Targem. Dan Hurley

nähtava või kuuldava muutumist kiiresti tajuda. „Helikallete” ülesandes kuulate toone, mille kõrgus tõuseb või langeb, nagu kiirabiauto sireen, mis läheneb või kaugeneb. Mida kiiremini toone ette mängitakse, seda keerulisem on määrata, kas nende kõrgus tõuseb või langeb. Saja millisekundi ehk ühe sekundikümnendiku puhul leidsin selle veel kerge olevat, kuid 34 millisekundi puhul oli see juba keeruline. Merzenich väitis, et minu häda seisneb selles, et mu keskealine aju tajub kuuldavat (ja nähtavat) palju aeglasemalt kui noore inimese aju. Minu aju ei võta lihtsalt piisavalt palju infot vastu, nagu digifoto, kus on liiga vähe piksleid, või mp3-fail, milles pole piisavalt helibitte.

      „Teie aju masinavärgi salvestusvõime halveneb üha,” teatas ta mulle. „Seega peategi just seda masinavärki arendama. Peate tajumissuutlikkust arendama, seda eristamisvõimete piirile viima. Need ülesanded pakuvadki teile seda võimalust.”

      Mul oli keeruline taibata, kuidas see kõik intelligentsusega seotud on, kuni Merzenich mulle selgitas, et ta näeb „helikallete” ülesannet osana laiemast harjutuste jadast, mis lihtsamate juurest keerulisemateni liigub, olles omavahel seotud ning vajades täpsemaks seadistamist.

      „Esmalt üritame arendada üldist, treenides aju elementaarseid eristusi,” ütles ta. „Läheme kõige lihtsamate, foneetiliste erisustega seonduvate helimõõtmete juurest välja kaas- ja täishäälikuteni, narratiivideni, ning viimaks kognitiivkontrolli kaudu infoga manipuleerimiseni. Eesmärk on panna kõik need fundamentaalsed protsessid informatsiooni tõepärasemalt, jõulisemalt ja väljapaistvamalt kujutama, ning siis üritame kindlustada, et inimene seda ka kõrgemate analüüsi- ja mõtteprotsesside puhul kasutaks. Paraku võib tõdeda, et normaalse täiskasvanuelu keskel ei harjuta te piisavalt seda, mis pani teid lapsepõlves arenema. Teist saab vaid omandatud oskuste valdaja. Te ei tööta selle nimel, et ülal hoida kõrgemaid võimeid, millel see kõik põhineb.” Tõendid Merzenichi programmi mõjust vanemate inimeste puhul pärinevad kolmest suurimast juhuvalimiga uurimusest, mida kognitiivse treeningu programmide kohta leida võib. IMPACT-i (mälu arendamine plastikapõhise adaptiivse kognitiivtreeninguga) uuringus, mida juhtisid Rochesteris, Minnesota osariigis asuva Mayo kliiniku teadlased, osales 487 inimest, kes olid 65-aastased või vanemad, võimeliselt iseseisvalt hakkama saama ning kel polnud diagnoositud mingeid ilmseid kognitiivseid häireid. Nad treenisid kaheksa nädalat järjest Posit Science’i programmidega ühe tunni päevas, viis päeva nädalas, ning näitasid oluliselt paremaid arenguid mälu ja tähelepanu vallas, kui platseeboprogrammis osalenud kontrollgrupp. Teises uuringus, mis avaldati 2013. aasta mais, osales 681 inimest, kes kuulusid kahte vanusegruppi: 50−64- ja üle 65-aastased. Aktiivse kontrollgrupiga võrreldes, kes pidid arvutil ristsõnamõistatusi lahendama, omandasid need katsealused, kes harjutasid kümme tundi Positi infotöötluskiirust arendava programmiga, oluliselt laiema „kasuliku vaatevälja”, mis on vajalik selleks, et märgata detaile vaateulatuse äärealadel, mis autojuhtimisel eriti kasuks tuleb, ning näitasid olulisi arenguid ka mitme muu kognitiivsete võimete testi puhul, mida ei treenitud. Kui need näitajad arvutati ümber aastateks, mis vanadusest tulenevat vaimset allakäiku edasi lükkab – „kognitiivne reserv”, mida raamatu sissejuhatuses mainiti –, võrdus kümme treeningtundi kuue kaitsva aastaga.

      Kolmas ja suurim uuring, ACTIVE (edasijõudnute kognitiivtreening sõltumatutele ja elujõulistele vanuritele), haaras 2802 inimest vanuses 65−94 aastat. Siin testiti lisaks Positi infotöötluskiirust arendavale programmile ka muid selliseid, mis pidid pikaajalist mälu või arutlusvõimet arendama. Tulemused olid kirjud. Iga treeningmeetod arendas inimeste suutlikkust treenitava võime osas ning Positi infotöötluskiiruse grupp näitas ka statistiliselt olulisi arenguid tervise enesehinnangu ja muude näitajate puhul, mis jäid viieks aastaks püsima. Kuid treening ei olnud siiski imeravim: sama viie aasta jooksul arenes 189 osalejal välja dementsus ning polnud märgata, et ükski uuringus kasutatud kognitiivtreeningu meetod oleks selle esinemise tõenäosust vähendanud. „Et põhjalikumalt uurida kognitiivtreeningu võimet dementsuse tekkimist edasi lükata, võib vaja minna pikemaajalist või intensiivsemat treeningut,” järeldasid uurijad.

      Enne Merzenichi kontorist lahkumist küsisin temalt, kuidas ta kognitiivtreeningu juurde sattus, kuna tema töö sisekõrvaimplantaatide arendamisel ei paistnud sellega seotud olevat.

      „Tõsiasi, et sisekõrvaimplantaat töötab, on kõige kaunim näide täiskasvanu aju plastilisusest, mis mulle pähe tuleb,” ütles ta. „Panete sisekõrva masina, mis kasutab elektroode heliinfo esitamiseks hoopis teistsugusel viisil, kui see, millega aju on harjunud. Terve kõrvaga suhtleb aju hoopis teistmoodi kui sisekõrvaimplantaadiga. Alguses tundub kuuldav seosetu mürana, kuid hakkab aja jooksul normaalselt kõlama. Aju õpib seda mõistma. See on ajuplastika ime.”