tähelepanu pöörama, kuna ilmselt on tegemist kõne lineaarsuse „jääknähuga” keelestruktuuri käsitlusel.
Niisiis, erinevalt Peirce’ist on Saussure’i jaoks lähtepunktiks keel ja selle struktuur, mis tema meelest on täiesti selged ja fikseeritud ning probleemiks on keele üksikud elemendid, sh keelemärgi probleem. Kui Peirce’i laadis lähenemist semiootikale nimetasime atomistlikuks (tervik on moodustatav üksikosadest), siis Saussure’i oma peaksime nimetama holistlikuks (üksikosad on tuletatud tervikust). Järgnevad uuringud keelesemiootika valdkonnas näitasid, et Saussure’i lähenemisviis, hoolimata kogu oma eespool kirjeldatud paradoksaalsusest, osutub Peirce’i omast palju võimsamaks ja produktiivsemaks: mitte üksnes erinevad strukturalismikoolkonnad, vaid kogu järgnev keeleteaduse areng tuleneb kas Saussure’i ideede edasiarendamisest või poleemikast nendega.
Näiteks võib tuua grammatiliste kategooriate tähenduse probleemi. Eriti tähelepanuväärne on, et antud probleemile andis nüüdisaegse formuleeringu väljapaistev ameerika keeleteadlane Edward Sapir, kes teatavasti ei olnud Saussure’i otsene järgija. Siiski on tema grammatiliste kategooriate kontseptsioon, mis lähtub keele süsteemsusest, väljapeetud saussure’ilikus, st holistlikus vaimus. Grammatiliste kategooriate kogum on üks tähtsamaid keele iseloomustuse parameetreid. Need on iga keele jaoks individuaalsed ning mis on grammatilise kategooria funktsioonis ühes keeles, ei pruugi seda olla teises. Nt „puuduvad” eesti keeles erinevalt indoeuroopa keeltest grammatilise soo või tuleviku aja kategooriad. Seda „puudumist” ei saa kuidagi seletada peirce’ilikes terminites märgi objekti ja interpreteerija omavaheliste suhete kaudu: on mõttetu küsida, millised vastavate asjade omadused määravad vene keeles, et põrand on meessoost, uks naissoost ja aken kesksoost, või siis saksa keeles koer meessoost, kass naissoost, aga tüdruk kesksoost. Grammatilise soo ja tuleviku puudumine on parameeter, mis iseloomustab eesti keelt kui tervikut. Ning seda on võimalik avastada üksnes eesti keelt kui tervikut mõne teise keelega võrreldes: kui maailmas oleks ainult üks keel ja see oleks eesti keel, ei oleks tegu vastavate grammatiliste kategooriate puudumisega, vaid ainuvõimaliku viisiga kontseptualiseerida ja rääkida nendest asjadest.
Sapir rõhutab grammatiliste kategooriate semiootilist loomust. Need ei ole üksnes pööramise või käänamise reeglid ja skeemid, vaid kontseptuaalne võrgustik, mille abil keel loob oma maailmapildi. See on väga oluline asjaolu: vähemalt osa keelemärkidest on n-ö ette antud. Sõnu võib iga kõneleja valida, nende grammatilisi omadusi koos vastavate tähendustega aga mitte. Veel on tähtis, et erinevalt sõnavarast on grammatiliste kategooriate hulk piiratud. Grammatilised kategooriad on Saussure’i valeur’i kehastavad märgid.
Lähtudes oma ettekujutusest märgist, loob Peirce küllaltki keerulise märgitüpoloogia, millest olulisima osa moodustab see, mida Peirce ise nimetab teiseks märkide trihhotoomiaks: ikoonilised, indeksaalsed ja sümboolsed märgid. Selle klassifikatsiooni alus on märkide ja nende poolt tähistatavate objektide vaheliste seoste loomus. Kui me läheneme sellele probleemile Saussure’i vaimus, peame arvesse võtma, et kõik, mida Peirce vaatleb, iseloomustab mitte keelt, vaid kõnet; kõik keelemärgid on Saussure’i süsteemis samatüübilised. Nagu osutas Jerzy Pelc oma spetsiaalselt sellele probleemile pühendatud artiklis: kui räägime ikoonilistest märkidest, oleks korrektsem rääkida märgi ikoonilisest kasutusest, st ikoonilisus tekib üksnes kõnes, mitte keeles (Pelc 1986). Lähtudes Charles Bally (1932) ja eriti Émile Benveniste’i (1966) keeleanalüüsist, võime täie kindlusega väita, et sama kehtib indeksaalsete märkide puhul: keeles ei ole indeksaalsust. See tekib kõnes, igas konkreetses kõneaktis. Kuid oleks läbimõtlematu järeldada, nagu teeb nt Roman Jakobson (1965), et keeles esineb ainult sümboolseid märke, kuna sümboolsed märgid ei saa esineda ilma ikoonide ja indeksiteta. Tahan öelda seda, et kõik Peirce’i märgitüübid iseloomustavad üksnes kõnet, samas kui keelemärgid baseeruvad põhimõtteliselt teistsugusel loogikal, mis rajaneb märgi väärtusel, mitte selle seostel teiste objektidega.
Saussure’i järglased – pean siin silmas ennekõike Praha lingvistilist ringi, kuid ka Émile Benveniste’i, Roman Jakobsoni ja Claude Lévi-Straussi, samuti Tartu–Moskva semiootikakoolkonna esindajaid – n-ö rehabiliteerivad kõne. Esiteks selgus, et kõnelgi on semiootiline loomus ning – mis on meie jaoks eriti oluline – see loomus ei ole keelesüsteemi realiseerimise automaatne tagajärg. Émile Benveniste rõhutas, et kõnel on oma semiootilised omadused, mis ei tulene keelest. Teiseks, kõne võib olla ka suletud ja stabiilne süsteem. Sellist süsteemi hakati nimetama tekstiks. Lévi-Strauss analüüsis rituaalset ja mütoloogilist teksti samasugusel moel nagu Nikolai Trubetzkoy keele fonoloogilist süsteemi. Kunstilise teksti osas on Tartu–Moskva semiootiline koolkond saavutanud analoogilisi tulemusi. Seega on tekst immanentne süsteem, teksti elemendid moodustavad struktuuri ning igal teksti elemendil on oma kindel väärtus.
Teine samm. Peirce ja Saussure: mõned olulised ühisjooned
Tähtis erinevus Peirce’i ja Saussure’i vahel on, et Saussure’i erakordselt paradoksaalne märgikontseptsioon oli nähtavasti tema jaoks täiesti rahuldav, samas kui Peirce’i täiesti „normaalne” ja intuitiivselt hästi käsitatav märgikontseptsioon nõudis pidevaid täpsustavad definitsioone, millest arvatavasti ükski teda ei rahuldanud. Ma tsiteerisin Peirce’i kõige tuntumat märgidefinitsiooni (CP 2, 228), kuid tuleb märkida, et see definitsioon on Peirce’i pärandis pigem erandlik, koosnedes neljast komponendist – harilikult jagab Peirce kõik triaadideks.
Erinevus Saussure’i ja Peirce’i esitusstiili vahel on samuti tähelepanuväärne. Saussure pakub välja lõpp-produkti, tema ideed sünnivad nagu Athena Zeusi peast – terviklike ja küpsetena. Mõistagi arenesid temagi ideed (seda näitavad selgelt „Üldlingvistika kursuse” erinevad mustandid), kuid tema esitusviis on alati sama. Seevastu Peirce’ile on väga oluline juhtida lugeja oma arutlemisviisi juurde ja arutlemisviis ei ole tema jaoks vähem tähtis kui lõpptulemus, milleni see viib. Erinevalt Saussure’ist apelleerib Peirce pidevalt lugejatele, nende kogemusele ja järeldusvõimele. Siin on teatud korrelatsioon Peirce’i ja Saussure’i maailmavaatega, nende filosoofiliste alustega. Saussure oli platoonik, tema langue, structure, valeur jne on platonlikud ideed. Ideid ei saa defineerida, nendesse ei saa olla mingit sissejuhatust, neid võib üksnes haarata, tajuda, ära tunda. Saussure’i tekste võib käsitleda kui vihjete ja allusioonide rida, mis aitavad ideid hoomata. Peirce, mitteortodoksne pragmatist, lähtub arusaamast, et mitte keegi ei saa tõeni jõuda teisiti kui praktika kaudu.
Peirce käsitleb märke oma fenomenoloogia raames (oma hilisemates kirjutistes nimetab ta seda faneroloogiaks). Siin tuleb märkida, et Peirce’i fenomenoloogia ei tulene Husserli omast, ta lähtub Kantist ja Hegelist. Märk on aprioorselt midagi, mis on kogemuses antud. Saussure’i käsitlus on seevastu rõhutatult negatiivne, võib isegi öelda, et apofaatiline. Selles mõttes on Saussure’i jaoks kõige iseloomulikum märk olematu märk, nn nullmärk. Nullmärk on kohal oma puudumise kaudu – selle puudumine on tähendusrikas. Nagu öeldud, iga Saussure’i märk on puhas vorm, mis ei ole tekstis kohal, vaid on üksnes seal representeeritud. Nii märgib nullmärk kahekordset puudumist: puuduv märk on representeeritud märgi puudumise kaudu.
Nüüd aga naaskem Peirce’i juurde. Kogu Peirce’i märgikäsitlus ning kõik tema märgidefinitsioonid näitavad teatud ebakindlust. Märk on konkreetne objekt, kuid selle seletamisel on Peirce sunnitud kasutama kas umbmääraseid asesõnu (mõni, mingi, keegi) või järgarve (esimene, teine, kolmas). Viimasest moodustab ta substantiivid: ‘esmasus’, ‘teisesus’, ‘kolmasus’. Minu meelest osutab selline keelepruuk Peirce’i raskustele: tal ei ole semiootika aluste määratlemiseks õigeid sõnu. Teatud mõttes demonstreerivad asesõnad üldse ja umbmäärased asesõnad eriti osutamise (referentsi) kõige puhtamat tüüpi: osutamine ilma osutuseta (referendita).23 Ei ole sellist omadust nagu ‘mingisus’ või ‘keegisus’, mille järgi võime midagi või kedagi ära tunda ning kutsuda neid selliste sõnadega. Miski ei ole mingi kindel asi, vaid on igasugune asi. Sama kehtib kellegi kohta. Niisiis, öelda mõne asja kohta, et see on miski, ei tähenda tegelikult midagi või tähendab, et me loome illusiooni millegi ütlemisest. Teatud mõttes on sama lugu järgarvudega. Eraldi järgarv ei tähenda midagi. Kui Peirce räägib