talle töö eest maksta.”
Selle inimesega pole võimalik rääkida! Sara asetas käed puusa. Bakeri pilk laskus kohe puusadele ja jäi sinna pidama. Saral oli ükskõik, las vahib. Kohtumine äsja Saint Edmundisse saabunud poissmehega veenis teda, et antud juhul armulugu teda ei ähvarda.
Vabastanud Jimmy oma naabri haardest, otsustas Sara viimase rahule jätta. Kuid enne äraminekut ei saanud ta loobuda kiusatusest öelda mehele hüvastijätuks paar sõna tema halva suhtumise kohta lastesse.
“Mister Baker, kui te tahate, et lapsed teid edaspidi ei tülitaks, ehk võtaksite siis oma selja tagant maha sildi kirjaga “Palun tülitada”.”
Norman viis käe automaatselt selja taha, kuid peatus poolel teel. Tema huuled tõmblesid, justkui poleks ta naljatamisega harjunud.
“Te peate silmas – ülekantud mõttes?” täpsustas ta.
Sara laiutas ärritunult käsi, läks kiiresti puu juurde ja võttis sealt maha untsuläinud sildi.
“Kui peate sellest aru saamiseks seda kirjalikul viisil nägema, siis – palun!”
Sara viskas papitüki mehe poole ning see kukkus lompi, kiri ülespoole.
Seekord läks Normani suu kõrvuni ning ta purskas südamest naerma. End unustanud, tegi Sara sama. Talle avaldas muljet, et sellel pikakasvulisel nägusal poissmehel on naljasoon täiesti olemas. Samas mõistis ta kohe, millises ohtlikus suunas ta mõtted liiguvad. Väga ohtlikus, kui arvestada, et Norman tõmbas teda nagu magnetiga.
Sara läks koju tagasi ja tema sammude taktis tiksus ta peas üks sõna: ohtlik.
Baker ise oli rääkinud talle vanglast, sellest oli võimalik teha järeldus, et mees tahtis teda hoiatada. Aiaasju kokku korjates meenutas Sara mehe nägu – teravad näojooned, kalgid, pingestatud tumedad silmad. Olles diplomeeritud psühholoog, oli ta näinud palju tujutuid, allasurutud inimesi ja seetõttu mõistis ta ilma suurema raskuseta, et tema uus naaber on läbi käinud põrgust. Ta oli, nagu mõned ütlevad, hingelt vana. Norman Baker käitus kammitsetult ja samas väga sirgjooneliselt. Saral oli mulje, et mees on pinges mingi ainult talle teada oleva põhjuse tõttu. Ehk närveerib sellepärast, et oli vanglast põgenenud?
Ära roni tema ellu! andis Sara endale käsu, mõistes, et see sekkumine võib tema jaoks lõppeda hingevaluga, sest mees meeldis talle. Ja üldse oleks juba ammu aeg lõpetada appiruttamine igale ettesattuvale õnnetule. Kuid harjumuslikuks saanud kombest on raske vabaneda.
Kõik algas sellest, et Sara, olles veel teismeline, nägi, kuidas lagunes tema vanemate abielu. Püüdes isa ja ema lepitada, õppis ta ära arvama nende tujusid, maha võtma nende ärritusi, enne kui need tüliks kasvasid. Kuid vanemad eemaldusid siiski aegamisi teineteisest ja lahutasid lõpuks. Sara oli selleks ajaks saanud kaheksateistkümneaastaseks ja asus õppima kolledžis. Praegu elasid kõik kolm erinevates krahvkondades oma elu, nii et kõik püüdlused perekonda päästa olid jooksnud liiva.
Sara arvates oli just see äpardumine suunanud teda psühholoogiat õppima. Sest tal oli kogemus ja ta oskas mõista inimese hingeseisundit ning aru saada emotsioonidest. Kuid siiski oli eriala valimise peamine motiiv soov endale tõestada, et ta võib aidata ükskõik kelle elu korraldada. Ta tahtis end vajalikuna tunda. Päästes inimesi nende endi eest ja nende perekondi purunemast, päästis Sara sellega õnnetuid lapsi, kes kujundlikult väljendades olid püssirohutünni otsas, mis iga hetk võis plahvatada.
Kolledži lõpetanud, sai Sara teada vakantsest kohast Saint Edmundi haiglas. Läinud sinna tööle, tutvus ta arst Nick Cole’iga, kes töötas kiirabis. Vaene, armas Nick! Mees jumaldas teda. Mitte kunagi ei olnud keegi temasse sellise hoolivusega suhtunud ja vastutasuks andis Sara mehele mitte ainult oma südame, vaid ennast ületades ka oma keha. Lõpuks oli ta kohanud inimest, keda ta vajas! Sara tundis end väga õnnelikuna ja tahtis ka Nicki õnnelikuks teha. Midagi muud ta oma elus ei vajanud.
Kuid Nick hukkus varsti – auto, millest ta püüdis avariis kannatada saanut välja sikutada, lendas õhku. Sara langes tardumusse ega suutnud tagasi pöörduda oma endise töö juurde, kus ta pidevalt puutus kokku dramaatiliste inimsuhetega.
Abielu Nickiga veenis teda järjekordselt selles, et kaks inimest, olgugi teineteisega seksuaalselt mitte eriti sobivad, võivad omada suurepärast perekonda, kui nende vahel valitseb armastus. Selle mõttega avaski Sara oma noorpaaride salongi, saades sellega võimaluse kohtuda paaridega nende tee alguses, kui nad veel õnnes suplevad. Ja kui tal õnnestus õnnelike naeratuste taga ära arvata küpsevat probleemi, andis ta peigmehele ja pruudile asjalikku nõu. Kõik olid rahul.
Üldiselt tõi see töö rõõmu ja Sara otsustas, et ei luba Norman Bakeril oma kirjeldamatu magnetismiga rikkuda elulist tasakaalu, mille ta suurte raskustega oli saavutanud. Kõikide tähelepanekute järgi ei olnud mehel mingit võimet kellegi eest hoolitseda. Veel vähem vajas Norman Baker kellegi seltskonda ja Sara eelistas sellistest meestest eemale hoida. Ainult seksist jääb perekondlikuks õnneks väheks – seda oli talle õpetanud vanemate kurb kogemus.
Sara läks tuppa, mõeldes endiselt uue naabri peale. Norman Baker kutsus temas esile palju küsimusi. Kust ta pärit on? Kuidas tal need jubedad armid on tekkinud? Kas see on seotud tema sooviga erakuelu elada?
Naine jõllitas imestunult oma kätt, mis alles oli kinni pannud välisukse luku. Siiani polnud tal pähegi tulnud ust lukustada. Sarale meeldisid tema lähinaabrid ja ta usaldas neid. Võiks isegi öelda, et nad olid muutunud tema pereks, mida tal praktiliselt kunagi pole olnud, kui mitte arvestada kadunud Nicki. Isegi rohkem kui pere, sest Sara suhtles nendega väga sõbralikult, igal juhul enne Norman Bakeri ilmumist.
On ta tõepoolest ohtlik või muretsen ma ilmaaegu?
Sara seisis akna all ja vaatas oma kummalise naabri maja poole. Ehk ei peaks temaga jagelema, vaid teda lihtsalt jälgima – nii igaks juhuks.
3. peatükk
SÜDAMEST NAERNUD, võttis Norman papitüki üles ja viis selle maja taha kinnisesse lehtlasse. Ta oleks pidanud hästi järele mõtlema, enne kui üüris maja sellises kohas, mida Nahum Lazarus oli nimetanud “sõbralikuks elurajooniks armsas linnas”. Kuid Norman oli laste varjupaikades ja hiljem lennukooli ühiselamus elades nii palju kannatanud, et otsustas, siis kui ta selleks võimeline on, üürida endale elamiseks maja koos krundiga, mitte aga korteri mitmekorruselises sipelgapesas või numbritoa hotellis. Nahum Lazarus oli ainus, kes nõustus talle üürima oma maja vaid kuuks ajaks, sellepärast haaraski Norman sellest pikemalt mõtlemata kinni.
Ta ei osanud arvata, et tema silt kohalikes lastes sellist kõrgendatud huvi võiks esile kutsuda. Ta ise oli oma lapsepõlveaastad veetnud Šotimaa mägiasulas – seda selle ajani, kui isa pere maha jättis. Kui seal keegi sellise kuulutuse oleks üles pannud, ei oleks nemad vennaga küll seda puutunud.
Normani huulile kerkis kibe naeratus. Kui päris täpne olla, siis iseloomult rahulik Arthur ei oleks teda, Normanit, küll lubanud silti sodida.
Ibrikut tulele asetades tekkis Normani rindu tuttav raskustunne, mida ta tundis iga kord, kui ta oma nooremale vennale mõtles. Viimati nägi ta Arthurit, kui ta kaheksa-aastasena jõuga kodust ära viidi. Nädal enne seda oli nende ema kohtusaalis oma poegadest loobunud. Sellest ajast oli möödunud kakskümmend aastat.
Nende aastatega oli Normani elus palju juhtunud. Pärast ebaõnnestunud katset saada teada oma venna asukoht “raskete teismeliste” juures, sai ta omal nahal tunda, mida õieti tähendab elu mahajäetud laste riikliku kasvatamise süsteemis. Järjekordsest varjupaigast jooksis Norman ära ja tema koduks sai tänav.
Ta oli kogu maailma peale vihane, sest oli kaotanud oma perekonna. Terve aasta toitus ta prügikastides leiduvast. Ükskord sai ta julmalt peksa, seda siis, kui ta astus välja poisikese eest, kes talle Arthurit meenutas. Olles verest tühjaks jooksmas, suutis Norman end kuidagi lohistada kirikuni, kust lootis abi leida. Ja tõepoolest, sellest päevast alates muutus tema elu täielikult.
Preester ja tema naine olid teismelise saatuse suhtes osavõtlikud. Nad saatsid ta kooli ja hoolitsesid tema eest igati. Olles väsinud hulkurielust, kuulas Norman tähelepanelikult oma heategijate soovitusi.