Johanna Reeds

Stseene meie elust


Скачать книгу

oma versiooni perekonna lagunemise kohta. Pärast seda, kui isa nad maha oli jätnud, kaotas ta varsti töö. Aeg oli raske, sõda oli alles hiljuti lõppenud, ja omamata raha või sugulasi, kelle poole oleks olnud võimalik abi saamiseks pöörduda, andis Beatrice oma lapsed lastekodusse. Mõneks ajaks, nagu ta siis arvas. Kuid kui ta oli jalule saanud ja nende järele tuli, oli sotsiaalsüsteem ta pojad juba alla neelanud ja talle öeldi, et tagasi ta neid ei saa. Arthurist ei teadnud ta midagi.

      Norman pöördus puhkuselt tagasi äärmiselt rusutuna. Et oma jubedast olukorrast välja tulla, sukeldus ta ülepea töösse. Varsti ülendati ta kapteniks. Mingi aja pärast sai ta ootamatult kirja emalt, see tõigi ta Warwickshire’i krahvkonda Saint Edmundisse. Gerard Baker oli oma endisele naisele kirjutanud. Alkoholist lahti saanud, tahtis ta andeks paluda kõigilt, kellele ta nii palju halba oli teinud. Kaasa arvatud Norman.

      Nüüd mõtles Norman sellele, et isa oli oma kahetsusega päris palju aastaid hiljaks jäänud.

      Surunud huuled karmiks kriipsuks, keeras ta nurga taha ja jäi Sarat ootama. Norman otsustas naise koju saata ja öelda talle otse, et ärgu käigu tema järel. Tal oli vaja end isaga kohtumiseks moraalselt ette valmistada, aga kui see kodukana tal sabas jõlgub, ei suuda ta oma mõtetele keskenduda. Aitab juba sellest, et ta temast pidevalt mõtleb – kujutab ette, et surub ta oma embusesse, suudleb… Esimesest hetkest, kui Sara läbi heki tema õuele tungis, ei läinud ta Normanil peast.

      “Ma ei roni tema ellu,” kuulis ta läheneva Sara häält. “Mida Megan ka ei räägiks, ma ei roni tema ellu…”

      Ta rääkis iseendaga.

      “Tema elu” – see on minu elu, eeldas Norman. Kas Sara pole mitte minusse armunud? Kurat, olukord on veel hullem, kui ma arvasin! Nüüd ei saa ma temast enam lahti!

      Oma peidukohast nägi Norman, kuidas Sara kõnniteelt maha astus, peatus ja, leidmata otsitavat, nõutult ringi vaatas.

      “Ega te järsku mind ei otsi?”

      Norman astus ettepoole.

      Ehmunult piiksatanud, Sara pöördus ja suunas mehele taskulambi tuhmi valguse.

      “Teil on patareid tühjad,” märkis Norman.

      “Miks te käite sellisel tunnil üksinda mööda tänavaid?” küsis naine vihaselt.

      “Mis see teisse puutub?”

      Normani pilk oli kinnitunud kahele nööbikesele, mis hoidsid Sara pluusi rinna kohalt koos. Sara oleks pidanud vaid käed laiali ajama ja…

      “Puutub küll,” vaidles Sara vastu, “sest ma esindan meie elurajooni avaliku korra tagamise komiteed. Meil on hiljuti olnud vandalismi juhtumeid.”

      “Seda enam pole teil vaja üksinda tänavale tulla, pealegi öösel. Võite niimoodi mõne pahatahtliku kiskja ohvriks langeda.”

      “Siiani on mulle vastu tulnud vaid üks kiskja. Teie.”

      Vaevalt oli Sara jõudnud need sõnad lausuda, kui Norman astus tema juurde, võttis kinni ta kõhnadest õlgadest ja tõmbas ta jõuga enda poole. Ootamatusest ei jõudnud Sara kõrvale põigata. Tema suurte pruunide silmade vaade oli väljakutsuv.

      “Proovige vaid!” hoiatas Sara, kuid lahti rabelema ei hakanud.

      Norman tahtis Sarale vaid näidata, kui kaitsetu ta on, aga kui ta tundis naise lähedust, kuulis tema südame tukseid, mõranes tema enda kaitse. Sara oli tema käte vahel nii pehme ja soe. Tal ei olnud juba nii kaua aega olnud rõõmu naistega suhelda ja sellepärast ta lihtsalt ei suutnud vastu panna.

      Norman kummardus ja suudles Sara ilusat õrna suud. Naise huuled võbelesid, avanesid ja ta vastas kirglikult suudlusele. Taskulamp kukkus tal käest ja veeres mööda asfalti. Sara käed libisesid mööda mehe käsi üles ja tekkis tunne, et nad mõlemad olid seda hetke oodanud.

      Sara käed surusid tema õlgu, libisesid mööda rinda. Norman surus oma keele sirge hammasterea vahele ning hakkas uurima sooja ja niisket suuõõnt. Mehe sõrmed värisesid, kui ta õrnalt naise kaela puudutas. Harilikult ei meeldinud Normanile naiste lühikesed juuksed, kuid Sara soeng nägi välja seksikas ja väljakutsuv ning mehele meeldis tema juukseid oma sõrmede all tunda.

      Normanis süttis iha. Ta püüdis meenutada, millal ta viimati niimoodi naist oli ihalenud nagu praegu Sarat.

      Norman vaatas tema avali silmadesse, kirglikust suudlusest paistes huultele – ja ta ei kahelnud hetkekski, et need jälitavad teda terve öö. Mõtiskledes Sara kauniduse üle, sai ta aru, et võib tõesti midagi tunda, et tema emotsioonid ei ole täiesti külmunud ja et tema hing on teda pikka aega piinanud kannatustest vaba.

      “Miks te mind suudlesite?” küsis Sara rangelt.

      Normani suu tõmbus kurvale muigele.

      “Ma tahtsin teid ehmatada, et te minuga enam nii ei teeks.”

      “See ebaõnnestus teil.”

      “Jah!” Norman muigas. “Ma märkasin seda.”

      “Niikaua, kuni ma pole välja selgitanud, et kõik need sigadused pole teie kätetöö, käin ma nagu vari teie kannul,” hirmutas Sara.

      “Ärge ainult lootusi hellitage,” ütles Norman tögaval. “Mul pole romaanideks aega.”

      “Suurepärane, ka minul mitte,” pareeris Sara, kuigi tundis ise just vastupidist.

      “Kuulge, selgitage nüüd mulle, miks te niimoodi öösel mööda tänavaid hulgute ja ma ei tülita teid enam.”

      “Ma ei ütleks, et suudlus mulle koormaks on,” märkis Norman, jättes küsimusele vastamata. “Ka teile tõesti meeldib kõlbluspolitseid mängida?”

      “Seda ma just ei ütleks. Suurima heameelega läheksin praegu koju ja heidaksin voodisse.”

      “Mul oleks hea meel teid sinna saata,” intrigeeris Norman.

      “Kas peate silmas kojusaatmist?” täpsustas Sara igaks juhuks.

      “Loomulikult,” imestas Norman tehtult. “Mida teie siis arvasite?”

      “Ärge kujutage endast süütut tallekest, mister Baker.

      Mul on selline tunne, et olite juba kaheksa-aastaselt üdini rikutud.”

      “Kümneselt,” parandas Norman mehaaniliselt.

      Tema elu oli kukerpalli teinud väheke enne seda, kui ta üksteist sai. Sara sõnad tõid ta tagasi reaalsusesse. Ta ei võinud ega tahtnud praegu naisega voodisse heita. Kahju, et armastust osta ei saa – siis oleks ta teadnud, et see igavesti temale kuulub.

      “Võin vanduda,” ütles Norman, kui nad juba koos teed jätkasid, “et nende korrarikkumistega ei ole minul mingit pistmist. Minu heaolu on mulle olulisem.”

      “Kas teid tõepoolest ei pane muretsema, et inimesed teie tegemisi väga kummaliseks peavad? Teid ei võeta siin omaks, kui te edaspidi ka nii imelikult käitute.”

      “Ma ei usalda väga inimesi, sellepärast on mul päris ükskõik, mida nad minust arvavad.”

      “Ütlete, et päris ükskõik?” Sara kergitas pilklikult kulme. “Aga te ju teate, et vahel, kui lausute “palun mitte tülitada”, ütleb teie silmade pilk hoopis midagi muud?”

      Norman raputas pead. Ta tõepoolest ei teadnud seda. Oma emotsioone hoidis ta alati endale – igal juhul enne Saraga kohtumist.

      Äkki tundis Norman naise juustest levivat põllulillede lõhna. Ta kujutas endale ette suurt lillepeenart, mille keskel lamab Sara ja vaatab teda…

      “Millest te mõtlete?” küsis naine.

      “Parem on, kui te seda ei tea.”

      Liiga jõhker, kahetses Norman, nähes Sara solvunud nägu. Tegelikult ei peaks teda häirima, mida Sara Cole temast mõtleb. Tal oli kõigest ükskõik, ta ei vajanud kedagi. Sest iga kord, kui Norman lubas endale mõne vabama hetke, siis kohe, piltlikult öeldes, sai ta vastu vahtimist. Nii et miks ennast vabatahtlikult ette seada?

      “Ma