ta, et helistaja on Kellie, ja katkestas kõne.
Seitsekümmend penni ei tulnud kõne alla, kaup läks talle rohkem maksma – seda teadis ta kindlalt, kuid otsustas Spacksile esialgu seda mitte mainida. „See oleks üsna keeruline,” ütles ta taktitundeliselt.
„Mnjaa.Tead sa, mis mind veel huvitaks. Umbes kakskümmend viis kullast Rolexit, mnjaa.”
„Kullast Rolexit? Ehtsat?”
„Ei mingit koopiasaasta, ainult originaalid. Ma tahan, et neile graveeritaks üks logo. Kas sa oskad hinda pakkuda? Neid on kähku vaja. Järgmise nädala keskel.”
Tom katsus oma üllatust varjata: Spacks oli ju ise kuulutanud, et ei taha midagi lennukat. Nüüd kõneles ta käekelladest, mis maksid tuhandeid naelu tükist.Telefon helises uuesti.
See oli taas Kellie, ja Tom hakkas muretsema: tavaliselt oleks naine sõnumi jätnud. Äkki on üks lastest haige? „Ega te ei pahanda, kui ma vastan?” ütles ta Spacksile. „Minu naine.”
„Küljeluu tuleb ära kuulata. Oyster – see on klassikaline Rolex, eks?”
Tom, kes teadis kullast Rolexitest umbes sama palju kui kanakasvatusest Andides, ütles: „Jep, igatahes.” Spacksile noogutanud, haaras ta telefoni ja võttis kõne vastu. „Tere, kullake.”
Kellie hääl kõlas veidralt, kaitsetult. „Tom, anna andeks, et sind tülitan, aga üks telefonikõne ajas mulle hirmu nahka.”
Püsti tõustes ja Spacksist kaugemale minnes lausus Tom: „Kallis, mis juhtus? Räägi mulle.”
„Ma käisin maniküüris. Kui tagasi jõudsin, helises viis minutit hiljem telefon. Keegi mees küsis, kas mina olen proua Bryce, ja ma … ma vastasin jah. Seejärel küsis ta, kas Kellie Bryce, ja mina jaatasin. Siis lõpetas ta kõne.”
Ilm õues oli niiske ja vihmane, õhkjahutus tegi toa tarbetult külmaks. Kuid äkki läbistasTomi hoopis külmem jõnksatus, jäised sõrmed pigistasid kõvasti ta südant.
Eileõhtune ähvardus. Ähvardus, mille järel tema arvuti mälu sekunditega tühjendati. Kas see kõne oli seotud talle saadetud e-kirjaga?
Kui teavitate nähtust politseid või üritate lehekülge veel kord külastada, läheb teie naise Kellie, poja Maxi ja tütre Jessicaga samamoodi nagu kohe teie arvutiga.
Muidugi mõista ei olnud ta politseid teavitanud ega üritanud lehekülge rohkem külastada.Ta püüdis kaaluda teisi võimalusi. „Kas sa proovisid tagasi helistada? Üks-neli-seitse-üks.”
„Jah. Sealt öeldi, et number on salastatud.”
„Kus sa praegu oled, kallis?” küsisTom.
„Kodus.”
Tom heitis pilgu käekellale ja nägi, et käsi väriseb. Keskpäev oli äsja möödas. „Kuule, tõenäoliselt on see tühiasi, lihtsalt vale number. Ma ei tea.Või kontrolliti, kuhu eBayst midagi saata. Seletusi võib olla igasuguseid,” jätkas ta, katsudes rääkida julgustavalt, kuid ei suutnud isegi ennast veenda.Vaimusilmas nägi ta pikkade juustega noort kaunitari, keda too mees keset tuba rappis.
„Mul on praegu kokkusaamine. Helistan sulle varsti tagasi.”
„Ma armastan sind,” ütles Kellie.
Piiludes Spacksi poole, kes sirvis jälle kataloogi, vastas Tom: „Mina sind ka. Mul läheb viis minutit, maksimaalselt kümme.”
„Naisterahvad!” ütles Spacks kaastundlikult, kui ta kõne lõpetas.
Tom noogutas.
„Naisterahvad rullivad meist üle.”
„Jah,” nõustusTom.
„Need Rolexi kellad. Ma tahan hinnapakkumist kahekümne viiele kullast Rolexi meestekäekellale. Millel oleks väike graveering.Tähtaeg järgmise nädala lõpus.”
Tom oli Kellie pärast nii ärevil, et tellimuse potentsiaalne väärtus ei jõudnud talle õieti kohale. „Mis laadi graveering?”
„Mikrokirjas.Tilluke.”
„Jätke see minu hooleks. Ma võtan ühendust. Hangin teile parima hinna.”
„Mnjaa.”
16
Kui Glenn Branson roolis istus, tegi see Grace’i alati rahutuks, aga sealtpeale, kui Branson esitas taotluse üleriigilisse kuritegevuse vastu võitlemise üksusse pääsemiseks ja pidi kohustuslikus korras läbima operatiivsõidukursused, muutis see ta lausa hirmust oimetuks. Mis veel hullem, kolleegi autoraadio oli alati räppmuusikajaama peal ja põhjakeeratud heli tekitas Grace’i peas tunde, nagu oleks see köögikombaini pistetud.
Operatiivsõidukursusel õpetati juhtidele jälitussõidu taktikat, ja selleks, et oma oskustega eputada, valis Branson loomulikult teelõigu, kus erilise pingutuseta oli võimalik suure kiiruse juures kohutavasse avariisse sattuda. See poolteise miili pikkune kaherajaline asfaldilõik kulges otsekui selgroog üle Downlandi avamaa, mis lahutas tööstuskrunti ja seal asuvat kriminaalpolitsei peakorterit Brightoni kesklinnast.
See oli nagu võidusõidurada. Maantee Grace’i ees oli miili ulatuses näha: kaks tasast looget, sirge osa, järsk paremkurv sirge lõpus ning siis pool miili järsu vasakkurvini, kus vähem kui nädala eest oli toimunud üks traagiline liiklusõnnetus.Ta kõõritas lähenevat veoautot ja heitis pilgu Bransonile, kes loodetavasti märkas, et nemad jõuavad paremkurvi enam-vähem samal ajal. Aga Branson keskendus kiirele hoogsale vasakkurvile kaugemal ees.
Spidomeetri osuti näitas keelatud 95 miili tunnis ja muudkui kerkis. Tuuleklaasile piserdas uduvihma. „Näed sa, mees!” karjus Branson üle Jay-Z vasardava hääle. „Sa liigud paremale, mis annab sulle parima vaate teisele poole kurvi, ja tõmbad kurvist otse läbi. Vormel 1 just nii tehaksegi.”
Grace vilistas kokkusurutud hammastega, kui nad kurvist otse läbi tuiskasid, riivates teeperve porikänkraid, rohtu ja nõgeseid. Auto õõtsatas ehmatavalt.Tema särk kleepus ihule.
Veok ligines aina.
Grace kontrollis, kas turvavöö on ikka pingul, ja piilus spidomeetrit. Märgistusteta politseiVectra kihutas nüüd 110 miili tunnis. Ta mõtles kolleegilt küsida, kas too kavatseb natukenegi kiirust maha võtta, enne kui nad jõuavad üheksakümnekraadisesse paremkurvi, kuhu oli vaid mõnisada jardi, aga kartis, et vestlus võib Bransoni tähelepanu hajutada.Vasakul ülal nägi Grace tuulisel künkal kaht meest golfikärudega.
Ta arutles, kas tema elu viimased hetked mööduvad tõesti politseiauto lömastatud vrakis, mis lõhnab rääsunud burgerite, sigarettide ja võõra higi järele, kaks abitut golfiriietes pensionäri jõllitamas läbi purunenud tuuleklaasi, kui räppar, keda ta pole iial kohanud, teda roppude sõnadega sõimab.
„See minu kõhutunne,” ütles Branson täpselt kurvi keskel, kui massiivse veoki esiots oli neist saja jardi kaugusel.
Grace surus käed istmeserva.
Kõiki füüsikaseadusi trotsides õnnestus autol kurv kuidagi läbida ja sealjuures ninaga õigesse suunda jääda. Nüüd oli ees ainult üks ohtlik kurv ja edasi tuli kiirusepiirangu ala, pakkudes suhtelist turvatunnet.
„Kuulan huviga.”
„Mina kuulen vaid seda, kuidas su süda peksab,” muigas Branson.
„Õnneks mu süda lööb veel.” Grace keeras raadio vaiksemaks. Vastuseks aeglustas Branson sõitu.
„Teresa Wallington elab koos oma kihlatuga. Nad korraldavad teisipäeva õhtul Al Duomo restoranis kihluspeo – noormehe töögraafiku tõttu peab see toimuma nädala sees. Sugulased ja sõbrad sõidavad üle riigi kokku, eks?”
Grace vaikis. Nad olid küll neljakümnemiilise kiirusepiirangu rahusadamas, kuid oht ei olnud veel möödas. Kuni Branson rääkis ja samal ajal raadiot näppis, kaldus auto tasapisi vastassuunavööndisse läheneva bussi ette. Grace tahtis juba paanikahoos roolist haarata, kui Branson nähtavasti bussi märkas ja auto kiirustamata tagasi vasakule teepoolele manööverdas.
„AgaTeresa