sellest kasu. Isegi kui teie tervis on korras, tasub seda proovida, et aju aktiivse ja tervena hoida. Mind paneb kõhklema vaid see, kui hakatakse väitma, et see töötab kõigi jaoks kõigis situatsioonides, sest nii võib küll jamasid tekkida.” Kuigi firma toetab edasisi uuringuid, et selguks, millised mängud milliste inimeste jaoks kõige paremaid tulemusi annavad, ütles juhatuse liige Sarkar mulle, et tema arvates on kujuteldamatu, nagu inimeste kognitiivsed võimed neid mänge mängides ei areneks. „Keskkoolis tegelesin tõsiselt jooksmisega,” rääkis Sarkar, kes kasvas üles Kesk-India tillukeses Nagpuri linnas, kuni tema insenerist isa otsustas perega Long Islandile kolida, kui Sarkar seitsmeaastane oli. „Kui esimest korda kergejõustikutrenni läksin, nägin kohe, et mõned lapsed suudavad kiiresti joosta ja mõned mitte. Kuid me ei pea vaid kaasasündinuga leppima. Keskkooli esimesel aastal polnud ma kõige kiirem, kuid tegin väga kõvasti trenni. Ilmselt poleks minust ülikoolitasemel kunagi väga head jooksjat saanud, sest selle jaoks polnud ma piisavalt andekas, kuid keskkoolis sain häid kohti. Nii et mulle tundub, et arusaam, nagu ei saaks me areneda, sest mõned võimed on kindlaksmääratud ja täiesti muutumatud, pole tõsi. Kui ma seda usuksin, poleks ma siin. Muidugi oleme kognitiivse treeningu mõistmisel alles esimesi samme astumas ning teeme suuri investeeringuid tõestusmaterjali leidmisesse. Kuid võimalus luua tooteid, mis tõesti inimesi aitavad, on meie jaoks põnev.”
Firma andmebaas, mis kasutajate edasijõudmist ning nende demograafilist kuuluvust kajastab, on paljude akadeemikute kadedusobjekt.
„Meil on maailma suurim andmebaas inimese kognitiivse saavutusvõime kohta,” kinnitas Joe Hardy. „Google teab, mida osta võite. Meie teame, mis teid targaks teeb.”
Firma avaldas 2012. aasta märtsis andmebaasi esimese avalikult kättesaadava analüüsi, mis näitas, et kasutajad, kes teatasid, et magavad keskmiselt seitse tundi või tarvitavad iga päev mõõdukalt alkoholi, sooritasid kognitiivseid ülesandeid nendest paremini, kes magasid rohkem või vähem ning alkoholi ei tarvitanud. Jah, mõõdukad alkoholitarbijad saavutasid paremaid tulemusi kui karsklased ning liiga kaua magamine osutus vaimsete võimete suhtes sama kahjulikuks kui liiga vähe magamine. Kuid suurimat mõju täheldati kehalise aktiivsuse puhul. Need, kes tegid füüsilist trenni vähemalt korra nädalas, sooritasid ülesandeid 9,8 % kiiremini, lahendasid 5,8 % rohkem matemaatilisi probleeme ning omasid 2,7 % võrra paremat ruumilist mälu kui need, kes kunagi trenni ei teinud.
Lumosity andmebaasi puhul osutus üllatavaks seegi, et kasutajate vanus kõikus oluliselt. Kuigi Scanlon ja Sarkar pidasid Lumosity peamiseks sihtgrupiks beebibuumi põlvkonda, selgus siiski, et veerand kasutajatest olid õpilased ja tudengid vanuses 11−21 aastat.
„Firma esimestel päevadel kujutasin peamise sihtgrupina ette oma ema,” tunnistas Scanlon.
Firma ees seisvaks suurimaks väljakutseks pole enam tõestada, et nende mängud kognitiivseid võimeid arendavad – sest 40 miljonit inimest näib niigi uskuvat, et see vastab tõele –, vaid kasutajate tagasimeelitamine, et nad ka tegelikult harjutamisega tegeleksid. See selgitab, miks neuroteadlaste ja psühholoogide kõrval töötavad ka Tyler Hinmani taolised mängurid.
„Suur osa meie pingutustest on suunatud mängimise nauditavaks muutmisele, et inimesed seda näiteks jõusaali minemisele eelistaksid,” ütles Scanlon. „Tegelikult seisame silmitsi sama probleemiga nagu need jõusaalid, kas või 24 Hour Fitness. Kui inimesed ühinevad, on nad tahtmist täis ning tunnevad edasijõudmise üle rõõmu, kuid siis tulevad muud kohustused vahele. Nõnda on suur osa meie siinsest igapäevatööst seotud sellega, et toode võimalikult kaasahaaravaks ja inimestele meeldivaks muuta.” Minu järeldus: isegi kui kõigi Lumosity mängude puhul pole kindel, kas need on sama tulemuslikud nagu N-back või Cogmedi töömälu harjutused, on paljud neist tõendatult efektiivsed. Ning mitmekesisus võib kasulikuks kujuneda, sest ka teadusmaailmas pole veel selle suhtes üksmeelele jõutud, millised ülesanded erinevate vajadustega inimestele kõige paremini sobivad. Nii pole veel ükski uuring võrrelnud N-backi Cogmedi pakutavate kompleksvahemikuga ülesannetega. Seega võib rohkem kui 40 mängust koosnev „rootsi laud” sisaldada ka selliseid, mis kõigist Cogmedi toodetest tulemuslikumaks osutuvad. Kuigi võib arvata, et mõned neist osutuvad ka koerteks, kes neile visatud pulka tagasi ei too. Kuid hind on mõistlik – vahel kulutan ühe päevaga Starbucksi kohvikus rohkem, kui Lumosity kuu aja eest küsib – ning mulle meeldib ka see, et nende teenused on öö päev läbi kättesaadavad. Mõningate kõhklustega lisasin Lumosity treeningrežiimi nimekirja N-backi kõrvale.
POSIT SCIENCE
Vaid kaks kvartalit Lumosity peakorterist eemal, keset halle kontorihooneid, mida raamatupidamisfirmadele sobivaks pidada, avastasin antud valdkonna pioneeri Michael Merzenichi, Torkel Klingbergi inspireerinud neuroplastikauurija, tegelemas oluliselt kainema ja meditsiinile orienteeritud lähenemisega. Merzenich, üks tuntumaid 20. sajandi lõpu neuroteadlasi, mängis võtmerolli sisekõrvaimplantaatide loomisel raskete kuulmishäiretega inimestele. Merzenich on sündinud 1942. aastal ning seega piisavalt vana, et Scanloni isaks olla, tema juuksed on hallist valgeks muutumas ning teda peetakse oma teadusala tujukaks halliks kardinaliks.
„Kui teie arvates need uuringud ei tõesta, et treeninguga on võimalik tulemusi saavutada, siis olete idioot,” väitis ta mulle. „Kui vaadata kontrollitud katsete hulka, mis aju treenimise võimalikkust käsitlevad, siis selgub, et tõendeid on massiliselt. Enam ei ole see vaieldav küsimus. Vaid see, kes asjast midagi ei tea, võib vastu vaielda. Kuid elame endiselt ravimitest sõltuvas ühiskonnas. Endiselt püsib veendumus, et kõike tuleks tablettidega ravida.”
Merzenich loobus 2007. aastal kaasdirektori ametist San Francisco California ülikooli Kecki integratiivse neuroteaduse keskuses, et saaks pühendada rohkem aega 2004. aastal loodud ettevõttele nimega Posit Science. Merzenich, ning seega ka firma, on keskendunud treeningkavade loomisele tõsiste kognitiivsete häirete raviks, mis ulatuvad Alzheimeri tõvest ja ajutraumadest skisofreeniani välja.
„Kavatseme esitada FDA-le (USA toidu- ja ravimiametile) taotluse skisofreenia raviks, kus meditsiiniliseks ravivahendiks on arvuti,” ütles Merzenich. „See ongi ravim. See põhjustab ajus muutusi.”
Kui skisofreenia põhisümptomite, nagu pettekujutluste ja hallutsinatsioonide, ravimisel on juba ammu kasutatud antipsühhootilisi ravimeid, siis haiguse nõndanimetatud negatiivsed sümptomid – töömälu ja lihtsa loogilise mõtlemise oskuse tõsised taandarengud – on sageli kõige problemaatilisemad ning nende vastu pole tõhusaid ravimeid leitud. Antud lünka senises ravis soovibki Posit Science treeningkavadega täitma hakata. Kaks hiljutist uurimust, mida juhtis Sophia Vinogradov, San Francisco California ülikooli psühholoogiaosakonna asejuhataja, on tõestanud, et 50−80 treeningtundi parandasid järgneva poole aasta jooksul oluliselt patsientide verbaalset töömälu ning õpivõimet, oskust tegelikkust fantaasiast eristada ning nende üldist sotsiaalset hakkama saamist. Vinogradov juhib nüüd kolme uurimust kokku 260 katsealusega, lootes vastata Toidu- ja ravimiameti seatud kriteeriumitele treeningprogrammi kinnitamiseks skisofreenia kognitiivsete sümptomite raviviisina. „Ma arvan, et siin peitub suur potentsiaal uueks ravivahendiks, mida pakkuda psüühikahäirete all kannatavatele inimestele ning mille lähenemine erineb radikaalselt sellest, mida saavutatakse ravimite või psühhoteraapia abil,” rääkis Vinogradov. „See ravivorm keskendub otseselt mõningatele kesksetele infotöötlusega seotud ebanormaalsustele, mis haigust soodustavad, mitte pelgalt sümptomite leevendamisele, nagu ravimid, või paindlikumate reaktsioonide õpetamisele, nagu psühhoteraapia.” USA riiklik vaimse tervise instituut korraldas 9. aprillil 2012. aastal Marylandi osariigis Bethesda linnas konverentsi, et vaadata üle uuemad teadussaavutused vaimsete häirete ravimisel kognitiivtreeningu abil. Konverentsi raportis jõuti järeldusele, et vaja läheb spetsiifilisemaid uuringuid, eriti just selle kohta, kuidas treening inimeste igapäevast hakkamasaamist mõjutab. Kuid ühtlasi kuulutati: „Hiljutised uurimused mõjuvad julgustavalt, kuna neis järeldatakse, et kognitiivse treeningu programmid annavad tulemuseks olulisi, kuigi piiratud mõjuga arenguid, mis puudutavad neuropsühholoogiliselt mõõdetavat suutlikkust spetsiifiliste kognitiivsete võimete vallas (s.t mälu, tähelepanu, probleemide lahendamine). Uurides Posit Science’i kasutatavaid ülesandeid, hämmastas mind, kui väga need meenutasid mõnd Lumosity mängu. Kui Posit tahab, et kasutaja jälgiks kahe või kolme arvutiekraanil