Loos Normaniga tundus olevat nii ühte kui teist.
Megan hakkas posti sorteerima.
“Sa palusid mul mingit probleemi meenutada,” ütles ta, pöörates silmad lae poole. “Noh, ma olen juba ammu aru saanud, et…”
“Megan,” katkestas Sara teda naerdes. “See on jälle sulle tuntud Norman Baker.”
Tema abiline teadis juba lugu sildiga.
“Mina ja veel kaks minu naabrit nägime, kuidas ta eile ja üleeile keskööni mööda tänavaid hulkus. Me muretseme selle pärast, sest eelmisel nädalal saadeti korda paar pisihuligaansust. Ja justkui kiuste olen mina naabrivalve pealik meie elurajoonis, nii et kõik vaatavad minu kui ainsa päästja poole. Muide, Baker ajab mind hulluks.”
Sara peatus, et hinge tõmmata.
“Kuid teisest küljest ei taha ma tema peale politseisse kaevata. Järsku käib ta tõepoolest värsket õhku hingamas?”
“Keskööl? Ära aja segast! Ja millised olid need huligaansused?”
“Kaks päeva pärast vahejuhtumit sildiga kadus mister Parkeril saag. Tõsi, see toodi juba tagasi. Ta ise leidis selle täna hommikul vanast kohast.”
Sara muutus süngeks.
“Aga Norman hulkus ju möödunud öösel tänaval. Mis see sinu meelest on, kokkulangevus?”
Megan hakkas naerma.
“Kas sa süüdistad inimest varguses ainult sellepärast, et ta ei taha kellegagi suhelda? Mu kallis, sa peaksid endale mingi tegevuse leidma, muidu hakkad igasugusele jamale mõtlema!”
“See on tõsine asi,” ajas Sara oma. “Bathemidel varastati tagaõuest mõned taldrikud. Peale selle kirjutati William Colemani garaaži seinale punase värviga paar sõna.”
“Mida siis?”
“Värvi mind.”
Megan hakkas jälle naerma.
“Tundub, et vallatlevad teie kohalikud lapsed. Kui meie tänaval hakkavad kaduma pisiasjad ja seintele ilmuvad kirjad, teame kõik, et need on poiste vembud. Täpselt.”
“Poisikesed…” kordas Sara mõtlikult. “Aga ütle siis, miks minu naaber öösiti ringi hulgub?”
“Ehk on tal unetus?”
“Minu une on ta igatahes küll ära võtnud,” ütles Sara süngelt.
Megan hakkas uuesti korrespondentsiga tegelema, kuid Sara mõtles sellele, kui ilusad on Normani laines juuksed ja tumedad põhjatud silmad. Teda haaras üksindustunne, mis jäi temasse pikaks ajaks justkui kurva laulu painav motiiv. Aga kõik sellepärast, et paar päeva tagasi oli Norman Baker talle meenutanud, et ta on üksik naine. Nagu ka Megan paari minuti eest.
Sara vaatas pitse, lilli, kristallpokaale, mis kaunistasid tema salongi interjööri. Kõik need mugavad kodused asjakesed soojendasid tema hinge. Tänu peaaegu igapäevasele suhtlemisele armunud paaridega moodustus kusagil Sara sisemuses tilluke lootus, et kõik need perekonnaõnne atribuudid aitavad isiklikku õnne korraldada mitte ainult tema klientidel, vaid ka temal endal.
Kurat võtaks seda Norman Bakerit! vihastas Sara.
Ma olin oma eluga täiesti rahul seni, kuni tema siia ilmus! Kas ta on kurjategija või mõtlesin mina selle välja, et leida ettekääne temale mõelda? Tema laiadele õlgadele, tugevatele kätele ja tema mustade silmade põletavale pilgule.
Tunnista, Sara, see noormees erutab sind, ütles ta endale. Muide, on see nii või mitte, sellel pole tähtsust, sest meest ja armastuseta seksi sa ei vaja. Baker on sulle täiesti võõras. Ta on külm nagu jäämägi, sina aga inimestele avatud.
Sara oli organiseerinud oma elurajoonis naabrivalve, küpsetas kohalikele lastele küpsiseid, võttis salongi abilise, keda ta tegelikult ei vajanud. Kõik sellepärast, et tema lapsepõlv oli olnud üksildane ja rõõmutu ja sellest ajast saadik ei sallinud ta suletud elukorraldust. Ja siis ilmub tema ellu Norman Baker, kes sunnib teda järele mõtlema, kas ta ilma meesterahva hellitusteta tunneb end ikka täisväärtusliku naisena.
See on lihtsalt naljakas!
“Sul on õigus, Megan, ma pean eemale tõmbuma. Aga enne tuleb välja selgitada, kes minu naabreid terroriseerib.”
“Ja tõmbugi eemale. Aga kuidas sa selle välja mõtled selgitada?”
“Eile pidasin juba meie rahvaga kiirnõupidamise. Me hakkame öistel tänavatel patrullima. Täna on minu kord.”
“On laupäev, aga sina tolgendad õues binokliga?”
Megan raputas etteheitvalt pead, kuid siis elavnes järsult.
“Et kas niimoodi hakkadki sa Bakeri järele luurama?”
“Tema järele samuti.”
Sara kohmetus, otsekohe märkas seda ka tähelepanelik abiline.
“Nii, nii-ii,” venitas Megan. “Ma teadsin seda. Ta on päris kena ja sa tahad teda!”
“Ainus, mida ma tahan, on see, et meie elukeskkond oleks rahulik,” vaidles Sara silmakirjalikult vastu. “Kui kurjale juba eos piiri ei pane, laieneb see kiiresti ja sellega on palju raskem võidelda.”
“No nii, nüüd nimetad sa seda noormeest juba kurjaks!” muutus Megan rõõmsaks. “See tähendab, et ta on väga kena. Minu ema ütleb ikka, et mida halvem on noormees, seda magusam rõõm.”
“Kust tema teab?”
Megan kehitas õlgu.
“Küsi midagi lihtsamat. Kui minu ema kuulata, siis mind leidis ta kapsalehe alt.”
Sara hakkas naerma.
“Aga sa ei tea ju, kui paha poiss võib olla.”
Megan kehitas jälle õlgu ega öelnud midagi.
“Muide, ma unustasin sulle öelda, et minu uus naaber istus võib-olla vangis. Kuigi, ega ma selles väga kindel pole,” lisas Sara abilise näol imestust nähes.
“Kuule, kuigi ta on ilus mees, aga mulle tundub, et sul on parem temaga siiski mitte tegemist teha,” soovitas mõistlik Megan.
“Arvad, et ta on ohtlik?”
“Raske öelda, kuni veel midagi juhtunud pole. Kuid soovitan sul rohkem usaldada kainet mõistust kui oma südame häält.”
“No selle pärast pole sul küll vaja muretseda!” teatas Sara tuliselt. “Mul pole mingit kavatsust rohkem romaane arendada.”
“Jah?” kergitas Megan skeptiliselt kulme. “Esmakordselt meie tutvuse jooksul näen ma sind nii ärritatuna. Mida sa mulle ka ei räägiks, aga sa juba tungisid selle noormehe ellu.”
5. peatükk
SARA COLE SAMMUS pimedal kõrvaltänaval tema järel. Norman astus meelega aeglasemalt, et ta maha ei jääks. See olukord ajas teda naerma, samas aga ka ärritas. Sara, kellel olid jalas teksad ja pluus pinguldas ahvatlevat rinda, kujutas endast magusat suutäit iga hulguse jaoks, kes mööda öist linna jõlkus. Kuna tuli välja, et Sara on nii hilja õhtul väljas tema pärast, pidas Norman oma kohuseks tema järele vaadata. Kuigi mõtles juba ka selle peale, kuidas sundida Sarat teda rahule jätma.
Neil päevil oli Norman tundnud kummalist erutust, nii et ta juba kolmandat ööd järjest ei suutnud magada. Oma liigse ettevaatuse tõttu viivitas ta sellega, mille pärast ta tegelikult Saint Edmundisse oli tulnud. Pärast pikki otsinguid oli ta leidnud oma isa. Kaks õhtut oli Norman seisnud tema maja ees, kuid ei olnud uksele koputanud. Ta oli siiani isa peale tige ja üksnes sellest piisas, et teda takistada.
Kui jutt käiks vennast, ei kahtleks Norman Baker hetkegi. Viimased kümme aastat oli ta Ballateri ajalehtedes otsimiskuulutusi avaldanud. Olid ju nende ekslemised mööda orbudekodusid alanud just sealt. Isegi siis, kui ta viidi üle NATO lennukikandjale, leppis Norman kokku ühe tuttava erus oleva lenduriga, kes jätkas kuulutuste avaldamist ajalehtedes ja talle posti saatmist. Loomulikult tasu eest.
Aasta