süsteemiks. Kui Tirthankara mediteerib, hakkavad ka mungad mediteerima, kui ta istub rahumeelselt, mitte süües, siis mungad teevad sama. Nii sai alguse ka paastumine. Nende arvates tuli teha sedasama ja teatud aja nad kogesid elu ilma toiduta ning mõnikord isegi toidu ja veeta. Kui putukas istus Tirthankara kehale ja ta ei pööranud sellele tähelepanu, siis mungad reageeriksid samuti.
Termin “Tirthankara” on eksisteerinud alates Adinathist. Neid on alati nii kutsutud. Tirthankara Shri Adinath või Tirthankara Shri Parshvanath. Nende ümber kujuneb tirtha. Neli tirthat on shramanad (mungad), sadhvid (naissoost mungad), shravakad ja shravikad (mees- ja naissoost majapidajad). Majapidajad elavad endiselt ühiskondlikus elus, kuid nad pühendavad oma elud valgustunud meistrite vaimsetele õpetustele. Tirtha tähendab, et kuhu iganes nad lähevad, kõigi inimeste südamed muutuvad. See on Jangam Tirtha – liikuv tirtha. Jangam tirthad reisivad või õpetavad seal, kus iganes shramanad ja sadhvid mediteerivad. Teine tirtha on Sthavar Tirtha – paik kus Tirthankara veedab aega või saavutab valgustatuse või kuhu ta hiljem, vabanenuna, jätab oma keha. Sa võid tuua sealt energiaga laetud mulla ja vee ning luua miniatuurse tirtha nagu Siddhayatanis. Kohti, kuhu iganes Parshvanath oma keha jättis, peetakse tirthaks. Kus iganes Mahavira või Mallibai saavutas valgustatuse, on tirtha. Mallibai oli üheksateistkümnes Tirthankara ja ainus tol ajal, kellel oli naise keha. Digambara jainistlik sekt usub, et ta oli tegelikult mees nimega Mallinath, kuid nad väldivad tõde. Keegi isegi ükskord küsis Mahaviralt, kas ta oli mees või naine ning sai vastuseks, et Mallibai oli naine. Tirthankarana ei ole vahet, kas omad naise või mehe keha. Olles teadmise seisundis, oled sa üle oma keha ning lihtsalt elad selle sees. Igaüks võib saavutada valgustatuse, siin ei ole mingeid piiranguid naise või mehe kehale ja igaüks, kes vastupidist õpetab, on illusioonis.
Parshvanathi mungad asusid enamasti Lääne-Indias, Lõuna-Indias ja Gujaratis – Loode-Indias. Seal oli nende tugipunkt ja on tänapäevani. Lõuna-Indiasse pole enam peaaegu mitte midagi jäänud, välja arvatud digambarad, kus asub Bahubali kuju. See on ainulaadne kuju terves maailmas – 57 jala pikkune monoliitne kuju. Parshvanathi õpetused on nendes piirkondades ka tänapäeval populaarsed, sest ta rändas seal ringi oma munkadega. Tal oli ühiskonnale palju mõju, kõik kuningad järgisid teda. Ta õpetas pidama oma keha pühaks templiks. Tollal olid templid teistsugused, kuid neil oli sama idee. Sa ei vii ju mustust templisse, miks siis peaksid panema mustust oma kehasse? Tee see puhtaks ja rikkumatuks, nii et pühadus saaks sinusse siseneda. Kõik on sinu ümber ootamas õiget hetke, kuid sa lased võimalusel mööda minna. Tema õpetused olid praktilised. Mahavira näib olevat üldsegi mitte praktiline õpetaja, kuid tema arusaamine on imetlusväärne, võrreldamatu. Mina eelistan praktilist. Teoorial on küll ka omaette väärtus, kui mõistad seda sügavamal tasandil, kuid Parshvanathi ajal selliseid inimesi polnud. Kui keegi suutis tollal rääkida keelt, isegi ebaselget, peeti teda kõrgeimaks. Haridust ei eksisteerinud, polnud sellist õppesüsteemi nagu tänapäeval.
Tirthankarad õpetavad kõike, mida inimesed parasjagu vajavad, seda, mille kohta inimesed küsivad. Küsimused olid rohkem praktilised. Tema kujusid võib leida kõikjalt just kayotsargas – unikaalses seisvas meditatsioonipoosis, neid on rohkem kui Mahavira kujusid. Kayotsarga oli populaarsem Parshvanathi ajal, ta õpetas palju saladusi selle kohta. Küsimus pole üksnes seismises, sa pead seda tegema teatud viisil, et luua energiat. Suurem osa ajast Parshvanath seisis kayotsarga asendis.
Muslimite palverännakupaiga läheduses Mekas oli kayotsarga asendis Parshvanathi kuju. Selle piirkonna inimesed järgisid samanismi õpetusi ja joogasüsteemi ning seal oli enne islamireligiooni algust selle mälestuseks suuri kujusid. Kui islam sai populaarseks, alustati seal kujude hävitamist, lõigates neil kõigil kõigepealt pead maha. Inimesed siiski käisid neid vaatamas ja kui võim läks uue grupi kätte, arvasid nad, et kujud näevad peadeta koledad välja ning otsustasid nad täielikult tasandada. Nad lihvisid Parshvanathi kuju nii, et käed ei olnud keha kõrval enam nähtavad. Kayotsargas seisad käed keha kõrval puudutades reisi. Kuju lihviti suureks kiviks, millest ühtki joont ei jäänud alles. Hiljem nad küll kahetsesid selle hävitamist, kuid tänapäeva Mekas on endiselt tunda vana traditsiooni. Mõni kuju on lisatud hiljem, kuid algupäraseid on endiselt säilinud. Keshishramana ja Gautam ühendasid oma sanghad, ettekirjutused, ja alustasid valgete riiete kandmist ning isegi tänapäeval kannavad muslimid endiselt valget, minnes Ka’abasse, kus nad hoiavad Musta Kivi. Sul tuleb anda vanne mitte kedagi tappa ning omada seal olles puhtaimaid mõtteid. Islami õpetustes ei ole midagi taolist. Sealt lahkudes võid hiljem ohverdada looma, kuid mitte seal olles. Sa käid ümber kivi minimaalselt kolm korda, see traditsioon ei muutunud mitte kunagi. Hindud usuvad selle olevat Shiva kuju, kellel oli tume nahatoon ja sarnane kuju, kuid Shiva polnud tuntud seisva asendi praktiseerijana, niisiis ei tundu see usutav. Pigem oli see Parshvanath, tal oli sarnane nahatoon ja oli alati kayotsargas. Ajaks, mil kivi oli siledaks lihvitud, oli see saavutanud niisuguse populaarsuse, et kõik jainistlikud äriinimesed olid valmis annetama sinna raha enne islami ülemvõimu saabumist. Paljusid jainistlikke palverännakupaiku pidasid muslimid, isegi Indias. Oli periood, mil muslimi kuningad valitsesid Indiat. Selline on ajalugu. Pärast Meka palverännakut soovivad paljud lahkudes loomi ohverdada. Nad ei saa seda teha kohapeal olles, kuid hiljem nad unustavad vägivallatuse vande ja puhaste mõtete lubaduse. Palverändurid viskavad kive vastu seina kutsudes seda “kuradi kividega loopimiseks”. See kurat ei ole mitte keegi. Kui inimesed külastavad Parshvanathi kuju, viskavad nad selle pihta kive, see on sümboolne tegevus. Kurat on paha tüüp, õigus? See tähistab Kamathat. Jainistid alustasid sellega, kuigi tollal polnud nad tuntud kui jainistid. Nad viskasid kive Kamatha pihta, sest viimane oli üritanud Parshvanathi mediteerimise ajal uputada. Traditsioon pole algusest peale muutunud. See on vaid järeleuurimise küsimus. Muslimitel on vaja teada saada, kuidas kivi sinna sai, kuid nad ei taha sellest midagi kuulda. Kui miski on populaarne, ei taheta enam tõde kuulda. Tõde on aga see, et see oli kunagi palju aastaid tagasi Parshvanathi kuju.
Parshvanath oli laialt tuntud nii omal ajal kui ka nüüd, rohkem kui ükski teine Tirthankara, isegi jainistide seas. Ta ütles, et kui suudad puhastada oma keha nagu püha templi, on see parim, mida sa saad endale teha. Jumal siseneb vaid puhtusse. Tänapäeval tundub, et templid ja kirikud ei ole puhtad, kuid tollal olid templid veidi teistsugused. On olemas süsteem keha puhastamiseks ja sul tuleb läbi käia kõik sammud. Parshvanath oli tuttav paljude jooga tehnikatega. Ta tegi selle süsteemi läbi. On üsna raske seda teha – sa ei tohi iial panna midagi ebapuhast oma kehasse, nagu näiteks alkohol, kala, liha ja munad – kõik, mis rikuvad su keha ja tekitavad toksiine. Pika praktiseerimisega muutub su keha puhtaks. Sa ei kannata enam mürke, mis muudavad sind väga haigeks ja šokeerivad kehasse sattudes, sest su keha on muutunud kergeks, puhtaks ja väga terveks. Parshvanathi tšakrasüsteem koosneb imelistest õpetustest, mida inimesed peavad teadma. Seda süsteemi on õpetatud tuhandeid aastaid ja seda on väga lihtne järgida. Kui su tšakrad on tasakaalustatud, muutub su elu täielikult, see saab olema väga rõõmutoov. Võib-olla ühel heal päeval keegi munk, pühak või vaimne õpetaja ütleb sulle lihtsalt ühe väikese asja, mille peale sa hakkad mõtlema, kuidas saaksid end parandada ja oma energiataset tõsta. Sa tunned, kuidas su keha muutub kergemaks. Paraku Indias on jainistlikke õpetusi järgivad inimesed unustanud tõelise süsteemi nende õpetuste taga.
Parshvanathi õpetus oli erakordne. Esimese kundalini meistrina oli ta ainus Tirthankara, kes jagas praktilist toksiinide kehast eemaldamise süsteemi ja õpetas keha energia tõstmist, kundalini tõstmist. Inimesed tema ajal olid selle suhtes uudishimulikud. Kui su keha saab puhtaks ja sinu seitse tšakrat on tasakaalus, oled peaaegu õndsuses.
Parshvanathi õpetust tunti leshyadena. Tänapäeva jainistid teavad küll leshyasid, kuid nende algupärane tähendus on kaduma läinud. Kui Gautam pühitses Keshishramana ja tema mungad Mahavira alla, siis kõik seni teatud õpetused ühinesid ja muutusid segunedes Mahavira omadega. Kuna Mahavira elas täielikult teistsugust süsteemi järgi ja inimesed olid teistsugused, ei huvitunud nad eriti praktilistest asjadest. Selle asemel muutusid nad rohkem teoreetilisteks, proovides süvendada oma arusaamist ja sukelduda sügavale oma hinge. Kogu tšakrasüsteemi ulatuses ei tea jainistid, et see algas Parshvanathist. Omal ajal tunti neid rohkem leshyadena, mitte tšakratena.
Leshyat on väga