vehkiv Grace ütles: „Kes kurat neile rääkis? Dennis, kes see surnud tüdruk ka poleks, tal on perekond. Teda võisid armastada abikaasa, ema, isa, lapsed. Meil ei kõlba oletusi loopida.”
„Ma tean, Roy.Aga me ei saa ka ajakirjandusele valetada.”
Nagu ikka Sandyle mõeldes ütles Grace: „Kuule, kas sa siis ei taipa, et igaüks, kellel on kadunud sellele kirjeldusele vastav lähedane, loeb meeleheitlikult lehti, vaatab telekat ja kuulab raadiot? Minu töö ei ole lootusi lõkkele puhuda, vaid kurjategijaid püüda.”
Dennis Ponds kritseldas ägedalt märkmikusse. „Kõlab hästi,” tähendas ta. „See viimane lause. Kas tohib seda pressiteates kasutada?”
Grace põrnitses vennikest hetke. Avalike suhete esindajale tüüpiline. Tsitaadimaterjal. Muu ei huvitanud Pondsi üldse.
Ta noogutas ja heitis pilgu käekellale, igatsedes juurdlustuppa meeskonnaga nõu pidama. Sealt suundub ta kell kümme algavale lahkamisele.
Oli veel üks põhjus, miks ta lahkamisele kippus, ja sellel polnud pistmist õnnetu noore naisega, kelle tükeldatud jäänuseid patoloog nüüd edasi tükeldab. Sellel oli pistmist hoopis teise noore naisega morgis, kellega tal on täna õhtul kohtamine.
Tema kirjutuslaual ajalehtede mäe all vedeles meeste stiiliajakiri FHM. Grace oli lootnud täna hommikul paar minutit näpistada, ajakirja sirvida ja värskeimate meestemoodidega tutvuda. Glenn Branson, igavene sunnik, noris alatasa tema riiete, soengu, isegi käekella kallal.Tema usaldusväärne vana Seiko – Sandy kingitus – oli nähtavasti liiga väike, liiga eilne, saatis valesid signaale. Küllap näitas aegagi valesti.
Kuidas põrgu päralt mõjuda lahedana? Kas kolmekümne üheksanda eluaasta künnisel tasub üldse proovida? Siis mõtles ta Cleo Moreyle ja tema vedelaks tarretiseks muutunud kõhukoopas käis elevil jõnksatus.
Dennis Ponds vatras terve igaviku, kuid Grace kannatas selle välja, sest teadis: praegu vajab ta Pondsi enda poolele ja see tugevdab nende suhteid. Pealegi ladus Ponds lagedale põnevaid kõlakaid prefektist ja abiprefekt AlisonVosperist ning arvustas Grace’i vahetut ülemust vanemkomissar GaryWestonit, keda Pondsi sõnul näis huvitavat pigem hipodroom ja koerte võiduajamised kui politseitöö – rahvas olevat seda tähele pannud ja hakanud keelt peksma.
Kuidas asi tegelikult ka polnud, tema auahnest ülemusest oli rumal lasta mainel langeda. Sõbrana tuleks Grace’il sellest ehk juttu teha – aga mismoodi? Lisaks teadis Grace, kuid ei tahtnud endale tunnistada, et vahetevahel kadestab ta pisut Gary Westoni elulaadi, jumaldavat peret, muretut seltskondlikku osavust, pingutusteta tõusu karjääriredelil. Ta katsus meenutada, kellelt pärineb ütlus „Iga kord, kui mõni sõber saavutab edu, sureb minus miski”. Sest kurval kombel oli see tõsi.
Viimaks Dennis Ponds lahkus. Niipea kui uks sulgus, võttis Grace ajakirja ja asus seda lehitsema. Varsti süngestus ta taas. Kahekümnel leheküljel oli kakskümmend eri moevalikut. Millisega mõjub ta kohtingul tänapäevaselt ja stiilselt? Ja millisega nagu täielik luuser?
On ainult üks viis teada saada, mõtles ta, leppides ees seisva tõsise alandusega.
14
Grace lahkus kabinetist ja kõndis kontoriassistentide ruumi, kus töötas Eleanor koos veel kolme kolleegiga. Need neli naist tegutsesid kriminaalpolitsei peakorteris kõigi juhtivate politseiametnike sekretäridena, kui välja arvata GaryWeston, kellel oli omaenda täiskohaga assistent.
Üks tema etteheiteid uuele hoonele oli selles valitsev üleüldine isikupäratus.Võib-olla seetõttu, et sisustus oli võrdlemisi värske, või siis kesklinnast eemale jääva asukoha tõttu mõjus hoone steriilselt. Siin puudusid kriimustused seintel, mis olnuks tekitatud kriminaalidega rüseldes või kellegi poolt, kes kiirustas, mingi metallese käes, vaibad polnud viledaks kulunud ega laed nikotiiniplekilised nagu enamikus politseijaoskondades. Polnud mõranenud aknaid, katkisi toole ega logisevaid kirjutuslaudu – kõiki neid ohtra kasutamise märke, mis andsid majale oma näo, ehkki tuli tunnistada, et mitte alati meeldiva.
Eleanori laual oli kenas portselanvaasis kannikestekimp, foto sekretäri neljast lapsest – aga kummalisel kombel mitte abikaasast –, ajalehest rebitud ja pooleldi lahendatud sudokumõistatus ning plastist lõunasöögikarp.
Pilku Grace’ile tõstes naeratas Eleanor närviliselt nagu ikka, kampsun hoolikalt tooliseljale riputatud. Mitu aastat tema alluvuses töötanud, teadis naine mõningaid asju teha automaatselt.
Näiteks tühjendada tema päevakava alati, kui ta mõnd esimese astme juurdlust juhtis.
Eleanor mainis lühidalt kolme koosolekut, millel osalemise oli tühistanud: üks puudutas sise-eeskirju, teine Ühendkuningriigi politseijõudude ühist lahendamata juhtumite revideerimiskomisjoni ja kolmas Sussexi politsei ragbimeeskonna võistlusgraafikut.
Nüüd helistas Grace’i mobiilile Brightoni kohtukantseleis töötav Emily Gaylor, kes administreeris Suresh Hossaini vandeprotsessi, ja teatas, et täna pole tal tarvis kohtusse ilmuda. Hossain oli kohalik kinnisvarakurjategija, keda süüdistati ärikonkurendi mõrvas.
Käes portfell, kuhu oli turvaliselt peidetud FHM-i number, läbis Grace rohelise vaiba ja avatud põhiplaaniga ruumi, mida ääristavad kirjutuslauad kuulusid kriminaalpolitsei kõrgemas auastmes ametnike abilistele.Vasakul paistis laia klaasseina taga vanemkomissar Gary Westoni muljet avaldav kabinet.Täna oli Gary koguni kohal ja dikteeris usinalt oma assistendile.
Jõudnud ukseni ruumi lõpus, surus Grace pääsme vastu halli Interflexi kiipkaardilugejat, lükkas ukse lahti ja astus pikka hääletusse halli vaibaga koridori, mis lõhnas värske värvi järele. Ta möödus suurest punase viltriidega kaetud teadetetahvlist pealkirjaga OPERATSIOON LISSABON, kus oli hiinapärase välimusega ja habemetuustiga mehe foto ning mitu fotot kivisest rannast kõrgete kaljude jalamil, kohalikust päevituspaigast nimega Beachy Head, igaühele neist joonistatud punane ring. See tundmatu mees oli nelja nädala eest kalju jalamilt surnuna leitud. Alguses peeti teda järjekordseks alla hüpanud enesetapjaks, kuni lahkamisel avastati, et ta oli kukkumise hetkel juba surnud.
Grace möödus vasakut kätt jäävast avarast personaliruumist, kus töötasid esimese astme juurdlusteks mujalt värvatud uurijad, ning uksest kirjaga JUURDLUSEVANEM – sellesse ajutisse kabinetti kavatses ta käsiloleva juhtumi ajaks kolida. Kohe selle vastas sisenes ta uksest kirjagaTEABEKOG 1.
Teabekogumisruumid 1 ja 2 olid esimese astme juurdluste närvikeskus. Hoolimata tumedaks toonitud akendest, mis olid välja vaatamiseks liiga kõrgel, mõjus teabekogumisruum 1 oma hiljuti võõbatud valgete seintega õhurikka, heleda ja reipana. Kui ülejäänud Sussex House pani Grace’i taga igatsema politseijaoskondade segamini ja mürarohkeid juurdlustube, millega ta oli harjunud, siis see ruum süstis temasse energiat.
See mõjus peaaegu futuristlikuna, nagu võiks siin vabalt paikneda Houstoni kosmosemissioonide juhtimiskeskus. L-kujuline ruum oli jaotatud kolmeks tööalaks, igaühes pikk ovaalne laud, mille äärde mahtus kuni kaheksa inimest, ja siin olid tohutud valged tahvlid: ühel kiri OPERATSIOON KORMORAN, teisel OPERATSIOON LISSABON, kolmandal OPERATSIOON LUMEHANG, kõik kaetud kuriteopaiga fotode ning edusamme näitavate tabelitega. Eile pärastlõunast oli siin neljaski tahvel, märgistatud kui OPERATSIOON ÖÖBIK – juhuslik nimi, mille Sussexi politsei arvuti oli jäsemeteta torso juurdlusele määranud.
Erinevalt ülejäänud hoonest polnud siin ruumis kirjutuslaudadel ega seintel vähimaidki isiklikke esemeid. Ei perepilte ega jalgpallurite fotosid, võiduajamiste ajagraafikuid ega muhedaid karikatuure. Mööbel ja kontoritarbed välja arvatud, oli kõik siin ruumis seotud konkreetsete juurdlustega. Siin polnud ka jutuvada. Üksnes pingsa keskendumise vaikus, telefonide tasane tirin, laserprinteritest valguvate paberilehtede sahin.
Igas tööalas moodustasid minimaalse meeskonna juurdluse juht, kes harilikult oli seersant või inspektor, tema parem käsi, analüütik, kartoteekija ja trükkija. Näod olid Grace’ile enamasti tuttavad, kuid inimestel oli siin liiga kiire, et viisakalt tervitama vaevuda.
Kui ta läbi ruumi oma meeskonna juurde sammus, tõstis ainsana pilgu seersant Glenn Branson, kuus jalga kaks tolli pikk, mustanahaline ja kiilas kui meteoriit, viibates tervituseks.