tagurpidi kordamisel muutusid.
Vana kooli psühholoogid pidasid sellist eksperimenti mõttetuks. Säärased ülesanded pidid endast kujutama midagi nägemistestide vaimse vaste sarnast ega olnud mõeldud treeningprogrammideks. Nende harjutamisel näis olevat sama palju mõtet, nagu ühe ja sama IQ-testi üha uuesti sooritamises, mille paranev tulemus ei näitaks targemaks saamist, vaid lihtsalt seda, et neid ülesandeid osatakse nüüd paremini lahendada.
Kuid just siin pakkusid tulemused üllatusi: seitsme adaptiivselt harjutanud lapse areng ei piirdunud pelgalt konkreetsete ülesannete sooritamisega, vaid ka muud töömälu mõõdikud tõusid. Just nagu oleksid nad golfimängu harjutanud, aga ühtlasi paremateks korvpalluriteks saanud. Lisaks oli vähenenud ka nende hüperaktiivsus, mida mõõdeti pea liikumist silmas pidades. (Teised katsed on näidanud, et ADHD diagnoosiga lapsed sooritavad töömälu teste üldiselt teistest lastest halvemini, kuigi see ei sõltu vaid sellest: kui nõrga töömäluga tüdrukute ja poiste arv on üldjoontes võrdne, siis ADHD diagnoosi esineb poiste puhul neli korda enam.) Kõige hämmastavam ning tolle aja uskumuste kohaselt lausa kummaline oli see, et Klingbergi treenitud lapsed sooritasid ka Raveni progresseeruvaid maatrikseid oluliselt paremini. Neid teste on psühholoogias juba ammu peetud parimaks muutliku intelligentsuse mõõtmise vahendiks. Kui neid tulemusi uskuda, siis tähendaks see, et lapsed olid targemaks muutunud.
„See on võimatu. See ei tööta.”
Martin Buschkuehl oli Berni ülikoolis just omandanud kraadi, mis Šveitsis magistrile vastab, ning otsis 2002. aasta juunikuus nüüd teemat doktoritöö kirjutamiseks, kui talle sattus ette uuring, mille pealkirjas kasutatud mõisted näisid üksteisele vastu rääkivat. Pikk, blond ja nägus – teiste sõnadega, tüüpiline šveitslane – Buschkuehl oli Luzernis üles kasvanud ja nooruses tõsiselt sõudmisega tegelnud. Keskkoolis tuli ta kolm aastat järjest Šveitsi meistriks ning võitis riigi koondise liikmena kahel korral ka Prantsusmaa meistrivõistlused. Olles aastate viisi treeninud, et oma kehalisi võimeid maksimumini viia, võtsid ka tema uuringud psühholoogia vallas igati loomulikult sarnase suuna. Kuid ta teadis siiski, et teatud piire pole võimalik ületada, kuna need määravad ära indiviidi kaasasündinud omadused, mis ei muutu. Siniseid silmi ei saa pruunideks treenida. Mehi ei saa treenida naisteks muutuma. Ning töömälu – muutliku intelligentsuse kõva ja muutumatut keset – ei saa paremaks treenida. Kuid ometi oli ajakirjas Journal of Clinical and Experimental Neuropsychology ilmunud kellegi Torkel Klingbergi artikkel, kus ta väitis, et oli just nimelt seda suutnud: „Töömälu treenimine ADHD diagnoosiga lastel.” Olles viis nädalat järjest 25 minutit päevas harjutanud mingeid tobedaid väikeseid töömälu ülesandeid, on lapsed nüüd targemad ja ühtlasi vähem hüperaktiivsed? „See on võimatu,” pomises Buschkuehl artiklit lugedes endamisi. „See ei tööta.” Ta näitas artiklit oma tüdruksõbrale Susanne Jaeggile, kes samuti psühholoogiat õppis. Jaeggi, kes vältis jumestust ja ehteid ning armastas kanda ruudulisi särke, velvetpükse ja Alpides rändamiseks sobivaid mägisaapaid, sobis intellektuaali musternäidiseks, hoides oma pikki ja sirgeid pruune juukseid keskelt lahku kammituna, nii et need voogasid tema mustade raamidega soliidsete prillide kõrvalt vabalt alla. „Ka mina ei usu seda,” ütles ta. „See kõlab imelikult.”
Kuid mõlemat hakkas asi huvitama. Sest lõppude lõpuks: mis siis, kui see tõele vastab? Kui töömälu ülesannete treenimine võib kaasa tuua muutliku intelligentsuse kasvu, oleks see kognitiivpsühholoogia vallas sama, nagu füüsikas valgusest kiiremate osakeste avastamine: tõepoolest uskumatu, kuid erakordselt tähtis avastus.
Ning see kummaline väike uurimus sobis Buschkuehli ja Jaeggi edasise teadustegevuse jaoks nagu rusikas silmaauku. Buschkuehl tegeles juba uurimusega, mis käsitles kaheksakümnendates eluaastates inimeste tervisliku seisundi parandamist; treening oli tema teema. Ning töömälu oli Jaeggi huviala; ta tegeles juba mitme inimvõimeid käsitleva uurimusega, kasutades töömälu uurimisel enda lemmiktesti, mille nimeks oli N-back. Nad leidsid, et vahest võiksid nad sooritada oma uurimuse, kus treeningülesandena kasutatakse N-backi.
N-back on päris tõsine väljakutse, nii selle mängimise kui kirjeldamise osas. Kui proovite ise vaid kümme sekundit mõnd internetis vabalt saadavat versiooni, siis saate sellest palju paremini aru, kui kümme minutit selle kohta käivat kirjeldust lugedes. Kuid proovime siiski: Kujutage ette, et kuulate tähtede jada, mida teile ette loetakse. Teil palutakse nuppu vajutada iga kord, kui kuulete sama tähte kaks korda järjest. See on 1-back. See on veel lihtne. Kui kuulete jada n-a-m-m-a-m, siis vajutate nuppu, kui teist korda m-i kuulete, selge? Kuid nüüd proovime 2-back’i: seekord peate vajutama nuppu, kui kuulete viimast tähte seerias, sest viimasele m-ile eelnes kaks tähte varem (seetõttu on nimeks 2-back) esimene m. Kui proovite 3-back’i, siis peate nuppu vajutama teist a-d kuuldes kuna sellele eelnes kolm tähte tagasi esimene a. Ning nõnda läheb see aina edasi: 4-back, 5-back jne.
Ülesande muudab nõnda keerukaks see, et jada muudkui jätkub – see ei koosne vaid kuuest tähest, nagu ma näitena tõin, vaid see muudkui jätkub täht tähe haaval poolteist minutit järjest. Nii et peate kahe, kolme, nelja või rohkemate tähtede vahesid muudkui uuendama ja meeles pidama, kuna see muutub iga uue tähe lisandudes. See nõuab täielikku keskendumist. Kui teie meel korrakski rändama läheb, siis kaotate järje.
Kuid oodake. Et seda veel kuratlikult raskemaks muuta, otsustasid Jaeggi ja Buschkuehl kasutada duaalset N-back’i ülesannet. Kui kuulete juhuslikku tähejada, näete arvutiekraanil ühtlasi trips-traps-trulli laual asuvat täppi, mis juhuslikult kaheksa välimise ruudu vahel liigub. Nüüd saab teie ülesandeks jälgida tähti ja täppi ning kõik muutub pidevalt. Nii et näiteks 3-back’i tasemel peate üht nuppu vajutama iga kord, kui kuulete sama tähte, mis kõlas kolm tähte tagasi, ning teist nuppu siis, kui täpp jõuab samale kohale, kus see oli kolm kohavahetust tagasi. Vaat nii. Oi-oi-oi.
Ülesanne muudetigi nõnda keeruliseks just sellepärast, et meel täiesti segadusse ajada, nii et enam ei piisaks tavalistest ülesandepõhistest strateegiatest, mida inimesed näiteks matemaatika, ristsõnade, Scrabble’i3 ja muu sellise puhul kasutavad. Nad arvasid, et kui inimesed duaalse N-backi puhul arengut ilmutavad, siis vahest kasvatavad nad tõesti oma töömälu võimekust. Kui Klingberg võttis matti Merzenichilt, siis Buschkuehl ja Jaeggi laenasid Klingbergilt tema režiimi ja lasid osalejatel duaalse N-backi mängimist harjutada 25 minutit päevas ja viis päeva nädalas. Samuti kohandas Buschkuehli loodud arvutiprogramm N-backi raskusastme alati iga osaleja võimete piiriga. Kui inimene suudab 2-back’i tasemel täpselt jälgida nii kuuldud tähti kui ka täpi liikumist ekraanil, liigub ta automaatselt 3-back’i tasemele jne.Kui paarkümmend Berni ülikooli magistriõppe tudengit katses osalema nõustus, testiti osalejate muutlikku intelligentsust esmalt Raveni progresseeruvate maatriksitega. Igaüks, kes on intelligentsustesti sooritanud, on ilmselt näinud sääraseid maatrikseid, mida Raveni testis kasutatakse. Kujutage ette kolme rida, kus igaühel on kujutatud kolme sümbolit, milleks võivad olla ruudud, ringid, täpid ja muud vormid. Kas ruudud kasvavad vasakult paremale minnes suuremaks? Kas ruutude sees olevad ringid täituvad millegagi ja muutuvad valgetest hallideks ja siis mustadeks, kui allapoole liikuda? Üks üheksast sümbolist on maatriksilt puudu ning teie ülesanne on avalduvaid mustreid eristada – üles, alla, vasakult paremale –, et kuuest võimalikust valikust õige leida. Kui alguses on lahendused enamike inimeste jaoks hõlpsalt leitavad, siis edaspidi muutub see üha raskemaks ning testi lõpus saavad sellega hakkama vaid eriti arukad.
Vahest pole kohemaid võimalik taibata, miks maatrikseid muutliku intelligentsuse testide kuldstandardiks peetakse. Kuid mõelge korraks sellele, kui oluline on elus edu saavutamiseks seaduspärasusi märgata. Kui tahate pesapallistatistikast mõnd peidetud aaret avastada, mis aitaks teie meeskonnal alahinnatud mängijaid palgata ja mänge võita, siis peate maatriksites osavad olema. Kui tahate avastada aktsiaturgude tsüklilist liikumist, et sellest kasumit lõigata; kui õpite õigusteadust ja soovite leida varjatud seadusloogikat, mis peitus teile antud kümne juhtumi puhul langetatud otsuste taga – või peate aru saama mammuti loomusest, et teda tabada, tappa ja ära süüa –, siis kasutate neidsamu kognitiivseid võimeid, mida maatriksid testivad.
Kui