ile
Tänuavaldused
Mul on tohutu võlg hiljuti pensionile jäänud Sussexi politsei vanemkomissari Dave Gaylori ees, kes lisaks sellele, et on laias laastus Roy Grace’i tegelaskuju prototüüp, on mind käesoleva romaani kirjutamisel palju abistanud, ta ei väsinud käsikirja ikka ja jälle üle lugemast ning avas mulle Ühendkuningriigi ja välismaa politseijõududes rohkem uksi, kui oleksin iial söandanud loota.
Südamlik tänu ka hulgale teistele Sussexi politsei töötajatele, kes olid äärmiselt sallivad, heatahtlikud ja abivalmid, kui ma neid tülitasin. Eriti prefekt Ken Jonesile tema lahke loa eest. Ning seersant Paul Hastingsile ja Ray Packhamile arvutikuritegude üksusest, arvutikuritegude uurijale John Shaw’le ja kogu arvutikuritegude üksuse meeskonnale, kes toetasid mind innukalt ja aitasid vormida käesoleva loo võtmetähtsusega osa. Samuti tänan komissar Kevin Moore’i, inspektor Andy Parri, vanemkomissar Peter Colli ja seersant Keith Halletit Sussexi politsei infovahetusüksusest, kriminalistikaosakonna juhti Brian Cooki, inspektor William Warnerit ja vanemkriminalist Stuart Leonardit, konstaabel Amanda Stroudi ja seersant Louise Pyed tugiisikute üksusest, kriminaalpolitsei peakorteri vanemkorrapidajat Tony Case’i ning IT-spetsialist Daniel Salterit.
Mind abistasid palju ka Essexi koroner doktor Peter Dean, patoloog doktor Nigel Kirkham ja riiklik patoloog doktor Vesna Djurovic. Minu eriline tänu kuulub Brightoni ja Hove’i morgi vaimustavalt rõõmsameelsele meeskonnale: Elsie Sweetmanile, Sean Didcottile jaVictor Sindonile.
Samuti olen tänulik Tony Monningtonile ja Eddie Gribble’ile abi eest põllumajandus- ja keemiaküsimustes, oma õpetajale helikopterite asjus Phil Homanile, Sue Ansellile õigusteabe eest ning kehastunud arvutitoele Chris Webbile, kelleta oleksin lootusetult hätta jäänud, kui mu sülearvuti Genfi lennujaamas varastati.Aitäh ka Imogen Lloyd-Webberile, Anna-Lisa Lindebladile ja Carina Colemanile, kes käsikirja eri etappides lugesid ja mulle ülimalt arukat nõu andsid.
Suur tänu minu imetoredale agendile Carole Blake’ile tema väsimatu töörügamise ja taibukate soovituste (ja tema võrratute kingade!) eest, Tony Mullikenile, Margaret Veale’ile ja kõigile Midase töötajatele ning kirjastuse Macmillan suurepärasele meeskonnale. Nende truu poolehoid liigutab mind sügavalt. Iseäranis väärivad esiletõstmist Richard Charkin, David North, Geoff Duffield, Anna Stockbridge, Ben Wright, Ed Ripley, Vivienne Nelson, Liz Johnson, Caitriona Row, Claire Round, Claire Byrne, Adam Humphrey, Marie Gray, Michelle Taylor, Richard Evans ja minu oivaline toimetaja Stef Bierworth, kes on lihtsalt super. Mandri-Euroopas võlgnen ma suure Danke! Saksa kirjastusele Scherz nende uskumatu huvi eest. Eeskätt Peter Lohman, Julia Schade, Andrea Engen, Cordelia Borchardt, Bruno Back, Indra Heinz ning vapustav Andrea Diederichs, toimetaja, giid ja nõustaja sisseostude alal.
Nagu ikka tänan oma kaht ustavat hurdakoera Bertiet ja Phoebet, kes näivad alati taipavat, kui mul on vaja jalutama minna – aga kes pole veel õppinud mulle martiinit segama …
Eelviimane, kuid suurim tänu kuulub minu kallile Helenile, kelle vankumatu toetus on mulle nii sageli jõudu andnud.
Viimane tänu kuulub teile, minu raamatute lugejad. Aitäh kirjade ja julgustuse eest! See on mulle nii oluline.
1
Kunagi nii uhke rõdudega maja eesuks avanes ja siredate säärtega noor naine lühikeses siidkleidis, mis tundus ühtaegu kehale liibuvat ja vabalt heljuvat, astus oma elu viimasel hommikul välja kenasse juunikuu päikesepaistesse.
Sajandi eest olid need kõrged valged villad, Brightoni rannapromenaadist vaid kiviviske kaugusel, kujutanud endast Londoni sakste nädalalõpukodusid. Nüüd olid need määrdunud ja sooldunud fassaadide taga kööktubadeks ja madala üüriga korteriteks jagatud; eesuste messingkoputid olid ammu asendatud fonolukupaneelidega ja ohtrate kirevate üürikuulutustahvlite all valgus prügikottidest kõnniteele prahti.Tänava ääres vähestele parkimiskohtadele pressitud autodest oli mitu mõlkis ja roostes ning tuvid ja kajakad olid neid kõiki küllastumuseni roojaga pommitanud.
Noor naine mõjus seevastu igati šikilt. Pikkade heledate juuste muretu keerd, päikeseprillid, mida ta näole sättis, läikiv Cartier’ käevõru, õlal rippuv Anya Hindmarshi kott, saleda keha piirjooned, Vahemere-stiilis päevitus ja Issey Miyake lõhnapilv, mis segas tipptunni heitgaasidesse erutavat seksuaalsust, jätsid temast niisuguse tüdruku mulje, kes oleks sobinud Bergdorf Goodmani kaupluse riiulite vahele või Schrageri hotelli baari või St Tropez’s luksusjahi ahtritekile.
Mitte just paha kasina stipendiumiga läbi ajava juuratudengi kohta.
Kuid Janie Strettoni süütundest vaevatud isa oli tütre ema surma järel liiga ära hellitanud, et ta oleks tühipalja läbiajamisega leppinud. Raha teenimine ei olnud talle raske. Selle teenimine õpitava elukutsega võis siiski olla hoopis teine asi. Juristiks saamine nõudis pingutust. Neli aastat juuraõpinguid olid seljataga, ja nüüd oli ta alustanud kaht praktikandiaastat lahutusadvokaadi alluvuses ühes Brightoni advokaadibüroos, kus talle meeldis, ehkki mõned kliendid olid isegi tema arust veidravõitu.
Nagu see leebe olekuga väikest kasvu seitsmekümneaastane mees eile – Bernie Milsin, kes kandis viisakat halli ülikonda ja hoolikalt seotud lipsu. Janie oli vaikselt kabinetis nurgatoolil istunud, kui ülemus, kolmekümne viie aastane osanik Martin Broom märkmeid tegi. Härra Milsin kurtis, et proua Milsin, abikaasast kolm aastat vanem, ei anna talle süüa, kuni ta pole oma naisele suuseksi teinud. „Kolm korda päevas,” rääkis ta Martin Broomile. „Minu eas ei saa niimoodi jätkata, mu haiged põlved jäävad liiga valusaks.”
Janie pingutas, et mitte valjusti naerma puhkeda, ja nägi, et ka Broom hoiab naeru tagasi. Nii et mehed polegi ainsad, kellel on perverssed ihad. Nähtavasti on need mõlemal sugupoolel. Iga päev tõi uusi teadmisi, ja vahel ei olnud Janie kindel, kus õppis rohkem – kas Southamptoni ülikooli õigusteaduskonnas või eluülikoolis.
Ta oli parajasti oma punavalge Mini Cooperi juurde jõudnud, kui SMS-i piiksatus mõttelõnga katkestas.Ta heitis pilgu ekraanile.
t2na 6htul. 20.30?
Janie naeratas ja saatis lühikese vastuse:xx.Oodanud ära bussi möödumise, millele järgnes terve liiklusvool, avas ta autoukse ja istus hetke mõtteid kogudes, mõeldes kõigile vajalikele toimetustele.
Tema kassil Binsil oli seljal kühm, mis kasvas üha suuremaks. See nägi kahtlane välja, ta tahtis kassi loomaarsti juurde kontrolli viia.Ta oli Binsi leidnud kahe aasta eest – nimetu hulguse, kes oli nälgimiseni lahja ja üritas pääseda tema prügikasti. Ta oli looma endale võtnud ja too polnud ilmutanud vähimatki lahkumissoovi. Niipalju kasside sõltumatust loomust, mõlgutas ta, või oli ta Binsi lihtsalt ära hellitanud? Aga põrgu päralt, Bins oli temasse kiindunud ja Janie elus oli vähe hellust. Ta püüab kokku leppida hilise vastuvõtu tänaseks. Kui ta jõuab loomaarstile kell pool seitse, jääb talle veel piisavalt aega, arvestas ta.
Lõunapausi ajal on tarvis isale sünnipäevakaart ja kingitus osta – isa saab reedel viiskümmend viis. Nad polnud kuu aega kohtunud; isa oli äriasjus USA-s käinud. Neil päevil viibis isa tihti eemal, reisis aina rohkem ringi. Otsides laiast ilmast mõnd erilist naisterahvast, kes võiks asendada kaotatud abikaasat ja tütrele ema. Isa ei kõnelnud sellest, kuid Janie teadis, et ta on üksildane, ja mures äri pärast, mis on vististi kitsikuses. Tütrest viiekümne miili kaugusel elamine rusus samuti.
Turvavööd peale pannes ja kinni klõpsates ei osanud Janie kahtlustadagi, et talle on suunatud teleobjektiiv ja digitaalne Pentaxi kaamera, mis enam kui kahesaja jardi kaugusel tasakesi surises, ilma et seda liiklusmüras põrmugi kuulda olnuks.
Teda läbi liikumatu läätse jälgides ütles mees mobiiltelefoni: „Sealt ta tuleb.”
„Oled sa kindel, et see on tema?” Hääl, mis vastas, oli vahe ja terav nagu hambuline nuga.
Tüdruk on tõeline silmarõõm, mõtles mees. Ehkki ta oli Janiet päevade ja ööde kaupa jälginud, ööpäev läbi nii korteris kui ka mujal, pakkus vaatepilt endiselt naudingut. Siin polnud mingit küsimust.
„Olen küll,” ütles mees. „Jah.”
2
„Ma olen rongis,” lõugas suurt kasvu ülekaaluline beebilõustaga