lõbusamalt.
„Terekest,” ütles naine.
„Kallis,” vastasTom. „Anna andeks, ma olin koos ühe raskevõitu kliendiga.”
„Ei, pole viga, ma vist liialdasin. Lihtsalt … tead … see võttis kõhedaks.”
Kuni Tom sõitis mööda vabrikust ja laokompleksist, valmistus järjekordne lennuk parajasti maanduma ja ta tõstis mürina taustal häält. „Räägi, mis täpselt juhtus.”
„Ei midagi peale telefonikõne. Mees küsis, kas siin elavad Bryce’id ja kas mina olen Kellie Bryce, ja kui ma jah ütlesin, jäi liin tummaks.”
„Tead sa, milles asi?” laususTom. „Need olid arvatavasti kelmid. Ma lugesin ükspäev lehest – praegu tegutseb terve jõuk. Nad helistavad ja teesklevad, et on pangast, ütlevad, et teevad turvakontrolli. Inimestele esitatakse hulk küsimusi nende kodu, paroolide, pangaandmete ja krediitkaartide kohta. See võis olla niisugune kõne, mis poole pealt katkes.”
„Võimalik.” Hääle järgi otsustades uskus Kellie seda sama vähe kui ta ise. „Tol mehel oli veider aktsent.”
„Mis laadi aktsent?”
„Mandri-Euroopast, mitte inglise oma.”
„Ja muud ta ei öelnud?”
„Ei.”
„Kas sa ootad mõnd pakki?”
Järgnes kohmetu vaikus. „Mitte just päriselt.”
Kurat. Kellie oligi midagi ostnud. „Mida sa silmas pead, kallis?”
„Oksjon pole lõppenud.”
Tom ei tahtnud isegi teada, mis ekstravagantsus sealt tuleb. „Kuule, ma katsun varakult koju jõuda. Pean linnas sülearvuti järel käima, seda parandatakse jälle.”
„See on ikka rikkis?”
„Jah, mingi jonnakas tõrge. Kuidas ilm on?”
„Läheb selgemaks.”
„Kui ma õigel ajal jõuan, võime ehk lastega õues grillida.”
Tomile, kes pööras peateele ja otsis natuke kaugemalt ringristmikult pilguga Londoni viitasid, tundus Kellie vastus kummaline, koguni põiklev. „Jah,” ütles naine. „Noh, okei, võib-olla.”
Tänu John Prescotti neetud bussireale (mille eestTom oli korduvalt igatsenud asepeaministri mune õlis keeta) M4 liiklusummikus pikkamisi edasi nihkudes üritas ta terve tee nuputada põhjusi, miks keegi võis neile helistada ja kõne järsku lõpetada. Kõige tõenäolisem oli kulleriauto juht, kelle kõne katkes. Niisama lihtne. Ei mingit põhjust muretsemiseks.
Aga ta muretses ometi, sest armastas Kelliet, Maxi ja Jessicat hullupööra.
Tomi vanemad olid uduse ilmaga M1 maanteel autoavariis hukkunud, kui ta oli kahekümnene, ja tema ainuke vend Zack, viis aastat noorem, polnudki sellest üle saanud, vaid elas kanepit suitsetava hulgusena Sydneys Bondi Beachil juhutöödest, sinna juurde natuke surfates. Kui välja arvata Zack ja üks emapoolne onu, kes elas Melbourne’is ja keda ta nägi viimati kümneaastaselt – too polnud vaevunud ta vanemate matusele sõitma –, olid Kellie, Max ja Jessica kogu tema pere, mis tegi nad talle veel kallimaks.
Samal hetkel, kui kiirtee lõppes ja Cromwell Roadiks muutus, helisesTomi telefon. Numbrit polnud ekraanil näha.
Tom võttis kõne vastu. „Halloo?”
Tugeva Ida-Euroopa aktsendiga mehehääl küsis: „Kas Tom Bryce kuuleb?”
Ta ütles valvsalt: „Jah, ma kuulen.”
Siis katkestas mees kõne.
18
Surnud naise jäänused lebasid steriilses lahkamisruumis terasest laual läbipaistvasse kilesse topituna, justkui külmtooted supermarketis.
Torso oli mähitud ühte kilesse; kaks jalga ja käelaba, mis rapsipõllult kokku korjati, olid eraldi pakitud. Käelaba oli väikeses kotikeses ja mõlema jalalaba ümber oli seotud eraldi kott, et kaitsta kiudusid, nahaliblesid või mullaosakesi, mis võisid olla küünte alla takerdunud. Lõpuks oli kõik mässitud ühteainsasse suurde kilesse.
Doktor Frazer Theobald eemaldaski parajasti väga ettevaatlikult välimist kilet, piinliku hoolega jälgides, ega surnud naise nahalt või juustest ei pudene midagi kui tahes mikroskoopilist, mis võiks pärineda tapjalt.
Grace oli siin ruumis käinud tihemini, kui soovis meenutada. Esimene kord oli umbes kahekümne aasta eest, kui ta viibis algaja politseinikuna oma esimesel lahkamisel.Ta mäletas ikka veel eredalt, kuidas nägi kuuekümneaastast redelilt maha kukkunud meest, kes oli igasugusest inimväärikusest ilma jäetuna ihualasti välja sirutatud, suure varba küljes tilpnemas kaks nimelipikut: üks tuhmkollane, teine roheline.
Kui lahkaja oli peanaha täpselt juustepiiri all kuklast sõõrjalt läbi lõiganud ja ettepoole koorinud, nii et see rippus alla näole, paljastades kolba, ning pisikest ketassaagi viibutav patoloog asus kolba ülaosa kallale, oli Grace käitunud nagu algajad võmmid sageli: mürkroheliseks tõmbunud, tualetti tuikunud ja oksendanud.
Enam ta ei oksendanud, aga kogu see paik äratas igal külastusel endiselt kõhedust. Osalt oli asi Trigene’i desinfektsioonivahendi lõhnas, mis jäi külge, ihu kõigisse pooridesse veel mitmeks tunniks pärast hoonest lahkumist; osalt hajusas valguses, mis tungis sisse tumedaks toonitud akendest, andes ruumile ebamaise välimuse. Lisaks valdas teda alati tunne, et morg on otsekui hoidla, panipaik, jõhker vahejaam, mis lahutab suremist rahus puhkamisest.
Surnukehi säilitati siin, kuni surma põhjus oli kindlaks tehtud, ja mõnel juhul kuni ametliku tuvastamiseni, edasi loovutati need vastavalt sugulaste juhtnööridele matusebüroo hoolde. Aeg-ajalt jäidki surnukehad tuvastamata. Üks selline eakas meesterahvas oli tagumises külmruumis hoiul juba ligemale aasta.Ta oli pargipingilt surnuna leitud, aga keegi polnud otsima tulnud.
Teinekord masendushetkil kahtlustas Grace,et sama saatus võib oodata tedagi.Tal ei olnud naist, lapsi ega vanemaid – ainult õde, ja kui too peaks surema enne teda? Aga ta ei vaevanud sellega ülemäära pead – elu ise oli juba küllalt raske –, ehkki surmast mõtles ta tõesti palju. Eriti siin.Vahetevahel, silmitsedes lahkamislaua või külmkambri uste juures mõnd surnukeha, jäätus tal veri soontes mõttest, milline hulk vaime selles hoones ringi kondab.
Cleo Morey, vanemlaibatehnik või täpse ametinimetusega anatoomilise patoloogia juhtivspetsialist, aitas doktor Theobaldil suure välimise kile kõrvale tõsta ja lappas selle hoolikalt kokku; kui surnukeha ei anna ühtegi juhtlõnga, saadetakse kile kriminalistikalaborisse. Grace vaatas teda põgusalt. Isegi tööriietuses näeb ta välja rabavalt kaunis, mõtles mees, ja seda seisukohta jagasid kõik, kes Cleoga kohtusid.
Nüüd mähkis patoloog torso lahti, alustades kõigi kolmekümne nelja torkehaava mõõtmise ja andmete jäädvustamise aeganõudvat tööd.
Ihu paistis eilsega võrreldes kaamem, ja ehkki suur osa sellest, kaasa arvatud surnud naise rinnad, oli tumepunaseks lihapudruks hakitud, võis eristada algava koolnukahvatuse esimesi märke.
Ruumi põhiline sisustus oli kaks teraslauda, üks põranda külge kinnitatud ja teine, kus lebasid surnud naise jäänused, ratastel. Oli sinine hüdrauliline tõstuk ja hulk külmikuid, mille uksed ulatusid maast laeni. Seinu katsid hallid kahhelkivid ja kogu ruumi ümbritses äravoolusüvend. Üht seina ääristas kraanikausside rivi ja kokkukeritud kollane voolik.Teisel pool seisis lai tööpind, metallist lõikelaud ja klaasist vitriinkapp, mis sisaldas vajalikke instrumente, paari Duracelli patareide pakki ning ohvrite kehast eemaldatud võikaid suveniire – peamiselt südamestimulaatoreid –, mida keegi ei vajanud.
Kapikese kõrval seinal oli tabel, kuhu märgiti kadunukese nimi ja selle järele lahtritesse aju, kopsude, südame, maksa, neerude ja põrna kaal. Praegu oli sinna kirjutatud vaidTUNDMATU NAINE.
Ruum polnud väikeste killast, aga täna hommikul jättis see ülerahvastatud mulje. Peale riikliku patoloogi ja vanemlaibatehniku olid veel abilaibatehnik Darren, nutikas ja nägus,