(T-sakk on P-sakist oluliselt suurem). Seega P, Q, R, S ja T on sakid ning PQ ja ST tähistavad lõike.
Julgen oletada, et vähemalt pooled lugejad on käes hoidnud kas enda või lähedase kardiogrammi ning seda innukalt uurides pole mitte midagi aru saanud. Järgnevalt teeme praktilise õppuse.
1) Võtame kardiogrammi. Loeme jooned (lülitused) kokku – kui saame 12, on kõik õige, kui vähem, on tegemist praagiga ja võite paberi ära visata.
2) Võtke EKG õigesti ette. Kui esimeses lülituses on kõige kõrgem sakk suunatud ülespoole, on EKG teil õigesti ees.
3) Kui kõige kõrgemate sakkide vahed on enam-vähem võrdsed, siis on kõik OK. Kui nende vahele jäävad väga pikad pausikohad, on teil rütmihäired.
4) Ärge kulutage aega südamelihase põletiku, südamereuma ega infarkti otsimisele, jätke see õigus ja vastutus arstile.
5) Ärge kunagi lugege ingliskeelset kokkuvõtet. Esiteks, te ei saa aru, ja teiseks, see võib olla vale ning eksitav. Näiteks oli haigel kord klemm halvasti rinna külge kleebitud ja lindile joonistusid infarkti meenutavad sakid. Kompuuter diagnoosis raske haiguse mõnuga ära. Patsient luges kokkuvõttest haiguse detailset kirjeldust ning järgmisel hommikul pidi kardioloog psühhiaatri appi kutsuma, et noorel inimesel enesetapumõtteid eemale tõrjuda.
Kui süda on oma löögi ära teinud, siis on ta hästi lühikese ajahetke jooksul (refraktaarperiood) justkui ära nõiutud, ta ei suuda toimunud löögile kohe uut otsa teha. Kui keegi üritab sel hetkel ükskõik mis võtteid kasutades uut lööki välja meelitada, siis on see absoluutselt tulutu ettevõtmine – süda lihtsalt ei reageeri. Südamelöögile järgnevasse refraktaarperioodi ära eksinud signaal põrkab sealt tagasi nagu pingpongipall laudpõrandalt. Refraktaarperiood on kahefaasiline: algul absoluutne faas, millele järgneb suhteline, kus teatud tingimustes võib juba uus löök teoks saada.
Kord olin refraktaarperioodiga kimpus eksootilisel laevareisil Arktikas. Zodiac-paat läheneb mootorlaev Livonia paremasse poordi. Vahimadrus aitab polaarturistid paadist välja. Ronin trapist üles. Olen kodus tagasi. Aga tegelikult ei ole. Oma meeltes olen ikka veel Kanada Arktika saarestikus asuval tillukesel Beechey saarel ja seisan Terrori katlakütja John Torringtoni 150 aastat vana haua juures. Jääkõvaks rullitud lumeviilude vahel, kirka päikese käes. Silmad vidukil, vaatan jääga täituvat lahte samas kohas, kus Amundsen 1903. aastal seda vaatas, kui tema Gjøa’d ähvardas jäässe kinni jäämine. Kõik minu meeled ja iga ruutmillimeeter minu nahapinnast püsib ikka veel kontaktis maadeavastuste suure ajalooga. Kaks tundi, mis ma koos polaarturistidega Beechey saarel viibisin, kestab veel ja tähistab ajalõiku, kus mitte ükski argisignaal Livonia pardalt ega mujalt maailmast mulle absoluutselt korda ei lähe, kust see otsemaid tagasi kupatatakse.
Lähen kaptenisilda, kuhu pärast eriti šefi paiga külastamist kogunevad asjatundlikud turistid muljeid vahetama. Juba trepist üles ronides kuulen, et midagi on viltu – ühtki turisti pole ja keegi on jälle Seelikukütid üürgama pannud. Tuleb täiega, rall-la-laa ja rull-lall-laaa, ta-rui-raraa. Ronin tülgastusega trepist alla. Istun koikul, pea käte vahel. Kõik oskavad nad täis teha, ära lagastada! Olen pool tunnikest pikali ja vahin lakke. Siis tahaks teiste seltsi minna. Koridoris tuleb vastu Silvio, polaarturist Itaaliast: ”Oo, kuidas läheb? Suurepärane ilm täna ja suurepärane reis, Beechey saar on fantastiline!” Jään temaga juttu ajama. Olen jõudnud refraktaarperioodi suhtelisse faasi. Absoluutne faas on õnneks mööda saanud.
Diagnostika
Olles tutvunud südame ehituse ja tema toimimisega, tuleb järgmise sammuna vaadata haigele näkku, küsitleda teda, rääkida temaga. Vaatlemine tähendab esmast diagnoosimist. Täpne diagnoos on eduka ravi eeldus. Diagnoosimine aga on kunst. Õpitav küll, kuid midagi peab ka looduse poolt kaasa antud olema. See olematu signaali kinnipüüdmine, kuues meel, mis hinnatud tegijatel on olemas, lihtsalt töölkäijatel aga puudub.
Läinud suvel rääkis mu hea semu ja suvilanaaber, ameti poolest elektrik, oma Pärnusse-sõidust. “Möödasõidul võttis autol järsku jubeda vibra sisse, põrand hakkas värisema… Higi tuli otsa ette, kas saan mööda või on hambad. No mis muud kui rooliga midagi lahti, vasardas peas esimene mõte.” Saanud kuidagimoodi mööda sõidetud, jättis ta auto kohe teeservale seisma. Tuli välja, vaatas ratast… vasaku esiratta kumm pungitab välja. Mees tänas veel järgmine päev taevast.
Autojuht teostas vaatluse õigeaegselt, esimesel võimalusel. Rool langes ära ja õige diagnoos oligi käes. Aga kui palju on vaatlusega eksitud. Eksimine lihtsa asjaga on eriti valus. Arstid usaldavad kompuutreid, ultraheli ja udupeeneid analüüse, aga ükskord valvetoas diagnoosimisel ei tõstnud keegi haige jalgade pealt tekki ära ja mis viimaks selgus – prügikastimehel olid varbad lillad ja külmad – gangreen!
Vaatlusele järgneb andmete kogumine küsitlemise teel. Mida detailsemalt vaevusi kirjeldatakse, seda kiiremini jõuame tõeni. Mõni autofänn puistab remondimehele peensusi: kuulen kuskil taga räiget kolinat, parema ratta kohal miski kraabib, esimene mõte, kas rattakoopas midagi, piduritrummel või stabilisaatorivarras? ”Tohoh,” imestab autoparandaja, ”kus peremehel alles tase!”, ja vea leidmine sujub kiiremini.
Remondimees arendab teemat loomulikult edasi: kas pidurdamisel kolin suureneb? Kas autot keerates kolin tugevneb? See on juba diferentsiaaldiagnostika, s.t eri põhjused võivad esile kutsuda ühte ja sedasama vaevust (kolin tagaratta kohal), ja nii hakatakse oletatavaid põhjusi ükshaaval välistama. Näiteks hingeldus võib olla nii kopsukui südamehaiguse tunnus, aga esineb ka kehvveresuse puhul.
Parandaja saab küsitlemisega otsa pihku ja asub tegutsema. Ratas alt ära ja varsti jõutakse diagnoosini – piduritrummel. Kui aga auto toob parandusse näiteks koduperenaine või võhikust moedisainer, siis jääb küsitlemise faas ära, sealt saab puhta nulli ja selle tõttu kestab diagnostikaprotsess tunduvalt kauem. Detailid ja väikesed tähelepanekud on tähtsad.
Vanemteadur kurdab arstile: ”Naine vahetab iga kahe kuu tagant kardinaid ja ka kardinapuu peab tingimata uus olema. Puurisin eile lakke auke, õhtul voodis lõi nihukese valu rindu, ei saanud enam hingatagi.”
Selge, et antud juhul on tegemist rinnalihaste venitusega, mitte südamelihase infarktiga, kuigi rinnus on väga valus.
Vaatlusele ja küsitlemisele järgneb südamehaiguste instrumentaalne diagnostika. Kaks iidvana meetodit: rindkere koputlemise ehk perkussiooniga tehakse kindlaks südame piirid ja hinnatakse südame suurust, teiseks saab stetofonendoskoobiga kuulata südame toone ja kahinaid, rütmihäireid.
Tänapäeval on ultraheliaparaat perkussiooni välja tõrjunud. Südame kuulamine aga on jäänud ja jääb igavesti.
Praha surnuaialt suundusime õlut jooma ja sealt kongressile tagasi. Parajasti käis ettekanne südame ultraheliuuringu võimalustest reumahaigusest põhjustatud klapirikete korral. Lektor räägib raskepärases inglise keeles, aga video südameklappidest on tasemel. Lõpus ilmub ekraanile vanaaegse arstiteadlase pilt. Tšehhide oma mees Josef Škoda. Esineja räägib temast ilmse austusega. See Plzeňis sündinud arst oli omamoodi teerajaja. Ta oli 19. sajandi Viini koolkonna juhtiv praktik, kes meditsiinitehnikaeelsel ajajärgul pigistas patsiendilt maksimaalse info välja rindkere koputlemise ja südametoonide kuulamise teel, arendas neid ja propageeris õppejõuna. Ta oli väga järjekindel, eelkõige tudengitega, aga veel rohkem patsientidega. Panustas füüsikalistele uurimismeetoditele nii usinalt, et haiged lausa pagesid ta eest – jälle tuleb kopsima, katsuma, muljuma, valus on! Suri see kuulus tšehh aga südamehaigusesse, nagu ühele tõelisele erialafanaatikule kohane. Ja enamgi, ta suri oma tegutsemisvaldkonnale veelgi lähemal, nimelt viis teda hauda raske südameklapirike. Tema aordiklapp oli reumaatilisest põletikulisest protsessist niivõrd räsitud ja kortsus, et tekkis vere väljutustrakti kriitiline kitsenemine. Tänapäeval oleks talle uus ja efektiivne aordiklapp südamesse istutatud, aga tol ajal sellist võimalust polnud ning inimene lahkus. Ei aidanud see, et ta oma südamekahinad ära kuulis ja õige diagnoosi