veel tunni jagu juttu ning siis pidingi minema.
Jaeggi ja Buschkuehl vabandasid, kuid muidugi polnud see nende süü. Õnneks plaanisid nad Michigani ülikoolist sama aasta lõpus lahkuda, et Marylandi ülikoolis õppejõududena tööle asuda – ning see oli mu kodust vaid viietunnise autosõidu kaugusel. Seega polnud mu plaan enne treeningrežiimiga alustamist enda muutlikku intelligentsi mõõta lasta veel luhtunud, vaid tegu oli ajutise viivitusega.
Viimaks sooritasingi paar kuud hiljem Marylandis viimase muutliku intelligentsuse testi. Buschkuehl ütles, et BOMAT-i puhul võin ma nii kaua aega võtta, kui ise tahan. Kulutasin sellele poolteist tundi, seega oluliselt rohkem, kui ühegi Michiganis tehtud testi peale.
Kuid sellega polnud testid veel ühel pool. Kuigi vanamoodsad, mõõdavad ka standardsed IQ-testid kristalliseerunud intelligentsust, nagu näiteks sünonüümide tundmine, tahtsin ikkagi ühe sellise sooritada, lihtsalt põhjalikkuse pärast. Nõnda pöördusin „kõrge IQ-ga inimeste ühingu” ehk Mensa poole. Kord aastas pakuvad Mensa kohalikud allharud kõikjal Ühendriikides igale soovijale võimalust IQ-testi teha, kui nad liitumiseks avalduse teevad ja 40 dollarit maksavad. Need, kelle IQ osutub täiskasvanud elanikkonna kõrgeima 2 % hulka kuuluvaks, võetakse liikmeteks vastu. Kuid asja juures oli ka üks konks.
Mensa ei luba soovijatel IQ-testi teist korda teha, kuna see organisatsioon usub, et intelligentsus ei muutu aja jooksul oluliselt ning nõnda pole ka testi uuesti sooritamisel mingit mõtet. Te kas saite sisse või ei saanud. Ning nad nõuavad, et testitegijad näitaksid juhiluba või mingit muud fotoga dokumenti. See tähendas, et ma ei saa sama testi nii enne kui ka pärast treeningrežiimi läbimist sooritada, välja arvatud juhul, kui ma oma hingeliste moraalipiinade leevendamiseks end ei veena, et tegu on pigem üldiste juhiste kui reeglitega. Kaks sõna: Identiteet. Vargus. Möödunud sügisel lendasin Wisconsini ning sõitsin praamiga Washington Islandile, Doori maakonna põhjatippu, et veeta seal üks pikk ja tore nädalavahetus koos paari vana sõbraga Beloiti kolledžist. Külaskäigu ajal joodi vist veidi õlut, ja pärastpoole veel viskit, ning järgmisena meenub mulle vaid, kuidas istun sigarit suitsetades Michigani järve kaldal lamamistoolis ning hea sõber Walt Roberts ajab mu pea sama kiilaks kui keeglikuuli. Pange nüüd hästi tähele. Kui ma koju naasin, meenus mulle, et mu sõbral, keda siinkohal Richardiks nimetame (ning kelle tegelikku identiteeti lubasin saladuses pidada, et Mensa tippjuristid teda jahtima ei hakkaks), on samuti kaunilt killaksaetud pea ning temagi kannab prille, just nagu mina. Niisiis saatsin talle e-kirja ja palusin laenuks tema juhiluba, mida kasutaksin esimese Mensa testi puhul. „See on kahtlemata üks kõige kummalisemaid palveid, mida olen kunagi kuulnud,” vastas Richard, „ning ma ei või jätta küsimata: „Kas su teismeline tütar ei saaks sulle võltsitud isikutunnistust muretseda?”” Kuid Richard nõustus teaduse huvides mulle vastu tulema. Nõnda siis juhtuski, et ühel 2011. aasta külmal õhtupoolikul, kui ma seda olulist testi tegema sõitsin, kuulsin autoraadiost uudist, et grupp Long Islandi õpilasi palus teistel enda eest SAT-teste teha, kasutades samuti võltsitud isikutunnistusi. Ning üks kõrge ametimees tollest asutusest, mis testide tegemist korraldab, leidis siiski, et säärased juhud on haruldased ega kujuta endast suuremat probleemi.
Sõites mõtlesin ka selle üle, et kui treening mind tõesti targemaks muudab, kas suudan siis sellest kõigest ka parema raamatu kirjutada? Kas minust saab parem maletaja? Mõte, et ma muutun targemaks, oli mõneti heidutav. Kas see on tõesti võimalik? See tundus hullumeelne, nagu lennukist ilma langevarjuta välja hüpata.
Hoones, kus testi korraldati, ühes harilikus koosolekusaalis, oli koos minuga testi tegemas veel kolm inimest: kaks meest ja üks naine, kellest ükski ei paistnud erilise nohiku moodi. Kui mul oligi Mensa liikmete suhtes mingeid stereotüüpseid kujutlusi, siis need inimesed sellega igatahes kokku ei klappinud.
„Niisiis, Richard, kas oled valmis?” Volinik vaatas mulle otsa. Ma ei osanud ette näha, kui ootamatu see on, kui sind kellegi teise nimega kõnetatakse.
„Valmis,” vastasin.
Pärast põhjalike juhiste andmist palus ta meil alustada esimesega seitsmest testiosast. Matemaatikaülesanneteks polnud ma valmistunud ning tundsin end rumalana, kuid sõnavara testi puhul näis mul oma ajakirjanikuna töötatud aastate tõttu olevat lausa ebaõiglane eelis. Sõnadega ma ju leiba teeningi. Minult sõnavara kohta küsida on sama, nagu mehhaanikult tööriistade ja autoosade kohta pärida.
Kokku võttis testi sooritamine alla pooleteise tunni. Volinik pani meie testid oma portfelli ning meenutas, et kui tema kümme aastat tagasi oma testi tegi, läks tal sõnavara osa halvasti, kuid matemaatikaülesanded vägagi edukalt. Seetõttu oligi seal nii palju erinevaid osasid, ütles ta, et inimeste tugevad küljed on erinevad, mõnel on hea suuline väljendusoskus, mõned jälle on matemaatikas tugevad, ning nõnda saavad nad oma üldist intelligentsust üksteisega võrrelda. Siis andis ta meile kõigile Mensa logoga pastaka. „Soovin edu, Richard,” ütles ta mulle.
Koju sõites mõtlesin, kas mu treeningrežiim võib nõnda edukaks kujuneda, et kvalifitseeruksin ehk isegi Mensa liikmeks.
Nüüd oli kõik valmis selleks, et teha viimane katse enne treeninguga alustamist: minu aju uuritakse fMRT skanneriga. Aastate jooksul olid mitmed uurimused kinnitanud, et aju suurus mängib intelligentsuse puhul oma rolli, kuigi mitte väga olulist. Umbes 6,7 % inimese muutlikust intelligentsusest on seotud tema „hallolluse” massiga ehk neuronite üldhulgaga ajus. Ning veel 5 % muutlikust intelligentsusest on seletatav ühe teatud piirkonna suurusega, milleks on vasakpoolne külgmine prefrontaalne ajukoor – see asub ülal vasakul teie juuksepiiri lähedal ning muutub töömälu testide käigus eriti aktiivseks. Need tagasihoidlikud, kuid samas olulised sündmused teatud ajupiirkondades aitavad ühtlasi selgitada, miks naised, kelle üldine ajumaht on meeste omast keskmiselt 10 protsendi võrra väiksem, on siiski keskmiselt sama targad. Naistel on hallollust tegelikult rohkemgi kui meestel, samas on meestel rohkem valgeollust. Mehed näitavad reeglina paremaid tulemusi ruumilis-visuaalsete ülesannete puhul, samas on naised paremad suulises väljendusoskuses ning pikaajalise mälu osas. Kuigi 1983. aastal läbi viidud uuring näitas, et SAT-testi matemaatikaülesannetes vähemalt 700 punkti kogunud õpilaste seas oli poisse kolmteist korda rohkem kui tüdrukuid, oli see näitaja 2010. aastaks langenud nii palju, et poisse oli nüüd alla nelja korra enam, mis näitab ühtlasi, et ka ühiskondlik suhtumine ja haridusvõimalused avaldavad siin vähemalt sama suurt mõju kui bioloogiline kindlaksmääratus. Küll aga võib endiselt täheldada, et meeste puhul on vaimsed puuded mõnevõrra levinumad kui naiste seas.
Uurijad on avastanud, et ajuosade funktsioonid ja nende omavaheline infovahetus on suurusest olulisemad. St. Louisi Washingtoni ülikooli teadlased avaldasid 2012. aastal uurimuse, kus vaadeldi vasakpoolse külgmise prefrontaalse ajukoore seoste tugevust ülejäänud ajuga. Kui vasakpoolse külgmise prefrontaalse ajukoore suuruse tähtsus on muutliku intelligentsi puhul 5 %, siis selle piirkonna seoste tugevus ülejäänud ajuga määrab ära 10 %, nii et sel on suurem roll, kui ühelgi teisel aju puhul vaatlustega tuvastataval teguril.
„Meil oli säärane hüpotees, et kui ajuaktiivsus selles piirkonnas on intelligentsuse puhul nõnda oluline, siis just seetõttu, et see peab olema seotud aju muude osadega, samuti tajude, mälestuste ja kõige muuga,” rääkis mulle telefonis Michael Cole, keda oli uuringu autorite seas esimesena nimetatud ning kes töötab Washingtoni ülikooli kognitiivkontrolli ja psühhopatoloogia laboratooriumis. „Me üritasime indiviidide muutlikku intelligentsust ennustada või tuletada selle järgi, kui tugevalt nende vasakpoolne külgmine prefrontaalne ajukoor puhkeseisundis ülejäänud ajuga suhtleb, kui inimene fMRT skanneri all mingeid ülesandeid ei soorita. Ning tõepoolest, see oli võimalik. See oli statistiliselt märgatav.”
Küsisin Cole’ilt, kas ta oleks valmis skaneerima ka minu aju enne ja pärast ajutreeningu režiimi läbimist. Ta ütles, et võib seda teha, kuigi peab esmalt luba küsima oma ülemuselt Todd Braverilt, labori kaasdirektorilt. Ning lisaks peab ta loa saama ka eetikakomisjonilt Barnes-Jewishi haiglas, kus asub fMRT skanner.
Selleks ajaks, kui kõik vajalikud load saadi, oli möödunud juba ligi aasta sellest, kui ma Jaeggil ja Buschkuehlil Michiganis külas käisin. Viimaks saabusin 3. oktoobril 2012. aastal