Surma vaatemäng. Sari „Roy Grace’i juhtum“. Peter James

Morey poole, tabas naise pilgu ja kerge muheluse, mille naine talle päris kindlasti kinkis, ning tema närvilõpmed võbelesid.

      Ta oli elevil nagu poisike. Ja see ei kõlvanud kuhugi, oli ebaprofessionaalne – ta oleks pidanud iga viimse kui tähelepanuraasuga juurdlusele keskenduma, aga mis parata. Cleo Morey muutis ta hajameelseks, see oli selge.

      Mõne päeva eest olid nad esimest korda kohtamas käinud. Noh, vähemalt mingis mõttes: kiire klaasike pubis, mille katkestas telefonikõne, kutsudes Grace’i kähku tagasi tööle.

      Heldeke, Cleo on võrratu, mõtles ta. Grace nägi teda küll tihti, kuid ei saanud tänini õieti aru, miks see noor siredate säärtega veidi alla kolmekümnene naine, kellel olid pikad blondid juuksed, roosinupuna õhetav pale ja vilgas taip, töötas siin, ühes maailma kõige mornimas paigas. Oma välimuse juures oleks ta võinud olla modell või näitlejanna, ja oma ajudega oleks ta võinud läbi lüüa igas ametis, mida pidada otsustas – tema aga valis selle. Lõputud öised ja päevased vahetused.Teda kutsuti vähimagi hoiatuseta jõekallastele, söestunud laohoonetesse või võserikesse laipade järele. Ta valmistas surnukehi patoloogidele lahkamiseks ette, lappis need seejärel võimalikult hästi kokku, kui põlenud või lagunenud need ka polnud, ja lohutas tuvastama tulnud sugulasi, pakkudes lootusekübet, et armastatud inimese surm ei olnudki nii kohutav, kui laip viitas.

      Jälgides doktor Theobaldi, kes vajutas joonlaua täpselt noore naise naba kohale viiendale torkehaavale, ei kadestanud Grace Cleot seekordse ülesande pärast. Kui vähegi veab, piisab tuvastamiseks DNA-st, mõtles ta, ükski ema-isa ei tohiks iial sellist pilti näha. Siiski teadis ta väga hästi, kui tähtis on mõnele inimesele oma silmaga nägemine. Sageli ei hoolinud lähedased veenmiskatsetest, vaid nõudsid võimalust surnut vaadata, kadunut veel kord näha, hüvasti jätta.

      Nad otsisid hingerahu.

      Tema polnud seda leidnud. Mis aitas tal mõista selle vajalikkust. Kui pole hingerahu, ei saa eluga edasi minna. Sestap oligi ta Sandy surmast peale nagu tardumusseisundis. Homme pidi Brightonisse saabuma keegi menukas noor meedium, et esineda holistlikus tervisekeskuses väikesearvulisele publikule, ja Grace oli pileti ostnud.Ta teadis, et tõenäoliselt on see järjekordne tupik, aga Briti korrakaitsjad ja Interpol olid kõik tavapärased meetmed ammendanud.

      Cleo saatis talle südamliku, kõhklematult flirtiva pilgu. Enne hoolega kontrollinud, ega Branson ei vaata, pilgutas ta Cleole vastuseks silma.

      Sa oled nii paganama võrratu, mõtles ta raske südamega ja tundes end Sandy ees koledal kombel süüdi. Isegi kõigi nende aastate järel näis talle, nagu murraks ta teise naisega käies Sandyle truudust.

      Tema mobiiltelefon piiksatas, teatades SMS-ist. Ta võttis aparaadi põuetaskust ja heitis pilgu ekraanile. Sõnum oli juurdlustoast nooremuurija Nichollilt.

      Teresa Wellington välistatud.

      Grace lipsas kohe Bransoni juurde ja andis käega märku kaugemale astuda. „Sinu vaist vajab vist natuke arenguruumi,” ütles Grace. Ta tõstis telefoni, et kolleeg saaks sõnumit lugeda.

      „Kuramus. Ma olin kindel, olin selles tõesti kindel,” lausus seersant.Ta oli nii õnnetu moega, et Grace’il hakkas temast kahju.

      Talle julgustavalt õlale patsutades ütles Grace: „Glenn, filmis „Seitse” vedas vaist alt ka Morgan Freemanit.”

      Branson küsis kõõritades: „Kas sa vihjad, et see on kuidagi omane mustanahalistele politseinikele?”

      „Ehei, tema on ju näitleja.” Grace piilus jälle Cleot, imetledes naise triibutatud blonde juukseid, mis õõtsusid kohatult kaunitena kuklal rohelise põllekaeluse vastas. „Järsku on see omane vaid suurtele kiilaspäistele gorilladele?” Ta patsutas Glenni veel kord sõbralikult.

      Seejärel valis ta kõrval tööpinnal lauatelefonil Nicki numbri. Uued digitelefonid, mida politseile väljastati, krüpteerisid kõik signaalid, aga praegu oli nende tavalisi mobiile lihtne pealt kuulata, mistõttu ta eelistas neid tundlikeks jutuajamisteks mitte kasutada.

      „Teresa lõi pulmade ees araks,” seletas Nick Nicholl. „Pistis plehku. Ja tuli nüüd kahetsevana tagasi.”

      „Armas,” ütles Grace sarkastiliselt. „Ma räägin Glennile.Tema jumaldab õnneliku lõpuga nutukaid.”

      Liinil valitses vaikus. Nooremuurija Nick Nichollil oli terane taip, kuid puudus huumorisoon.

      Nad käisid läbi kirjeldusele vastavate kadunud naiste allesjäänud nimekirja ja Grace käskis Nichollil hoolitseda, et politseil oleks kõigilt neljalt naiselt midagi DNA-proovi võtmiseks. Nicholl kandis ette, et ümbruskonnas, kust laip leiti, otsitakse endiselt tollhaaval tüdruku pead ja vasakut käelaba. Sisimas ei uskunud Grace, et need lagedale ilmuvad. Käelaba ehk küll, sest mõni koer või rebane võis selle minema tassida. Aga pea leidmises ta kahtles.