algusaastatel oli kõik imevahva.Tom oli alustanud omaenda äri ja see oli hoogsalt käivitunud. Nad olid kolinud suuremasse korterisse ja edasi siia majja.Asjad olid hakanud viltu minema, kui Kellie natuke enne Maxi sündi algkoolist õpetajatöölt lahkus. Tal hakkas igav, sellele lisandus pikk sünnitusjärgne depressioon. Ta avastas, et raske on päev otsa lapsega kodus olla, kuiTom varahommikuti Londonisse sõitis ja õhtuti hilja koju saabus, jutuajamiseks enamasti liiga väsinud. See ei jää igavesti nii, oli Tom talle lubanud. Praegu tuli lihtsalt kõvasti rügada, tulevikku panustada.
Siis oli sündinud Jessica. Seesama üksildane heitlus kordus jälle. Ainult et Tomi äril läks halvemini. Mees tegi veel pikemaid päevi ja rääkis veel vähem. Kellie tavatses Maxi kooli sõidutada, tal tekkisid uued sõbrannad. Kõigil teistel naistel näis olevat edukas abikaasa, ilusad riided, kena auto, šikk kodu, toredad puhkusereisid.
Kogu see eBay värk, mida Tom ei suutnud mõista, oli alanud sellest, et Kellie püüdis meest aidata. Okei, mõne asja ostis ta ju endale, aga üldiselt olid need sooduskaubad, mida kavatses kasumiga taas maha müüa.
Kuid talle tehtud pakkumised ei küündinud makstud hindade lähedalegi.
Tema kulutustel eBays ja digi-TV ostukanalis oli ka teine põhjus, mida ta ei saanud Tomile tunnistada: need varjasid neljakümmend naela nädalas, mis tema viinaviga majapidamisrahast neelas.
See oli tühipaljas etapp, stressi maandamise moodus. Ma ei ole alkohoolik, kinnitas ta endale. Ta üritas lihtsalt väikese hingelise kriisiga omal käel toime tulla. Justkui enda veenmiseks haaras ta Arguse numbri ja otsis välja töökuulutused. See oleks parim lahendus: poole kohaga töö. Vähemalt panustaks ta pere ülalpidamisse. Ja tal oleks raha, et vahetevahel napsi osta, mitte et ta tegelikult napsi vajaks.
Mobiiltelefon helises.Ta oli selle kööki jätnud.
Ta rabeles vandudes püsti ja väljus pisut ebakindlal sammul toast, vahtis telefoniekraani, nägi, et helistab parim sõbranna Lynn Cottesloe, ja võttis kõne vastu.
„Tere,” ütles ta, „kuidas läheb?” Ta teadis, et tal on keel veidi pehme.
„Ma ootan Orsino restoranis. Kus sina oled?”
„Oh pagan,” ütles Kellie. „Palun … väga vabandšt.”
„Kas sinuga on kõik korras?”
Raisk,mõtles Kellie. Raisk, raisk, raisk! Ta oli täiesti unustanud, et nad pidid täna koos lõunatama. Ta heitis pilgu käekellale. See näitas 13.15.
„Kellie, on sinuga kõik korras?”
„Korras? Minuga? Absoluutselt,” ütles ta.
10
Kitsukeses ruumis, mis täitis korraga reklaamkaupade firma BryceRight kontori ja esitlustoa ülesannet, istusTom Bryce süngelt oma kirjutuslaua taga, särgikäised üles kääritud ja lips pooles mastis.Ta judises ja mõtles, kas pintsak uuesti selga tõmmata. Neetud Inglise ilm. Eile oli peaaegu talumatult palav, täna kõle külm.
Kontor jättis õige mulje: see asus väärikal aadressil ja ruum ise, mis polnud küll suur, oli kenasti proportsioonis, avarate akendega, ning laes oli säilitatud algne stukk-krohv. Siia mahtusid täpselt ära kirjutuslauad viiele inimesele, ooteala, kus toimusid ühtlasi esitlused, ja kaugemasse otsa vaheseina taha kööginurk.
Firma nimi oli olnud Kellie mõte.Tollal oli mees pidanud seda tsipake labaseks, aga Kellie osutas õigesti, et see nimi jääb kergesti meelde. BryceRight varustas firmasid ja klubisid ärikingituste ja reklaamriietega. Tootevalik ulatus soovitud trükikirjaga pastakatest, kalkulaatoritest, hiirepatjadest ja kirjutuslauavidinatest T-särkide, nokkmütside, spordirõivaste ja trofeedeni.
Brightoni ärikooli lõpetanudTom oli töötanud ühes selle valdkonna tuntuimas firmas Motivation Business, võttis siis kümne aasta eest Kellie toetusel end kõrvuni võlgadesse ja hakkas omal käel tegutsema.Ta oli äri ajanud kodust enda kabinetist ja kahest vabast magamistoast, kuni veidi pärast Maxi sündi kogunes piisavalt kapitali, et üürida see prestiižikas, ehkki kitsavõitu pind Bond Streeti lähistel, nagu ka Brick Lane’i kanti jääv laohoone Ida-Londonis.
Esimesed kuus aastat firma õitses.Tom oli loomupärane müügimees, kliendid armastasid teda, kõik oli roosiline. Siis juhtus 9/11 ja telefon ei helisenud kaks päeva. Ega kippunud hiljemgi väga tihti helisema.
Tema palgal oli neli müügimeest, kellest kaks töötasid siin Londonis, kolmas Põhja-Inglismaal ja neljas Šotimaal. Siin kontoris töötas lisaks tema sekretär Olivia, samuti administraator Maggie, kes vastutas klientidega suhtlemise ja toodete hanke eest. Laohoones oli tema alluvuses veel neli inimest: kauba vastuvõtja, kvaliteedikontrollija ja kaks laialisaatmisega tegelevat ametnikku. Ja sealt lähtusidki ohtrad probleemid, vist seetõttu, et ta ei käinud seal küllalt sageli.
BryceRighti kliendibaas oli esmaklassiline, klientide hulka kuulusid mitmed suured ja kuulsad nimed. Neile esitasid tellimusi Weetabix, Land Rover, kindlustuskompaniid, Nestlé ja Grants of St Jamesi veinid, nagu ka palju väiksemaid kliente.
Algusaastatel oli töö tõeline nauding, ja koguni 9/11 järgnenud väljakutse oli esiotsa hasarti pakkunud, aga viimasel ajal kahanes käive seoses majanduslanguse ja üha kasvava konkurentsiga sedavõrd, et ta ei teeninud enam tegevuskulusid tasa.Ta kaotas võistlejatele kliente, säilinud kliendid tellisid väiksemas mahus, ja hiljaaegu oli hulk tellimusi vussi keeratud, nii et äri vähenes veel.
Tema kirjutuslaual saabunud posti kandikul olid virnas arved, osa üle kolme kuu vanad. Kuu lõpus seisis taas kord ees keerukas tasakaalutrikk laekuvate summade ja võlgnevustega, et tagada palgamaksete jätkumine. Ja nagu ikka olid selles võrrandis teguriks ka Kellie kulutused.
Naine naeratas talle kirjutuslaualt hõberaamist koos Maxi ja Jessicaga, kõik kolm olid reageerinud millelegi, mida fotograaf oli öelnud. See oli oivaline foto, mõnusas pehmes fookuses, mis andis neile pisut unenäolise välimuse. Pilti hellalt silmitsedes lootisTom väga, et lähiajal ei tule naiselt ühtegi ebameeldivat üllatust.
Mismoodi Kelliele uudist teatada, juhul kui nad peavad maja maha müüma ja kulusid koomale tõmbama? Ja kuhu nad kolivad? Korterisse? Kuidas öelda Maxile ja Jessicale, et neil ei ole enam oma aeda?
Ta vahtis teise korruse aknast läbi paduvihma vastasmaja aknaid. Conduit Street oli kitsas, kõrged hooned muutsid selle kuristikusarnaseks. Päikeselistelgi päevadel oli kontor alalises varjus.
Pilku langetades nägi ta lõunatunni inimvoogusid, vihmavarjumerd ning autode, kaubikute ja taksode rodu, mis ootas Bond Streeti ristmikul foori taga. Ta jälgis uut kastanpruuni Bentley Continentalit.Ta oli niisugust igatsenud sestsaadik, kui see mudel välja tuli, ent praegu lahutas teda säärasest luksusest sama suur vahemaa nagu tigu tema aiataral Marsist.
Ta mälus lohutult võileiba: rukkileib tuunikala ja suhkrumaisiga. Ta ei armastanud tuunikala ega suhkrumaisi, ei sallinud ka rukkileiva jämedaid seemneid, aga täna hommikul ärgates oli ta lõpuks kindlalt otsustanud tervislikumalt toituda ja selles kraamis oli kuulu järgi vähe rasva – vähe üldse kõike.Ta oleks iga kell eelistanud oma tavapärast peekonit ja muna või Cheddari juustu hapukurgiga. Kaalukeel oli Kellie, kes eile õhtul voodis lõbusalt ta kõhtu patsutas ja teda Kõtukeseks kutsus.
Ta vaatas erialaajakirja esimest lehekülge ja märkas, et üks võistleja, kelle äri parajasti mürinal edenes, valmistub börsile minema. Milles on nende saladus, imestas ta. Mida põrgut olid nemad õigesti ja tema valesti teinud?
Ta hammustas järgmise suutäie ning vaatas, kuidas tehnik Chris Webb, pikka kasvu lakooniline, sorakil juuste ja üksiku kõrvarõngaga neljakümneaastane, keda ta arvutimurede puhul alati kutsus – ja kes kohtles teda nagu alaarenenud last –, surkis kruvikeerajaga tema Maci sülearvuti sisemust. Iga natukese aja tagant heitis Tom pilgu tühjale ekraanile, asjatult lootes, et see jälle ellu ärkab.
Ta mõtles, mida oli eile õhtul näinud.
Ta ei suutnud tüdruku pussitamise videot kuidagi peast visata ja see ilmus talle unes nii elavalt, et ta ärkas kell kolm hommikul karjatusega. See pidi olema mingi film või filmi reklaamklipp.
Aga