tihedalt vastu rindkeret suruda. Kuna juba Škodast juttu, siis ei saa lektor jätta mainimata ka Josef Škoda veelgi kuulsamat sugulast. Jah, muidugi, Škoda, automees, kelle elutööks oli kodumaise autotööstuse väljaarendamine.
Inimese meelte seas on taktiilne tundlikkus tähtsal kohal. Seda on diagnostikameetodina õnnestunult kasutatud aegade hämarusest alates. Ehk siis lihtsas keeles kompimist, katsumist, võõrsõnaga öeldult palpatsiooni. Arst katsub kaela, et tabada ära suurenenud kilpnääre, pigistab närvipunkte kuklas ja rindkerel, põrutab kergelt seljale neerude asukohas, vajutab paistes jalasäärtele ja uurib, kas jääb lohk järele või ei jää. Kõhu palpeerimisest rääkimata. Pinges ja laudkõva kõht viiakse otsemaid opituppa; maks, põrn ja isegi mõni kõhus paiknev vähkkasvaja joonistub osava palpeerija sõrmede all väga reljeefselt välja. Südamearstid on vist kõige suuremad katsujad. Pulssi loomulikult. Milline infoallikas! Pulsi kohta on terved teadused, tõelistest kuni libateadusteni välja. Pulss on ju lähtekoht, alguspunkt. Ka suhtlemisele. Tuleb inimene sinuga kohtuma, esimene asi on tere, teine on käepigistus. Käepigistus on pulsi katsumisele väga lähedal. Mis tähendab seda, et inimese pulss on küsimus laiemalt, see on kultuuriküsimus.
Sama naljamees, kes eksamil Purkinje kiudude pahaloomulise kasvaja välja pakkus, rääkis oma sisehaiguste propedeutika (diagnoosi kokkupanemise õpetus) eksamist. ”Piletis oli esimene punkt – pulss. Alustasin hooga. Teadagi, algus on väga tähtis, pead professori ära suruma, et tal ei tekiks lolli mõtet sulle pärast raskeid küsimusi esitada. No ikka, et pulss on kõige alus ja algus. Ütled haigele tere ja siis pulsi katsumine on nagu tere pikendus, teemasse aeglane sisseminek, haige uude situatsiooni kohandamine, see on kui suhtlemise tööriist ja kontakti saavutamisel tohutult tähtis. Pulssi palpeerides võid muud juttu rääkida, eluanamneesi küsida, aga käsi olgu kogu aeg pulsil. Sõnaline kontakt ja kehaline kontakt. Seda liini panin pikalt, jälgisin profi näoilmet, et õigel ajal pidama saaks, et üle ei pingutaks. Ja näed, töötas, vana ei küsinud ei pulsiliike ega – kõveraid. Ma ei pidanud ühtki pulsigraafikut joonistama, sest ta arvas, et tean neid niigi. Isegi järgmisi punkte ei küsinud!”
Tukse, pulsivõnge sõrmede all on tegelikult lainetus. Südamesüstol paneb laine liikuma, see kandub tuiksoont mööda edasi ja kindlaksmääratud kohtades me seda katsumegi. Kui haige hingab ja räägib, siis katsume pulssi randmelt. Kui ta lebab teadvusetult maanteel, siis üritame pulssi leida kaela piirkonnas unearterilt. Kui aga vasak jalg on jahedam kui parem ja valud sääres, siis katsume pulssi kubemest, põlveõndlast ja labajala pealt. Kui joonistada pulsikõver aordilt ja juuspeenelt kapillaarilt, näiteks neerudest, siis saame kaks tundmatuseni erinevat pilti. Vedeliku voolamine elastses torus, nii seletavad seda nähtust biofüüsikud, ja ega veri veresoontes teiste seaduste järgi voola. Süstoli tugevus ja tuiksoone seisund (elastsus, mahutavus, seina pinge) joonistavad meile pulsilaine. Laine kuju järgi saab haigusi tuvastada. Kui värav on poolenisti kinni, nagu Škodal juhtus olema, siis käib vereväljutus pikalt ja pingutatult ja pulsilaine on madal. Nii diagnoositi südameklappide rikkeid enne ultraheli võidukat tulemist. Kui aga süstol on kiire ja kraps, sest kilpnääre on piitsaga südant tagant torkimas, on pulsikõver kõrge ja terav.
Muidugi üritati pulsikõverat ka välja kirjutada. Viinis Josephinumi muuseumi vereringe saalis asub ridamisi klaaskappe, kus vastavad riistapuud väljas on. Millest alustati? Pulsikirjutamise esimene aparaat on korralik kaadervärk, mida üks mees üles ei tõstnud ja pisikesse tuppa see ära ei mahtunud. Järgmised läksid kogu aeg väiksemaks ja kaalult kergemaks. Austerlaste oma mehe Gustav Gärtneri aparaat valmis aastal 1900. Eksponaadi selgituselt loeme: tonometer, pulskontroller, sfügmograf, ja see mahtus juba uuritava kõrvale lauale ära.
Maestro laulutaat Gustav Ernesaks on pulssi kujutava peatüki kunstivormi valanud. Laine tõuseb, laine vaob, kohisedes, mühisedes… kes ei teaks, kes poleks kuulnud. RAM laulis omal ajal neid Juhan Smuuli sõnu. Tunnuslaul laulutsüklist “Kuidas kalamehed elavad” pani lained meres voogama, kalurite paadid merel kõikuma, kuulajate südamed kontserdisaalis põksuma, tunded vaka alt väljapääsu otsima. Meie praegune aeg esitab samuti ajakohase küsimuse: “Kuidas vanamehed elavad?”
Võtame korraks oma kätte vanaisa või vanaema soonilise, kuivetunud käe. Lisaks kõõlustele leiate te kindlasti üles ka sama kõva ja pika tuksleva traadi. Et liha on sealt ümbert ära kuivanud, on üks asi, aga sellise arteri sein on tõepoolest jäik ja pulss on kõva (pulsus durus). Sklerootilise lupjunud veresoone läbilõige on nagu katlakivist ummistunud malmtoru santehniku käte vahel. Tuksleva traadi poolt esile kutsutud lainetused elumerel hakkavad tasapisi vaibuma. Kuni lainetuse lõpliku lakkamiseni veepinnal ja kardiogrammi paberil.
Pulssi käsitledes on raske mööda minna Tiibeti meditsiinist ja pulsidiagnostikast.
Reisil Pekingisse külastasin Tiibeti Meditsiinikeskust. Osutusin seal väga uudishimulikuks külastajaks. Alguses peeti lühike loeng, siis järgnes praktiline osa, s.t arsti vastuvõtt.
Minu vastu laua taha istub indialase väljanägemisega valges kitlis mees ja tema kõrvale inglise keelt rääkiv naine (õde?). Arst palub käed lauale sirutada. Kujutan ette, kuidas ta vilunud liigutusega leiab üles mu randmepulsid ja kukub parameetreid tulistama: kiire, kõrge, lame ja mida kõike veel, ikka pulsiga tegemist. Aga tutkit, tohtri sõrmede all minu radiaalpulssi kohe kindlalt ei ole, seda tunnetan täpselt, see-eest on minu peopesad tema kindlates kätes. Tuim miimikavaene nägu vaatab minust mööda. Hoidnud käsi sekundit 15–20, hakkab ta naisterahvale midagi pomisema. See teeb märkmed valgele paberilehele ja hakkab siis mulle tulemusi ette kandma. Uurimise ajal lipsab mul sisse kaks ekstrasüstolit – millise kondi ma talle andsin! Kas ta kasutab selle ära? Selle pealt saab ju milliseid järeldusi teha!
Paberilehel on kirjas kokku 18 valdkonda-elundkonda-süsteemkonda ja minu ette pandud paberil on kolmele ringid ümber tõmmatud. Need on mu nõrgad kohad ja nende kohta saan seletusi. Meeste värk tundub mul päris mäda olevat. Siis tulevad südameasjad. Saan diagnoosidega lagipähe: vereringe on nõrk, eriti luude, lihaste ja liigeste ümber, need võivad valutama hakata, eriti hull on lugu kaela ja nimmepiirkonnas. Edasi on vereringehäired ajus ja südames, mis võivad lõppeda teadagi väga halvasti. Järgneb pikk loetelu, kogu raskekahurvägi on kirjas.
Tohter ei elavne ikka veel. Õde vuristab diagnoosi mulle ette. Mulle oleks kolme ravimit vaja. Ginseng ja veel kaks, mis hakkavad tasakaalust väljas vereringet paika upitama. ”Need on taimse päritoluga, kohapeal kasvatatud, puhtamaid te mujalt ei saa, ja apteek on kohe samal korrusel,” selgitab naine ja pastakas tema sõrmede vahel hakkab välkuma. Hinnakiri on samuti laual, kuid sellest juttu ei tehta. No, no, thanks, saan ta hoo pidama. Minu tõrjuvate liigutuste peale vaatab arst mulle kogu protseduuri jooksul esimest korda otsa, ja ta pilk on väga tõsine, isegi etteheitev.
Südame rütmihäired
Vahelöök ehk ekstrasüstol on enneaegselt tekkinud südamelöök. Kes selliseid tellib? Miks säärased ilmuvad? Ilmuvad nad impulsside tekkimise häirete tulemusena. Siinussõlm neid ei tooda, nad tekivad väljaspool siinussõlme kas kodades või vatsakestes. Kodades tekkinud ekstrasüstoleid nimetatakse supraventrikulaarseteks (vatsakestest kõrgemal), vatsakestes tekkinuid aga ventrikulaarseteks (ventriculus – vatsake). Südame rütmimasina töösse on häire sisse löönud. Aga see on nii tavaline, healoomuline, et sellest tavaliselt numbrit ei tehta. Paarkümmend vaheletrüginud lööki ööpäevas on lubatud.
Süda reguleerib oma tööd elusorganismidele väljakujunenud mehhanismide alusel, kuid põhirütmi saavad mõjutada ka teistest elunditest ja eriti väliskeskkonnast närvide kaudu kinni püütud signaalid.
Kui ekstralööke kardiogrammilt vaadata või muidu paberile ritta joonistada, siis ekstralöök ilmub kohe tavalöögi järel, ja et süda püüab järgnevad löögid õigeaegselt sooritada, peab ta enneaegse löögi järel pidama pisukese pausi, et taas õige rütmiga edasi minna.
Kergesti erutuvad inimesed tunnevad vahelööke sagedamini, eriti rahulikus olekus, näiteks diivanil või teleka ees pikutades.Käib lihtsalt üks üleliigne põnks rinnust läbi, millele järgneb veidi