mees ei otsustas tegutseda. Politseid eirates ütles inimestele, mida teha. Nad ehitasid hiiglasliku redeli madalama ehitise katusele, mis oli kõrgema kõrval. Koos redeliga tegid nad ka omamoodi silla, mis oli piisavalt lai inimestele kõndimiseks. Ta päästis sadu inimesi otse meie silme all. Kõik inimesed rääkisid küll, mida tuleks teha, kuid nad ei teinud seda. See üks mees tuli aga mõttele ja tegutses koheselt, päästes sadu inimesi. Selleks ajaks, kui tuli kustutati, oli ära põlenud vaid kaks-kolm korrust. Ta sooritas väga hea teo, enda peale isegi mõtlemata, ta lihtsalt nägi inimesi ja tegutses, et neid aidata. Kuni selle hetkeni oli temaga kõik korras, kuid hiljem, kui kõik olid ohutult maapinnal, hüppas ta õhku, naeris ja rõõmustas, et oli palju inimesi päästnud. Niisiis, ta saab väga hea karma, kuid see on nikachita karma tema uhkuse tõttu. Ta ei saa seda põletada ja peab läbima tagajärje ühel päeval, olgugi et see saab olema väga hea tagajärg. Sellist tüüpi karma hoiab sind sünni ja surma vahel lõksus pikka aega, sest sa pead ootama selle pinnale tulemist, sa ei saa selle suhtes midagi teha, ainult oodata. On vaja viit meelt ja mõistust, et koguda sedasorti rasket karmat. Kuna meil kõigil on tundmise, nägemise, kuulmise, maitsmise ja haistmise meel, saame me asju täielikult kogeda – kogu valu ja kogu rõõmu. informatsiooni töötlemine, analüüsimine, otsuste langetamine, olemine loominguline. See kõik võimaldab meil koguda raskeimat karmat, sest me oleme loodud sellisena, et peame teadma, mida oma kehaga peale hakata. Kui tunneme millestki valu, peaksime teadma, et keegi teine võib tunda samasugust valu, olgu või väike putukas. Me saame kasutada oma meelt, otsustamaks mitte teha sellist valu kellelegi teisele, kuid paraku me ei mõtle sedamoodi.
Mis juhtub siis, kui meie kavatsus pidevalt muutub? Ühel hetkel me võime tunda end väga hästi ja aidata inimesi kogu päeva, sellele isegi mõtlemata. Ja siis õhtul me vihastame millegi peale ning meie kavatsus langeb väga madalale. Karma ei saa puudutada hinge, sest hing on kujutu ja vormitu. Päike on alati säramas, tõsi? Hing on samamoodi. Hing on ümbritsetud karma pilvedest. Karma ei puuduta hinge. Hing ei näe läbi pimeduse, karmad on nii tumedad nagu paksud pilved, olles kokku kogutud paljude elude jooksul. Mõnikord on pilved taevas nii tihedalt, et päikesevalgus ei saa läbi paista, kuid päike on ikkagi olemas miljoneid miile pilvedest eemal. Samamoodi on hing alati säramas, kuid hing on nõrk ja karmad on liiga tihedad. Päike võib ühel päeval hääbuda, võib-olla miljonite aastate pärast, kuid hing ei sure iial. Seega, kui su kavatsus on pidevalt muutuv, kogud sa ühel hetkel head karmat ja teisel hetkel halba karmat. Hing on karma haardes, kui karmalised osakesed tõmbuvad sinu poole. Ta ei suuda läbi näha, kuni pilved pole eemaldatud. Sa põletad neid või lood tuult nagu orkaan. See orkaan tähendab sinu sügavaid, kogu südamest tulevaid vaimseid praktikaid. Sa oled täielikult kohal ja kogu olemusega teadlik oma vaimsest tegevusest ning mitte miski ei juhi sinu tähelepanu kõrvale. See loob kaose sinu sees ja karmad hakkavad liikuma. Nende põletamiseks pead looma tuld, pidades veepaastu või paastudes kuivalt, praktiseerima sadhanat, kasinust ja muud sellist.
Karmat koguneb meie leshyast – meie kavatsusest. Ma jutustan näitliku loo kavatsuse selgitamiseks:
Kuus erinevat inimest on väljas jalutamas ja jõuavad puu juurde. On väga kuum päev ja puu annab palju varju. Oletame, et see on mangopuu, mille küljes on küpsed viljad. Esimesel puuni jõudval inimesel on väga halb leshya – Krishan leshya, mis on kõige madalam leshya. See inimene ütleb: “Ma tahan korjata kõik need puuviljad ja nii kiiresti kui võimalik”. Niisiis lõikab ta kogu puu maha. See on madalaim kavatsus, millega kogutakse palju karmat. Ta tahab saada vilju koheselt ja kuigi on ka paremaid mooduseid, lõikab ta väikeste viljade nimel maha terve puu.
Teine inimene tuleb ja ütleb: “Ma tahan korjata kõik need viljad ja viia nad koju. Kui ma lõikan puu küljest kõik suured oksad, saan korjata viljad, kui oksad maha kukuvad”. Tema kavatsus on veidi parem, kuid ikkagi mitte väga hea. Seda kutsutakse Neel leshyaks.
Kolmas inimene tuleb ja tahab samuti mangosid. Ta mõtleb, et lõigates maha keskmise suurusega oksad ja jättes alles suuremad, saab ta korjata vilju ning puu jääb suuremate kahjustusteta. Tal on küll veidi parem kavatsus eelmistest, kuid ikkagi on see kavatsus madal. Seda kutsutakse Kapota leshyaks.
Nüüd jõuab neljas inimene mangopuu juurde. Ta otsustab maha lõigata väikseimad oksad, millel kasvavad mangod. Tema kavatsus on kõrgem ja seda kutsutakse Tejo leshyaks.
Viies tuleb ja mõtleb, et on parem ronida puu otsa ja oksi raputada, sest ta ei soovi kahjustada puud, seda maha raiudes või võttes oksi selle küljest. Seda kavatsust kutsutakse Padma leshyaks.
Lõpuks tuleb viimane inimene ja asetab puu alla maha hiiglasliku teki. Ta ootab. Tõuseb tuul ja kõik küpsed mangod langevad teki peale. See kuues inimene läheb koju kõigi mangodega nagu teisedki, kuid tema kavatsus oli puhtaim – Shukal leshya.
Kui sa kontrollid, milline on sinu kavatsus, võid sa teada saada, millised sinu tšakrad ei ole piisavalt aktiivsed ning miks su kundalini ei tõuse. See on see, mida Parshvanath