otsus,” nentis tema, „see kõik siin on kuidagi utiili moodi. Mul on sinust kohe kahju, Harri,” lisas ta tõsiselt. „Sinulgi ju meeldis seal öösel Lauluväljakul, eks, ja ma ei tahaks, et sa peaksid kedagi neist edaspidi tänaval kumminuiaga peksma. Sa mine sügisel kohe juurasse ja küll me kuidagi hakkama saame.”
Ma seisin ja vaatasin teda. Angelika oli siis oma otsuse minu suhtes teinud. Ja ma pean tunnistama, et olin selle otsusega igatpidi päri. Aga me ei jõudnud veel kuhugi minna. Peahoonest väljus valvekursant ja veidi ümbrust uurinud, suundus otse meie poole.
„Sa, Basov, mine sisse, vana tahab sind,” teatas ta mulle kamraadlikult. Naga toon mulle ei meeldinud, selle poja jaoks olin ma juba leitnant. Aga sügav mure või pigem selle aimdus ei lasknud mul teda korrale kutsuda.
„Mis ta tahab?” küsisin umbropsu.
„Eks ta ütleb ise.” Juntsu muigas irvitades. „Ehk paneb nalja eest veel kupu juurde.”
„Harri, sul on dokumendid juba käes ja me võime siit kähku ära minna …” Angelika vaatas mind ärevalt. „See poja ei pruukinud sind ju lihtsalt üles leida,” lisas ta kursandile põlglikku pilku heites. Angelika oli super, ta oli tabanud täpselt õige tooni, aga samas taipasin ka, et see kõik ei sobinud siia praegu. Võisin ju minna, loomulikult polnud mul majja enam õieti asja. Olin enda peremees ja mul oli kuu aega puhkust, mille jooksul kindlasti kõik ununeks. Igaüks oleks just nii talitanud, igaüks, aga mitte meie kursant. Öeldagu mis tahes, aga nad olid selle kahe aastaga meist jagu saanud. Kuulekus liigutas end minus, vastik hall tinasõdur surus kannad minu saabastes kokku.
„Kurat, ma lähen vaatan siiski,” kuulsin end pomisevat ja juba ma marssisingi juntsu kannul. Angelika jäigi sinna imestunult seisma. Ma ei tihanud tema poole vaadata, kuid olin kindel, et kaotasin sel hetkel kõvasti punkte tema võluvais merekarva silmis.
Kooli ülem istus oma kabinetis suure kirjutuslaua taga. Õuest tulles tundus siin varjuline ja jahe, kuid ta oli oma mundrikaeluse lahti nööpinud. Ta oli kõhn ja trammis mees. Vormimüts lebas tema ees laual ning ta hallikirjud lühikeseks pöetud juuksed turritasid nagu harilikult eemalehoiduvate kõrvade kohal. Kuigi ta polnud just otseselt siga, polnud ta meie, kursantide silmis ka väga kõrges hinnas oma järsu iseloomu tõttu. Ta võis raevu sattunult sind lüüa kõigi eeskirjade kiuste. Paar kursanti meie hulgast olid seda omal nahal tunda saanud ja loomulikult polnud nad läinud kaebama. Parem oli olla löödud kui välja visatud koolist, sest eks ole, päris ilmaasjata seda ju ei tehtud. Aga praegu polnud mul seda karta, ta näis täiesti rahulik. Nii ma seisin tema ees ja ootasin, mis tuleb.
„Sa, Basov, oled pärit külast?” küsis ta äkki, kui oli mind enda arvates piisavalt kaua põrnitsenud.
„Ei, ma elan Tallinnas koos ema ja õega,” vastasin ma. Küsimus tundus totter, aga ainult esimesel silmapilgul. Juba oli miski minus valvel.
„Aga siiski oled maalt pärit?” jätkas tema vääramatu kindlusega, nagu räägitakse asjast, millesse tahetakse väga uskuda.
„Me elame juba kuus aastat siin Tallinnas,” tõrjusin mina, saamata õieti aru, kuhu ta sihib.
„Aga enne seda?” Ta heitis pilgu paberile enda ees laual ning ma märkasin tema kitsal näol muiet. „Enne seda elasid sa ikkagi maal?”
„Kiivas … See on tegelikult alev …” Ma tahtsin järsku kähku tema kabinetist välja. Siin sepitseti midagi. See paber tema ees …
„No näed,” rõõmustas ta silmanähtavalt, „Kiiva jah, sealt see paber ongi, päris sinu kodukohast. Tahavad saada meilt tublit poissi miilitsa piirkonnavolinikuks. Neil pole seal kedagi juba tükk aega. Noh ja me siin mõtlesimegi, keelduda ei saa, kiri tuli ringiga ülevalt, nõudega, et toetaksime ja kui siis selgus, et sina ise sealt, puha maaelu kogemused ja …”
„Seltsimees polkovnik, ma elan linnas … ja olen juba kohale määratud …” Ma hakkasin vastu. Pilt oli selgemast selgem. Siis sellest see ääri-veeri jutt. Nad otsustasid täna, ehk pool tundi tagasi. Ma ei nõustu, ilmaski ei nõustu. Mul pole sinna asja, mul olid juba omad plaanid …
„Kohale määratud oled sa alles kuu aja pärast,” katkestas ülem mind järsult. „Praegu allud veel meile ja kogu aeg allud siseministeeriumile. Nii on lood, lähed sinna, kuhu kästakse.”
Vaikisime mõnda aega mõlemad. See oli tupik, täielik tupik. Ja muidugi oli tal õigus, õigus seaduse, traditsioonide ja kurat teab veel mille järgi. Ja teistpidi oli see sulaselge sigadus. Mind lihtsalt tambiti maa sisse. Ja veel mille eest. Näed nüüd, Ross, pomisesin peaaegu kuuldavalt.
„Tuled homme läbi, saad minu asetäitjalt uue suunamislehe.” Polkovnik ütles veel midagi, aga ma miskipärast ei kuulnud. Audients oli lõppenud ja kuigi tema toon oli lõpus peaaegu armulik, oleks mulle meeldinud rohkem, kui ta oleks minu peale karjunud. Karjumine oleks teinud tugevaks, oleks sundinud end kokku võtma. Praegu tundsin pigem loidust, mis oli veel hullem kui nõrkus. Selline tunne oli mul ükskord, kui mind pandi ettevalmistamatult ja vastu tahtmist maratoni jooksma. Ainult praegu ma ei hingeldanud, muus osas oli täpselt sama. Ümber pöörates ma peaaegu komistasin. Läksin trepist alla ja olingi uuesti õuel. Päike paistis, lausa kõrvetas, nagu ta suudab meil ainult juunis. Astusin üle õue Angelika poole, kes vaatas mind murelikult ja olin järsku pagana kindel, et see ongi kõik. Ükskõik mida, aga seda ei tee ta minuga ilma pealgi kaasa. Hämmastaval kombel sisendas see peaaegu rahu.
„Noh, mis ta tahtis?” nõudis Angelika. Tema targad silmad uurisid mind pinevalt.
„Lähme siit ära,” ütlesin ainult, sest meid jälgiti ikka. Olime kindla peale olnud päeva nael. Läksime kooli väravatest läbi ning jalutasime alla südalinna poole.
„Noh, mis nad siis sinuga ette võtta kavatsevad?” päris ta tänaval uuesti.
„Saadavad põrgusse, oled kuulnud sellisest kohast nagu Kiiva?”
„Jäta, Harri, mulle aitab juba tänaseks naljadest sõdurirubriigis.”
Ta seisatus, haaras mul käest ja vaatas mulle otse silma. „Sulle määrati käskkiri, jah?” nõudis ta. „Mingu kuradile oma käskkirjaga, tead, sest varsti neid enam ei ole, kogu see nende võim ja jama saavad varsti otsa, küll näed.”
„Mind suunati ümber, maale … Kiiva, nad ei jäta mind Tallinna.”
Ta ei tahtnud mõista, raputas energiliselt oma tumedat madonnapead ja vaatas mind etteheitvalt nagu jonnivat last.
„Kiiva … Mis koht see on? Sa teed nalja, Harri.”
„Ma sündisin seal, Angelika, ja nüüd nad tahavad saata mind tagasi.”
Ma ei suutnud teeselda üleolekut ega mingit ükskõiksust. Sel hetkel ma teadsin ainult, et mu päevad Angelikaga on nüüd loetud. Ja vist ka tema mõtles sel hetkel sedasama, sest ta haare tugevnes järsult.
„Sa ei sõida mitte kuhugi,” sõnas ta uudsel pineval toonil. „Me läheme kohe minu isa juurde ja sa räägid temaga. Nad ei või sinu elu ühe kutsika pärast ära rikkuda.” Ta vaatas jahedalt alla Rossi peale, kes nuuskis mõnuga tolmust asfalti ja Rossi šansid temaga sõbraks saada olid nüüdsest üsna küsitavad.
„Jah, me läheme minu isa juurde,” kordas ta, „neid kuradeid ei tohi lihtsalt karta ja varsti ei kardagi neid keegi.”
Aga me ei läinud kohe tema isa juurde. Esiteks muidugi Rossi pärast. Angelika pani ette, et viime peni koju ja lähme õhtul. Arutasime seda asja tänavakohvikus ning jõime läbisegi ohtralt õlut ja šampust. Hiljem võtsime veel kuskilt veini lisaks ning sõime hullul kombel jäätist. Kõik oli täna lubatud ning Rosski tegi selle meiega kaasa. Olime talle andestanud või vähemalt olin seda mina. Õhtuks olime mõlemad parajalt jommis ning Rosski vedas vaevu jalgu järele. Maandusime minu ema juures ja minu ema oligi see, kes viimaks otsustas ka meie eest.
„Sellisena ei lähe sa kuhugi,” ütles ta mulle. „Lähed homme, kui see käik ennast üldse tasub.”
Vaidlesime talle mõlemad vastu, aga andsime lõpuks järele,