semioosi loomuse väljaselgitamisse ja semioosi tüüpide süstematiseerimisse ning Saussure’i prohvetlikud intuitsioonid semiootiliste süsteemide kirjeldamise kohta ei põrkunud veel reaalse materjaliga, mis mitte üksnes tõrgub neile allumast, vaid hakkab teatud määral isegi neile vastu rääkima. Situatsiooni raskendab asjaolu, et üldrubriigi ‘semiootika’ all tegutsevad koolkonnad erinevad üksteisest mitte detailides, vaid oma alustes ning kompromissi või ühisosa on nende vahel peaaegu võimatu leida.
Ennekõike tuleks eristada Peirce’i ja Saussure’i rajatud traditsioone. Esmapilgul tundub, et nende õpetlaste panused ei ole üldse võrreldavad. Peirce’i detailsele, täpsele ja, mis mitte vähem oluline, ülimahukale märgikäsitlusele võiks vastu panna paarkümmend lehekülge Saussure’i üsna ebamääraseid mõttearendusi, mis liiatigi satuvad vahel iseendaga vastuollu.16 Kas poleks siis otstarbekam üldse Saussure ära unustada, nii nagu tõsimeeli pakuvad mõned Peirce’i järglased. Nt kui püüdsin tuntud Ameerika semiootiku ja Peirce’i uurija Roberta Kevelsoniga arutleda märgi motiveerituse probleemi üle Saussure’il ja Peirce’il, ei tulnud jutuajamisest paraku midagi välja, sest kõik minu katsed lõppesid Roberta Kevelsoni range verdiktiga: 17 kui Saussure oleks tähelepanelikumalt selle üle järele mõelnud, poleks ta öelnud seda, mida ta ütles, vaid oleks aru saanud, et asjad on nii, nagu ütleb Peirce. Thomas Sebeok oli selles mõttes veel resoluutsem. Isegi oma avalikus loengus väljendas ta Saussure’i ja Peirce’i vahelisi erinevusi umbes järgmiselt: kui Saussure oleks vähem joonud, siis poleks ta neid segaseid asju kirjutanud ja oleks jõudnud sellisele arusaamale, nagu me leiame Peirce’i teostest. Variatsioone nendel teemadel leiame veel tervel real õpetlastel, kellest eriti tuleks esile tõsta Roman Jakobsoni – ta lähtus küll saussure’ilikust traditsioonist, kuid läks resoluutselt üle Peirce’i paradigmale.
Omalt poolt olen ma täiesti veendunud, et isegi kui Saussure (kes muide polnud joodik) oleks alkoholist üldse loobunud, poleks ta ikkagi jõudnud Peirce’i arusaamadeni, ning isegi kui Peirce oleks iga päev paar-kolm pudelit veini alla kulistanud või muid vaimustimulaatoreid kasutanud,18 poleks ta ikkagi jõudnud nende, minu meelest ülitähtsate ideedeni, mida Saussure püüdis väljendada. Tahan öelda, et need kaks traditsiooni ei ole teineteisele taandatavad ning teatud määral pole omavahel võrreldavadki.
Peirce’i lähenemist märkidele võiks nimetada atomistlikuks. Tähelepanu keskmes on (üksik)märk, veelgi enam, need eeltingimused, mis teevad märgi märgiks. Peirce’i semiootika seisukohalt on märk elementaarne ja semiootiliselt väikseim element. Et sellest, mis on märk, sõltub kogu ülejäänud semiootika rajatis, pööraski ta niivõrd palju tähelepanu märgi võimalikult täpsele defineerimisele. Peirce’i kirjutistes leidub üle 80 märgidefinitsiooni, mis sisuliselt on enamasti variatsioonid ühel ja samal teemal. Neist kõige kuulsamaks sai järgmine:
Märk või esitis on midagi, mis esindab kellelegi midagi mingis suhtes või ulatuses.19
Ehkki niisugune definitsioon on puhtrelativistlik (märgi moodustab suhete süsteem), on märk semiootilises mõttes siiski elementaarne objekt, koosnemata mingisugustest väiksematest koostisosadest. Ma tahan rõhutada, et jutt on nimelt semiootilisest, mitte nt füüsikalisest elementaarsusest. Et märk on ükskõik missugune objekt (midagi), võib see olla oma ehituselt üpris keeruline jne, olles semiootilises mõttes ikkagi elementaarne, st see ei koosne väiksematest semiootiliselt relevantsetest elementidest. Üksikmärgid moodustavad kompleksseid märke, ütlusi, mis summas moodustavad keele. Kui nt Noam Chomsky defineeris keelt kui õigete lausete kogumit (Chomsky 1957), siis viitamata Peirce’ile lähtus ta samast arusaamast. Ütlus ning keel tervikuna on üksikmärgiga võrreldes sekundaarsed ja palju keerulisemad moodustised. Nii määratletakse generatiivses grammatikas ja sellele suunale lähedastes uuringutes keelt järgmiselt: L = {A, G}, kus A on alfabeet ehk leksikon A = {a1, a2, … an} ja G grammatika ehk reeglistik G = {r1, r2, … rm}. Seega on leksikon, mida me võime nt loomuliku keele puhul kujutleda keelemärkide kogumina, suletud ja primaarne, samas kui keel tervikuna on avatud ja sekundaarne. Sellepärast polegi imestada, et Peirce’i jaoks on keel märgiga võrreldes palju vähem oluline fenomen: korrektne märkide kirjeldus tagab ka korrektse keelekirjelduse.
Niisugune käsitlus tundub lihtne ja loogiline. Pöördudes nüüd Saussure’i juurde,20 märkame täiesti teist ja kummalist loogikat. Saussure’i jaoks ei eksisteeri isoleeritud märki üldse. Tema seisukohalt on kogu Peirce’i semioosi skeem ebakorrektne, märgi loob mitte selle seos objektiga või märgi kasutajaga, vaid sidemed teiste märkidega, mis kuuluvad samasse märgisüsteemi. Tegu on ilmse paradoksiga. Märgi eeltingimuseks on teised märgid, veelgi enam, märgisüsteem, keel, millesse ta kuulub. Kui Peirce’il on üksikmärk midagi selget ja täpselt defineeritavat, sellal kui keel on märkidest koosnev teatud mõttes ebamäärane, vähemalt märgist palju keerulisem moodustis, siis Saussure’il on vastupidi – keel on primaarne ja selge struktuuriga reaalsus, mis jaguneb sugugi mitte selge ega elementaarse loomuga üksikmärkideks.
Siiamaani pole vist juhitud tähelepanu sellele fundamentaalsele asjaolule, et Peirce’il ja Saussure’il tähistab üks ja sama sõna ‘märk’ täiesti erinevaid asju. Peirce’i märk on konkreetne objekt, see on substituut, mis asendab teist, samuti konkreetset objekti,21 Saussure’il aga abstraktne, mis realiseerub konkreetses substantsis, ja mis kõige huvitavam, antud realisatsioon õõnestab teatud määral selle märgilisust: kõnes realiseeritud märk ei ole enam üldse märk sõna otseses mõttes.
Nagu teada, jagab Saussure keelevalla (langage) keeleks eneseks (langue) ja kõneks (parole). Selles eristuses paistavad kõige tähtsamatena kaks asjaolu. Esiteks, keel on abstraktne süsteem, mis on kõne suhtes primaarne. Keel representeerub kõnes, kusjuures viimases on lingvistiliselt relevantne üksnes see, kuidas ja mil määral ta realiseerib keele struktuuri.22 Teiseks, üksnes keel (ja mitte kõne) kujutab endast märgisüsteemi. Viimane tundub olevat eriti paradoksaalne: öeldavad ja tajutavad kõnesignaalid (mitte ainult üksikud häälikud, vaid ka terved laused) iseenesest pole märgid, nad üksnes representeerivad keelemärke. Öeldut võib väljendada järgmises skeemis:
Otsest seost kontseptuaalse sfääri ja kõlava kõne vahel Saussure’i jaoks ei eksisteeri – nad on seotud üksnes kaudselt, tänu sellele, et mõlemad realiseerivad keelemärke. Keskne koht selles skeemis on suhtel, mis seostab märgi tähistajat ja tähistatavat (hiljem nimetab Louis Hjelmslev seda märgifunktsiooniks). Ehkki tavaliselt saussure’ilikus traditsioonis semioosist juttu ei ole ja seda terminit ei kasutata, võib siiski öelda, et just märgi funktsioon on märgi moodustuse (st semioosi) aluseks. Niisiis on erinevalt Peirce’ist Saussure’i märk esiteks abstraktne ja teiseks (semiootiliselt) kompleksne objekt. Saussure’i semiootika keskne probleem on märgi tähistaja ja tähistatava vahekord.
Iseloomustades tähistatava ja tähistaja omavahelist suhet, pakub Saussure järgmise skeemi:
Saussure rõhutab kaht asjaolu: esiteks, tähistaja ja tähistatava sümmeetrilisust ja ühe võimetust eksisteerida teiseta, ning teiseks, nende suhte arbitraarsust, suvalisust. Näib, et siin on tegemist ilmse vastuoluga. Keelemärk on midagi kindlat, keelesüsteemi poolt determineeritut, ent samas on märgi komponentide omavaheline seos täiesti suvaline, kokkuleppeline. Selle dilemma lahendusena eristab Saussure tähendust ja väärtust (valeur). Arbitraarsus iseloomustab märgi tähendust, absoluutne determineeritus aga väärtust. Tähendus tekib tähistaja ja tähistatava omavahelisest seosest, väärtus iseloomustab elemendi positsiooni süsteemis, s.o väärtus on antud süsteemi elemendi kõikide süsteemisiseste seoste kompleks. Illustreerimaks seda teesi, pakub Saussure järgmise skeemi:
Saussure