Mihhail Lotman

Struktuur ja vabadus I. Semiootika vaatevinklist. Tartu-Moskva koolkond

Скачать книгу

omailm (Umwelt). Tekst on suletud ja suveräänne struktuur ning just niisugusena tuleb seda tundma õppida. Teksti struktuurielementidel pole omaette väärtust; nende väärtuse määrab struktuursete funktsioonide kogum.

      Конец ознакомительного фрагмента.

      Текст предоставлен ООО «ЛитРес».

      Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.

      Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.

      1

      Vrd analoogilist maletaja elu ja sisemaailma kirjeldust Vladimir Nabokovi romaanis „Lužini kaitse”.

      2

      Kuna Derrida grammatoloogias lõpptähendust olla ei saa, võib olla üksnes nihkumine mingis suunas, oleks Derrida ilmselt pidanud taksojuhile ütlema, millises suunas sõita, kusjuures koju poleks ta tohtinud iialgi jõuda.

      3

      Vt Talvet 1995; kahjuks pole selles täpsustatud, mis tähenduses oli ettekandes sõna habitus kasutatud.

      4

      Alles Vergängliche / Ist nur ein Gleichnis; / Das Unzulängliche / Hier wird’s Ereignis; / Das Unbeschreibliche / Hier ist’s getan; / Das Ewig-Weibliche / Zieht uns hinan.

      5

      Nt väljapaistev füüsik Erwin Schrödinger pühendas terve raamatu elule füüsika vaatenurgast (Schrödinger 1944).

      6

      Eestikeelses tõlkes „Tähendusest ja osutusest”, tlk Jaan Kangilaski (vt Frege 2005); selles on oma kindel loogika ja ma ei taha siinkohal terminoloogilisse poleemikasse laskuda. Siiski pidas Frege minu meelest silmas nimelt sisu ja tähendust.

      7

      Peirce’i kogutud teoste viidetes tähistab vastavalt väljakujunenud traditsioonile esimene number köidet, teine või teised paragrahvi numbrit; kusjuures viimased on lisatud toimetajate poolt.

      8

      Eriti paistavad selles valdkonnas silma vene autorid. Nii on Ilja Dokutšajev avaldanud mitu teost, kus pealkirjas seisab küll „Märgi fenomenoloogia”, aga sisust oleks mõttetu neist otsida kas või kõige algsema märgi fenomenoloogilist analüüsi. Kui märki defineeritakse „inimtegevuse tulemuste kirjelduse spetsiifilise mudelina” (Dokutšajev 2010: 14), on tegu pigem harjumuspärases nõukogude stiilis filosofeerimisega; milles aga seisneb märgi kui mudeli spetsiifika, jääb paraku selguseta.

      9

      Vastasel korral saame nautida lehekülgede kaupa rütmilist ja alliteratsioonirohket proosat, nagu nt: „Das Zeigen des Zeichens gehört als Zeugcharakter eines Zuhandenen zu einer Zeugganzheit, zu einem Verweisungszusammenhang” (Heidegger 1967: 82). Võib isegi jääda mulje, et kogu see konstruktsioon areneb välja alliteratsioonist Zeigen–Zeichen–Zeug–Zuhanden. Viimase sõna asemel oleks ju võinud olla ka Mittel, mis märgi puhul tunduks igati loogilisem, kuid rikuks ilukõla – erinevalt ‘käepärasest’ ei sisalda ‘vahend’ varjatud viidet sellele, kellele ta on käepärane (‘vahendil’ on ‘käepärasega’ võrreldes eesti keeles märgatavalt suurem mütopoeetiline potentsiaal; võiks nt filosofeerida stiilis „Märk on vahend, mis on asjade vahel ja teeb neil vahet”; poeetikas nimetatakse seda paronüümiliseks atraktsiooniks).

      10

      Veelgi enam, ka indeksaalsete märkide seas leidub hulgaliselt selliseid, mis ei ole Heideggeri poolt ette nähtud. Nimelt jätkab Heidegger Husserli põhimõtet, mille kohaselt on märgid seotud intentsionaalsusega. Indeksid, mille intentsionaalsus on problemaatiline (nt suits kui osutus tulele), ei mahu Heideggeri käsitlusse.

      11

      Ei hakka siin peatuma teistel põhimõttelistel erinevustel Peirce’i ja Morrise positsioonide vahel. Märgime vaid, et Morris toob semiootikasse (biheivioristliku) psühholoogia, samas kui Peirce oma järjekindlas reduktsionismis roogib (nagu Husserlgi) kogu psühholoogilise argumentatsiooni semiootikast hoolikalt välja.

      12

      Ma suhtuksin siiski

1

Vrd analoogilist maletaja elu ja sisemaailma kirjeldust Vladimir Nabokovi romaanis „Lužini kaitse”.

2

Kuna Derrida grammatoloogias lõpptähendust olla ei saa, võib olla üksnes nihkumine mingis suunas, oleks Derrida ilmselt pidanud taksojuhile ütlema, millises suunas sõita, kusjuures koju poleks ta tohtinud iialgi jõuda.

3

Vt Talvet 1995; kahjuks pole selles täpsustatud, mis tähenduses oli ettekandes sõna habitus kasutatud.

4

Alles Vergängliche / Ist nur ein Gleichnis; / Das Unzulängliche / Hier wird’s Ereignis; / Das Unbeschreibliche / Hier ist’s getan; / Das Ewig-Weibliche / Zieht uns hinan.

5

Nt väljapaistev füüsik Erwin Schrödinger pühendas terve raamatu elule füüsika vaatenurgast (Schrödinger 1944).

6

Eestikeelses tõlkes „Tähendusest ja osutusest”, tlk Jaan Kangilaski (vt Frege 2005); selles on oma kindel loogika ja ma ei taha siinkohal terminoloogilisse poleemikasse laskuda. Siiski pidas Frege minu meelest silmas nimelt sisu ja tähendust.

7

Peirce’i kogutud teoste viidetes tähistab vastavalt väljakujunenud traditsioonile esimene number köidet, teine või teised paragrahvi numbrit; kusjuures viimased on lisatud toimetajate poolt.

8

Eriti paistavad selles valdkonnas silma vene autorid. Nii on Ilja Dokutšajev avaldanud mitu teost, kus pealkirjas seisab küll „Märgi fenomenoloogia”, aga sisust oleks mõttetu neist otsida kas või kõige algsema märgi fenomenoloogilist analüüsi. Kui märki defineeritakse „inimtegevuse tulemuste kirjelduse spetsiifilise mudelina” (Dokutšajev 2010: 14), on tegu pigem harjumuspärases nõukogude stiilis filosofeerimisega; milles aga seisneb märgi kui mudeli spetsiifika, jääb paraku selguseta.

9

Vastasel korral saame nautida lehekülgede kaupa rütmilist ja alliteratsioonirohket proosat, nagu nt: „Das Zeigen des Zeichens gehört als Zeugcharakter eines Zuhandenen zu einer Zeugganzheit, zu einem Verweisungszusammenhang” (Heidegger 1967: 82). Võib isegi jääda mulje, et kogu see konstruktsioon areneb välja alliteratsioonist Zeigen–Zeichen–Zeug–Zuhanden. Viimase sõna asemel oleks ju võinud olla ka Mittel, mis märgi puhul tunduks igati loogilisem, kuid rikuks ilukõla – erinevalt ‘käepärasest’ ei sisalda ‘vahend’ varjatud viidet sellele, kellele ta on käepärane (‘vahendil’ on ‘käepärasega’ võrreldes eesti keeles märgatavalt suurem mütopoeetiline potentsiaal; võiks nt filosofeerida stiilis „Märk on vahend, mis on asjade vahel ja teeb neil vahet”; poeetikas nimetatakse seda paronüümiliseks atraktsiooniks).

Скачать книгу