nägusid, mõned tööriistu, mõned ehitiste fassaade, maastikke või kummalisi suurendusi käsivartest, labakätest ja jalgadest. Mõned neist olid kahtlemata sihilikult üksteisega väga sarnased.
Esilagu olin täielikus segaduses –arvasin, et kõik N-backi versioonid meenutavad Jaeggi ja Buschkuehli oma, kus mustad täpid trips-traps-trulli laual kohta vahetavad. Kui esialgsest üllatusest üle sain ning mõistsin, et pean nägusid, tööriistu ja muid asju väga tähelepanelikult jälgima, et nende järjestust meeles pidada, siis tundus, et saan sellega päris hästi hakkama.
Kui olin masinas veetnud juba ligi nelikümmend minutit, oligi katse läbi. Kontrollruumis näidati mulle paari pilte mu ajust.
„Nii et mul on see ikkagi olemas,” ütlesin. „Kui julgustav.”
Nüüd olid kõik esialgsed testid sooritatud ning võisin ajutreeninguga alustada. Aga kuidas seda ikkagi teha? Mis tegelikult töötab? Kas ka miski muu peale N-backi omab inimeste targemaks tegemisel kindlat, teaduslikult tõestatud mõju?
3. PEATÜKK
HEAD AJUTREENERIT ON RASKE LEIDA
Selgus, et on terve hulk selliseid kommertsprogramme, mille puhul väidetakse, et teaduslik tõendusmaterjal toetab nende mõjusust ajutreeningute puhul. Kuid polnud lihtne kindlaks teha, millised neist on piisavalt usaldusväärsed, et neid tasuks minu treeningusse kaasata. Ilmselt tuntuim nende seas on 2005. aastal turule tulnud „Dr Kawashima ajutreening”, mida tuntakse ka nime all „Ajuajastu: treeni oma aju mõni minut päevas!”. Kuigi seda tarkvara on müüdud üle 19 miljoni eksemplari ning ka mõned neuroloogid on seda Alzherimeri tõve vältimiseks soovitanud, väidab mängu tootja Nintendo, et see on mõeldud vaid meelelahutuseks, keeldudes kinnitamast, et sellest tõuseb mingit püsivat kasu. Vaid mõned uuringud on selle puhul taolisi mõjusid kinnitanud. Kuid viie kommertslähenemise puhul on usutavalt tõendatud, et mõju on olemas, ning ühe neist on välja arendanud rootsi teadlane Torkel Klingberg, kelle 2002. aastal avaldatud uuring Jaeggit ja Buschkuehli innustas (ja hämmastas). Tolleks ajaks, kui tema uuring avaldati, oli Klingberg koos paari kolleegi ja Karolinska instituudiga rajanud firma nimega Cogmed, et töömälu arendamisega äri teha. See tõi ärivaldkonda ka seni puudunud teaduslikku usaldusväärsust. Cogmed vältis eneseabireklaamide ülespuhutud tooni ning pakkus arvutitreeningut psühholoogide ja muude kliinilise väljaõppega spetsialistide kaudu. Esialgseks sihtgrupiks said ADHD all kannatavad lapsed, kelle vanemad soovisid leida muid võimalusi peale ravimite, et oma laste tähelepanuvõimet arendada.
Cogmed oli 2003. aastaks leidnud Rootsis esimesed maksulised kliendid. Kaks aastat hiljem avaldas Klingberg koos kolleegidega teise, mahukama uuringu, mis kinnitas, et nende töömälutreening arendab ADHD all kannatavatel lastel ka kompleksset arutlusvõimet ning käitumise kontrollimisviise. Ning 2006. aastal palkasid nad neli USA ja ühe Šveitsi psühholoogi, kes õpetati välja Cogmedi teenuseid pakkuma. Aastaks 2010 pakkusid psühholoogid Cogmedi treeningut juba 26 riigis kuuel erineval mandril, lisaks oli avaldatud uusi uuringuid, mis tõestasid, et treening aitab nii mitmesuguste kognitiivsete häirete all kannatavaid lapsi kui ka täiskasvanuid. Ning samal aastal selgus ka, et ajutreeningust võib saada väga suur äri, sest Cogmed müüdi maailma suurimale haridusettevõttele Pearson. (Täieliku läbipaistvuse huvides tuleb mainida, et Pearson on ühtlasi maailma suurima kirjastuse Penguin Random House omanik, kellele kuulub ka Hudson Street Press, käesoleva raamatu avaldaja USA-s.)
„Teeme koostööd nii tervishoiuteenuste pakkujate kui ka koolidega üle kogu maailma, et Cogmedi treening jõuaks inimesteni, kellele töömälu võimetus piire seab,” kinnitab firma oma kodulehel. „Cogmed on turuliider teaduslikult tõestatud mõjuga kognitiivtreeningu valdkonnas. Teaduslikult kinnitatud uuringud tõestavad, et Cogmedi treening arendab olulisel ja püsival viisil nõrga töömäluga inimeste tähelepanu – seda kõigi vanusegruppide puhul. Seetõttu on Cogmedi toodete mõju turul saadaolevate seas kõige veenvamalt tõestatud.”
Kas sellised väited pole liiga ülepaisutatud? Mul oli võimalik seda Klingbergilt endalt küsida, kui ta New Yorki tuli, et Columbia ülikoolis loenguga esineda, ning me eelnevalt tillukeses ja rahvarohkes Manhattani kohvikus West 23. tänaval kokku saime. Klingberg kandis musta nahkjakki ja kortsutas mu küsimuse peale korraks kulmu, nagu oleks seda varemgi kuulma pidanud. „Nojah,” vastas ta õlgu kehitades. „Me alustasime uuringutega 1999. aastal. Võiks ju öelda, et ikka veel pole päris kindlaid tõendeid – vahest peaksime veel kümme aastat ootama, kuni seda programmi on tuhandete inimeste peal testitud. See on kognitiivtreeningu uurimuste puhul muidugi tavaline asi, et need pole sama suure valimiga, nagu näiteks ravimifirmade omad. Teisest küljest ei kujuta meie tooted ka mingit ohtu tervisele. Kui oleme viis aastat selle kallal vaeva näinud, kas võime siis lubada inimestel seda omal nahal järele proovida? Ma arvan küll nii.” Klingberg mainis, et Cogmed väidab ainult seda, et treening arendab töömälu, mitte muutlikku intelligentsust per se – kuigi paljud uuringud on kindlaks teinud, et töömälu ja muutlik intelligentsus on tihedalt seotud. „Me oleme üha uuesti ja uuesti näinud,” rääkis ta, „et töömälu ja ka tähelepanu puhul esineb märgatavaid arenguid, samuti tähelepanu puhul igapäevases elus. Võiks ju veelgi kaugemale minna, kuid mulle sellest esialgu aitab. Töömälu ja tähelepanuga seotud probleemid on paljude laste ja täiskasvanute jaoks tõsine teema. Hetkel pole mul Cogmedis enam majanduslikke huvisid. Peamine mõju, mida ma Cogmedile avaldanud olen, on ettevaatlikkuse juurutamine. Seetõttu nad ei väida, et teie aju ärkab uuele elule ning teie intelligentsus kasvab.” Kuigi ma olin kõiki Klingbergi uurimusi lugenud, mainisin talle, et ma ei saa endiselt päris hästi aru, milliseid arvutitreeninguid Cogmed siis ikkagi pakub. „Kokku on kaksteist ülesannet,” vastas ta. „Need kõik on ruumilis-visuaalsed. Tähelepanu mängib töömälu puhul pea alati ruumilist rolli. Kui millelegi tähelepanu pöörate – isegi praegu, kui minuga siin kohvikus vestlete –, on selles ruumiline komponent. Kui kostab mõni vali heli, siis võite tähelepanu pöörata sellele, kust see tuleb. Aga praegu on teie jaoks oluline oma ruumilise tähelepanu keset minul hoida. Kuigi ma vestlen teiega sõnade kaudu, on oluline ka ruumi komponent. Nii et kui te seda ruumilisuse külge arendate, siis olete ka ruumilis-visuaalsete ülesannete lahendamisel osavam ning suudate ühtlasi paremini minule keskenduda, ilma et mujalt kostvad helid teie tähelepanu eemale juhiksid.”
Kuna tahtsin Cogmedi pakutavate harjutuste kohta rohkem teada saada, korraldasin kohtumise kliinilise psühholoogi Nicole Garciaga, kes nende treeningut pakub ning töötab New Jersey osariigis, minu Montclairi kodust vaid mõne kilomeetri kaugusel. Ta lubas mul oma arvuti taha istuda ja mitut mänge ise järele proovida. (Ta rõhutas küll, et Cogmed nimetab neid treeningülesanneteks, mitte mängudeks. Kuid mulle näisid need mängude moodi.)
Klõpsasin ühel ülesandel, mille nimeks oli „3D Grid”. See näitas kuubi sisemust, nagu oleks selle ülemine külg eemaldatud, ning kõik neli külge ja põhi olid jagatud neljaks ruuduks. Kui mäng algas, süttisid mõned ruudud põlema ning pidin nende peale õiges järjekorras klõpsama ja näitama, et mäletan süttimisjärjestust. Teine mäng, millel nimeks „Peidetud” („Hidden”), kujutas endast tavalist numbritega klaviatuuri, nagu võib näha mobiiltelefonidel ja kalkulaatoritel. Klaviatuur oli peidus, kui mehe hääl luges ette lühikese numbrijada. Kui jada lõppes, ilmus klaviatuur uuesti nähtavale ning ma pidin jada sisse toksima – kuid vastupidises järjestuses. Kolmas mäng kujutas endast suurt ringi, mida ümbritses üheksa väiksemat ringi, nagu pärlid nööril või gondlid vaaterattal. Kui suur ring kellaosuti liikumise suunas aeglaselt pöörles, süttisid väiksemad ringid suvalises järjekorras põlema. Kui see lõppes, siis pidin väikestele ringidele samas järjekorras klõpsama.
Kõik need mängud olid alguses jaburalt lihtsad, kuid muutusid varsti palju raskemaks – jadad muutusid pikemaks ning neid esitati kiiremini – ja peagi hakkasin vigu tegema. „Vaid siis, kui ise neid ülesandeid sooritate, saate aru, kui keeruliseks need minna võivad – ning need muutuvad väga raskeks.” ütles Garcia. „Ma pidin kõik kakskümmend viis treeningsessiooni ise läbi tegema, nii et ma tean küll.” Kuigi ta oli Cogmedist juba 2004. aastal kuulnud, ütles ta, et läbis väljaõppe hiljuti ning hakkas seda alles 2011. aastast lastele ja täiskasvanutele ravivõimalusena pakkuma. „Üks