tea, aga see ei saa neile väga meeltmööda olla.”
„Jah, aga nad ei suuda seda peatada,” ütlesin, aga ma polnud selles kuigi kindel ja vist häälgi polnud.
„Kes teab, kes teab … võib-olla on keegi seal tõesti pea kaotanud, aga teised?” Minu endine õpetaja vangutas pead. „Oleme seni siin elanud rahumeeli koos, nii eestlased kui venelased, aga vaen Moskvaga võib pöörata asjad siingi väga halvaks.”
Asi oli otsustatud, minust oli jällegi saanud Kiiva kodanik. Jätsin kotid toanurka ja läksin tagasi oma töökabinetti, et emale helistada. Õnneks ta oligi kodus. Teatasin, et olen end sisse seadnud, ja rääkisin ka kahest alevivalitsuses töötavast õpetajast. Ema tahtis muidugi lähemalt teada ja me jutt venis pikale. Lõpuks pidin ma rääkima ka rahast. Ma ei rääkinud vargusest, ütlesin, et kaotasin rahakoti.
„Mu jumal …” Ma kuulsin, kuidas ta ohkas telefonitorusse. „Sa kaotasid, Harri, kogu raha … kõik raha?”
„Jah, ema, kõik …” Tundsin end uuesti õige näruselt. Tal pidi rahadega olema väga kitsas, sest ta oli mulle kaasa andnud suure osa oma söögirahast. Ja veel ma kartsin, et ta käsib mul minna nüüd isa juurde ja küsida temalt. Aga ta ei saatnud mind isa juurde, ainult vaikis ja ma kuulsin uuesti ta ohet.
„Palju sa vajad?” küsis ta lõpuks. Aga me teadsime mõlemad, et palju. Avanssi võisin ma saada heal juhul alles paari nädala pärast. „Ma saadan sulle kohe viiskümmend rubla,” ütles ta, kui oli asja veidikene kaalunud, „ja nädala pärast saadan veel, kui sa vahepeal koju ei tule. Ma pean Helmi-tädilt muidugi võlgu küsima … Oi, aga sul on ju praegugi kõht tühi, Harri …”
Kuulsin, kuidas ta sellest teadmisest erutatuna telefonitorusse hingeldas. „Harri, sa mine õhtul isa juurde, kuuled? Ta tahab sind kindlasti näha. Kas lubad seda? Ta peab sinust väga, Harri …”
„Hästi, ema …” Panin telefonitoru ära. Jah, ema oli mul super. Alevinõukogu poolses koridoriosas oli jäänud juba vaikseks. Kell oligi kuus õhtul. Mul oli kõva nälg ja ma võisin lugeda oma esimese tööpäeva lõppenuks. Sulgesin oma võtmega ukse ja läksin vana kodukandiga tutvuma.
Anti vaatab imeliku kaastundega seda suurekasvulist noort meest, kes on veel nähtavalt vihane, aga juba samavõrd kimbatuses ega tea ilmselt, mida teha. Too võõras linnakutt on käitunud tõesti nagu viimane tola. Esiteks juba bussis. Mis sa vehid oma rahakotiga ja torkad siis kõigi nähes jakitaskusse, nii et otski jääb välja. Samahästi oleks võinud see ka maha põrandale kukkuda. Olekski kindla peale sellises rüsinas kukkunud. Aga praegu on see kindlalt Anti pükste värvlialuses salataskus. Aga et see tume vend juhtus ise miilits olema, tegi Anti veidi murelikuks. Kes oleks uskunud, et võmm? Ja mis tal siia üldse asja oli? Päevitanud parem seal kuskil Tallinna rannas. Näe, lähebki ära, mis muud tal ongi teha? Kui ilusti palub, viib järgmine buss ta kenasti tagasi. Võmm võib sõita ka rahata. Aga oma kavatsusest kohe poodi minna Anti siiski loobub, mis sest et järsku tasku tekkinud raha lausa sügeleb. Need inimesed siin on praegu liiga ärevil ja ärevil inimene on tähelepanelik, võib märgata Anti pihku tekkinud rohket raha ja teistmoodi kottigi. Anti on väga ettevaatlik, teab, et peab olema ülimalt ettevaatlik, kui ei taha vahele jääda. Pealegi tunneb ta endal Marina pinevil vaadet. Võib-olla tüdruk nägi midagi? Kindlam on jalga lasta ning ta astubki eemale, läheb ükskõikselt lonkides ümber majanurga justkui põiehäda sunnil. Eks see pooleldi tõsi olegi. Silmanurgast märkab ta, et Marinagi teeb sama, ainult vastassuunas. Päris maja taga nad kokku saavadki. Tüdruk on paar aastat vanem ja ootab rahumeeli, kuni Anti seina kastab.
„Mis sa tahad?” pärib Anti püksiauku kinni nööpides.
„Tead küll,” vastatakse kindlalt. „Sina selle rahakoti ju võtsid.”
„Mis rahakotist sa räägid?” Anti näol laiutab ilmsüütu imestus.
„Tema rahakotist, sa seisid tema selja taga, ma nägin ju,” ei andnud tüdruk järele. „Sa lähed ja annad selle talle kohe tagasi.”
„Miška ju seisis samuti ta juures ja võib-olla pillas hoopis maha?”
„Sina seisid kah … ja Miška pole varas, mis sest et joodik.” Marina astub otse poisi ette. Ta kena nägu lõkendab pahameelest ja Anti kogeb taas, kui suur on tüdruku võim tema üle, reetlik õhetus valgub temagi põskedele.
„Siis ta pillas selle maha, kaotas jumala eest ära,” pomiseb ta ärevust varjates.
„Valetad, sina pidid selle võtma,” tõrjub tüdruk põlglikul ilmel. „Näita oma taskud ette,” nõuab ta järsku.
Poiss kõhkleb, aga ainult viivu. „Olgu, otsi siis, otsi ise, kui tahad.” Tema tedretähnilisele näole valgub kavalamaigune naeratus ja ta astub otse tüdruku ette. „Otsi jah, kui ei usu,” pakub ta õhinal. Ta tunneb tüdruku lõhna ning tolle kõrge rind peaaegu riivab teda. Aga Marina ei kavatsegi taganeda. Viha ja veendumus, aga ka põlglik ükskõiksus inetu poisi vastu ei lase tal märgata palavikulist läiget tolle silmis. Tüdruk asubki asjalikult sorima poisi taskuid. Anti laseb tal rahumeeli toimetada, näol peaaegu õnnis ilme. Õnnis tunne see ongi. Tüdruku sõrmed riivavad läbi õhukese riide ta kõhtu ja kubet. Poiss tunneb nende soojust. See võiks kesta igavesti, sest risk on väike. Vaevalt Marina oma käe sinna suunab ja kui ta seda ka teeks, pole ükski hind liiga kõrge. Aga Marina peatubki juba, otsitavat pole ja õigluse nimel peaks ta tunnistama kaotust. Pisut on häbigi.
„Kuhu sa selle panid?” uurib ta süütunnet varjates.
„Otsi, otsi,” õhutab poiss. „Ma ju ütlesin, kaotas ise ära ja kõik.”
„Jäta rumalused, aga kust sa saad oma rahad, sul on alati raha ja kuskil tööl sa kah ei käi?” Rünnak on parim kaitse, taastab meelepahagi ning Marina tunneb end jälle olukorra peremehena. Kes ei teaks Anti kodu ja ülihästi tunneb seda Marinagi oma jaoskonnaarstist ema kaudu.
Poiss ongi uuesti segaduses. „Ma töötan,” kohmab ta.
„Kus, lasteaias või?” pilkab tüdruk. „Kohvikus on sul küll alati aega.” Marina töötab suvevaheajal kohvikus ettekandjana (ema teada müüb ta küll ainult jäätist) ning poiss jõlgub seal nüüd vaat et iga jumala päev, jootrahagi pakub.
„Ma töötan postkontoris, sorteerin kirju, nad maksavad tükitöö alusel ja mul käib see hirmus siva.” Anti on õnnelik oma leidliku vastuse üle, aga teeb nüüd igaks juhuks kiirelt minekut. Tüdrukulgi on kiire, ta on talitanud enda arust kohuse sunnil, kuid nüüd peab ta koju lippama, et teha vajalikke toimetusi. Ka tuleb tal seada end õhtuks korda, Igor lubas teda täna restorani viia.
Kiiva on vana alev, siin elati kaugelt enne Rootsi aega. Kalurikülad kahel pool lahte on veelgi vanemad. Aga vanus ei muutnud kaua Kiiva nägu, ei kasvatanud ega kahandanud seda. Majad, inimesed vahetusid siin nagu männid rannametsades. Peale viimast sõda hakkasid asjad siiski muutuma. Kõigepealt ehitati siia piirivalvekordon, pandi keelumärgid ning ranna äärde veeti okastraattõkked. Minu poisikesepõlve mängude ajaks olid need suuremalt jaolt küll juba roostetanud ning parandati neid loiult, aga hilja randa jäänuid tülitas piirivalve ikka veel usinalt. Veelgi suurem muutus toimus, kui ehitati tehas. See oli imelik tehas. Kutsusime seda laevaremonditehaseks, aga laevu nähti selle muulidel harva. Tehast aga aina laiendati. Seal keevitati mingeid raudkonstruktsioone. Need laevad, mis käisid, tõid kas rauda või viisid konstruktsioone ära. Vahel ka remonditi mõnd laeva, aga seda rohkem muuseas. Mõned arvasid, et need on sõjalaevade detailid ning kuskil lähedal pannakse kokku või remonditakse allveelaevu. Allveelaevu me paaril korral nägimegi, aga eemal merel. Igal juhul tõi see kaasa suure inimvoolu. Tulid terved perekonnad, enamasti Venemaalt ja hakati usinalt ehitama suuri elamuid. Nii ehitati justkui teine Kiiva vana Kiiva kõrvale. Nende piiriks jäi alevit läbiv jõgi. Minu sünniajaks oli meil eestikeelse algkooli asemel juba eesti- ja venekeelne segakeskkool. Sinna tuligi õpetama minu isa.
Ma kõnnin mööda vana tuttavat tänavat. See on nüüd asfalteeritud. Inimesi tuleb mulle vastu ja ma tunnen neist paljusid ära ning teretan. Nad vastavad mulle, noogutavad