Siin on terves alevikus oma maja jaoks parim koht, võid joosta läbi männituka otse randa. Osa maju on siin ehitatud enne sõda vanade kaptenite poolt. Nad on käinud käest kätte, aga luitunud peastki näivad nad veel väärikad ja kenad. Ühe neist ostis ära minu isa.
Lükkasin õuevärava lahti ja läksin mööda kivist laotud jalgteed maja poole. Kivid on laotud mustri järgi. Minu isa armastab mustreid, mustreid ja sinist värvi. Võib-olla sellepärast, et ta on venelane. Arvatakse, et mustrid ja sinine värv on harimatu venelase salaarmastus. Minu isa on kõrgesti haritud venelane ja kirjandusõpetaja. Mäletan, ta ütles, et sinine on taeva ja hinge värv, aga mustrid näitavad iluvajadust. Kui me käisime vanasti koos mererannas, armastas ta lamada selili liival. Päikeseprillid ees, vahtides pilvi ja taevast, jutustas ta meile kõik oma muinasjutud või rääkis mõnest kirjanikust, keda ta pidas tähtsaks. Ja augustiõhtutel hilja õues seistes õpetas ta mind määrama tähti taevas. Praegu tundub see mulle pisut naljakas, ehk lapselikki, kuid kinnitan ― kõike seda tehes ei kaotanud mu isa hetkekski väärikust. Minu isa oli läbinisti väärikas mees. Kui ta maja ostis, värvis ta aknaraamid helesiniseks, kuigi ema oleks eelistanud valget. Praegugi on need helesinised, kuigi üle värvitud. Õuel on veel väike lasteratas ja paljaks kistud nukk veeta pesukausis. Aga kedagi polnud näha. Astusin trepist üles ja koputasin.
Nad sõid köögis õhtust. Kaks last, kuue-seitsmeaastane heledapäine nöbininaga poiss ja aasta jagu noorem tõmmu tüdrukuke istusid kõrvuti ning vahtisid mind, suud sööki täis. Isa istus laua otsas ning ma nägin tema näos hämmeldust. Siis tõusis ta kärmelt. Isa oli rõõmus ― üllatunud, aga rõõmus.
„See on minu vanem poeg,” ütles ta noorele, kena ovaalse näoga naisele, kelle nimi oli Niina. „Ja need on Nataša ja Miša, lõpuks saategi tuttavaks.”
Sain nende kõigi käed korraks oma pihku. Ta sundis mind koos nendega lauda istuma ja ega ma puigelnudki vastu. Hävitasin toitu ja me rääkisime. Isa oli vähe muutunud, joontevõrgustik suu ja silmade ümber oli ehk tugevnenud, aga tema tihedad, lainesse hoidvad juuksed olid heledad nagu minulgi ja hall ei paistnud välja. Väärikus lehvis tema ümber endiselt nagu aur ja pereliikmed paistsid teda jumaldavat. Pruukis tal vaid avada suu, kui nende pilgud kiindusid sellesse, justkui lugedes vaimustunult tema ikka veel terveid hambaid. Rääkisime vene keeles ja see häiris mind pisut. Varem, kui me elasime koos ja mu mõlemad vanemad olid õpetajad, isa vene- ja ema eestikeelsetes klassides, rääkisime kodus enamasti eesti keeles. Kuigi me õppisime õega kohe ära ka vene keele, sest omavahel olles rääkis isa meiega tihti vene keeles. Ta tegi seda meelega, ma arvan. Ka raamatuid hakkasime kohe lugema ka isa keeles, sest enamik raamatuid meie kodus riiulitel olid isa ostetud. Hiljem, kui neil emaga tülid tekkisid, rääkis isa erutudes ka emaga vene keeles. Aga sedagi pean tunnistama, et isa ei muutunud neis tülides kunagi vastikuks, jäi alati viisakaks ja enamasti oli tema see, kes alla andis. Isa naine hakkas lauda koristama, aga meie istusime laua ümber edasi ja muudkui lobisesime. Niina oli isa koolis muusikaõpetaja.
„Kus sa, Harri, elama hakkad?” küsis ta minult järsku.
„Loomulikult meie juures,” vastas isa kohe minu asemel, „meil siin ruumi küll, anname talle üleval minu kabineti. Sa saad oma toa tagasi, Harri. Muidugi tuled sa siia, see on ka sinu kodu.”
„Kui lapsed lasevad sul ainult all tööd teha,” ütles Niina. Tema toon oli muutunud ja ma sain aru, et isa vastus ei meeldinud talle. Ta pesi nõusid, kittelkleidis nõtke piht kumaras kraanikausi kohal. Nägin ta mustjalt läikivaid tihedaid juukseid, mis pidid olema ilusad ja pikad. Ta oli need kinnitanud üles kuklale. Kahtlemata polnud ta ainult kena, vaid tõeliselt ilus naine. Aga mulle meenus korraga ema, kes oli kunagi samuti kummardunud selle kraanikausi kohale. Ema, kes polnud sugugi nii ilus ja paistis vanemgi välja kui isa. Ema oli isale tookord ette heitnud, et ta ajab mingi lipakaga ringi. Ja isa küsis vastu, kas ta peab kõiki õpetajaid lipakateks? See pidi olema seesama naine ja ma mõistsin järsku selgelt, et isa oli tookord armunud. Isa ei suutnud ema selle naise kõrval lihtsalt enam hoida. Aga seda ometigi teades valdas mind taas vana ärritav solvumus. See elu siin oli kõrvale lükanud teise, meie elu. Ja kindlasti ei tahtnud see naine nüüd mind siia.
„Mul on korter olemas,” ütlesin neile, „ja pealegi ei jää ma kauaks siia.” Rääkisin neile, et sain korteri oma vana õpetaja juurde, et abiellun sügisel ja lähen ülikooli kaugõppesse juurat õppima. Isale see meeldis. Rääkisime veel natuke, seejärel tulin ära. Isa saatis mind õueväravani. Ma uskusin, et ta tahab küsida ema kohta, aga sel õhtul ta seda ei teinud.
Tükk aega kõndisin aedade vahel kuuvalguses. Aga peatänavale olid üles seatud latemapostid ning restorani juures paranes valgustus veelgi. Siin käis paras melu. Inimesed seisid restorani ukse taga sisselaskmist oodates. Nende peade kohal mürtsus orkestrimuusika. Rohkesti oli ka niisama jalutajaid, tüdrukuid ja poisse salgaviisi ning muidugi ka paarikesi. Bussis minu ees seisnud kena tüdruk seisis koos sõbratariga restorani trepil, ajades juttu musti pükse ja valget särki kandva šveitseriga. Too pani tüdrukule omanikutundega käe ümber õlgade, tegi, suits suunurgas, vaba käega ruumi ukseesisel ning viis tüdrukud sisse. Oli mõnus südasuvine õhtu. Ma läksin edasi mööda tänavat ja mõtlesin igatsusega Angelika peale. Teadsin, et hakkan lugema päevi, ja tundsin tuska meie mõlema kangekaelsuse pärast.
Administraator Aleksander Trofimõtš oli Kiivas vägagi tuntud. Kümmekond aastat vabariigi poksikoondises ning arvukad tšempionitiitlid olid teinud temast tõelise kohaliku legendi. Aleksander Trofimõtš võttis seda elu antud koormat rahulikult, nii-öelda kandis väärikalt. Tegevspordist loobumise järel oli tema lihaseline suur kere kogunud küll liigseid kilosid, kõnnakki oli muutunud raskemaks, aga soliidsust see ainult rõhutas. Sama muutuse oli läbi teinud ka endise tšempioni rohmakavõitu joontega nägu. Raske kandiline lõug oli ümardunud ja selle alla oli ilmunud nautlev volt. Ringikähmluse tigedus rohekashallides silmades oli asendunud jaheda tähelepanuga, mis vihastudes teisenes küll kähku kakluseks. Ka riietusele pöörati nüüd märkimisväärset tähelepanu. Tööl kandis ta musta administraatoriülikonda ja ristlipsu ning mujalgi nähti teda harilikult ülikonnas. Kuna Aleksander Trofimõtš polnud ei direktor ega õpetaja, oleks Kiiva-taolises alevikus seda iga teise puhul peetud naeruväärseks eputamiseks, kuid legendi puhul oli see aktsepteerimist vääriv stiiliküsimus. Soliidsus muutis Aleksander Trofimõtši peaaegu ilusaks kohalike naiste ja paljude tüdrukutegi silmis ning endine tšempion kasutas seda nii oma südame kui äriasjade huvides märkimisväärse osavusega.
Kui šveitser tüdrukute seltsis saaliuksele ilmus, paigutas Aleksander Trofimõtš parajasti üht seltskonda istuma. Sellega valmis, pööras ta end ümber, märkas neid ning jäi vaatama. Tuli siis rahulikult oma raskepärasel, kergelt õõtsuval kõnnakul üle saali, tantsijatest välja tegemata, nende juurde.
„Kumb neist sinu tüdruk on?” küsis ta hooletult šveitser Igorilt, aga vaatas ainult Marinat.
„Tead ju küll.” Igori ilme tõmbus tusaseks. „Nad tahtsid veidi istuda ja musat kuulata.”
„Seda võib, kui vanus lubab.” Aleksander Trofimõtš uuris tüdrukut edasi kui tolliinspektor. Too oli kahtlemata väga kena, Igoril oli igatahes silma.
„Ma olen seitseteist täis,” teatas Marina solvunult, tundes ebamugavust suure mehe läbitungiva pilgu all.
„Mina ka,” lisas Sveta kärmelt, „me oleme ühevanused.”
„Seda ma usun,” jäi administraator nõusse, „aga seadus lubab ainult kaheksateistaastaseid. Mis me siis teeme?” Aleksander Trofimõtš muigas rahulolevalt teiste kimbatust nähes.
„Mis sul nüüd, Sanja, las istuvad veidi, piisake veini ja kõik,” sekkus nüüd Igor, samuti hämmeldunud sõbra ootamatust ametlikkusest. See võis kergesti kahjustada tema autoriteeti tüdrukute silmis.
„Siin on teisi, veel nooremaidki,” lisas ta, „istuvad sutike ja lõbutsevad, kellel sest asja?”
„Nojah, eks nad ise tea, millega riskivad.” Aleksander Trofimõtš lasi oma pilgul uuesti puhata Marina kõrgel rinnapartiil, teisest neiust absoluutselt välja tegemata.