kõmuliseks pealkirjaks väänata.
„Nende surma põhjuse tuvastab eeskirjadekohane uurimine,” lausus ta märksa külmaverelisemalt, kui end tundis.
Vastus vallandas pahase pomina, käed sööstsid õhku ja korraga kõlas umbes kolmkümmend küsimust. Heitnud pilgu kellale ja näinud kergendusega, et minutiseier on edasi nihkunud, jäi Grace vankumatuks. „Palun vabandust,” ütles ta, „tänaseks on meie aeg otsas.”
Tagasi oma väikeses uhiuues kabinetis tohutus hiljuti remonditud kahekorruselises art déco stiilis hoones, mis oli 1950-ndatel algselt ehitatud nakkushaiglaks ja majutas nüüd Sussexi kriminaalpolitsei peakorterit, võttis Grace pöördtoolil istet. Nagu enam-vähem kõik mööbliesemed toas, oli ka see alles hiljaaegu lahti pakitud ega tundunud veel harjumuspäraselt mugav.
Ta niheles toolil natuke ja kohendas käetugesid, aga see jättis ikkagi soovida. Vana kabinet Brightoni politseijaoskonnas oli talle hoopis rohkem meeldinud. Ruum oli olnud suurem, mööbel päevinäinud, kuid jaoskond asus kesklinnas ja seal kihas elu. Uus hoone paiknes linnaservas tööstusmaastikul ja mõjus hingetult. Miilide kaupa pikki hääletuid, vaipadega kaetud ja värskelt värvitud koridore, vastset mööblit täis kabinettide read, ja sööklat polnud! Kohvi pidi kas ise keetma või nõmedast automaadist ostma. Võileibagi ei olnud saada – selleks tuli üle tee ASDA hiigelmarketisse minna. Niipalju planeerimiskomisjonidest.
Ta silmitses hellalt oma kolme tosinat vanaaegset sigaretisüütajat, kalliks peetud kollektsiooni simsil kirjutuslaua ja akna vahel, ning mõtles, et juba mitu nädalat pole töögraafik võimaldanud tal tegelda ühe lemmikajaviitega, mida ta oli harrastanud koos oma naise Sandyga ja mis nüüd pakkus talle suurt lohutust: antiigipoodidest ja kirbuturgudelt vanade mehaaniliste seadeldiste otsimisega.
Selja taga ilmestas seina suur ümmargune puitkell, mis oli kuulunud sarja „Politseimunder” väljamõeldud jaoskonna dekoratsioonide hulka ja mille Sandy oli õnnelikel aegadel tema kahekümne kuuendaks sünnipäevaks oksjonilt ostnud.
Selle all klaasvitriinis oli seitse naela ja kuus untsi kaaluv jõeforellitopis, mille ta oli soetanud ühest Portobello Roadi vanakraamiärist.Topise asukoht kella all ei olnud juhus: see võimaldas tal noori uurijaid instrueerides heita kulunud nalja, et kannatlikkus saab alati viimaks tasutud.
Ülejäänud põrandapinna hõivasid televiisor ja videomakk, neli tooli ja lahtiselt vedelevate paberikuhjadega ümmargune laud, spetsiaalne kott kriminalistikavarustusega ning väikesed toimikute tornid.
Iga toimik põrandal kujutas endast lahendamata mõrva. Ta põrnitses üht rohelist ümbrikut, mille nurka varjas koheva vaiba keerd. See esindas umbes kahtkümmend kastitäit toimikuid, mis olid kas kabinetipõrandale virna laotud või pungitasid välja kappidest või olid luku taga, hallitades politseijaoskonna niiskes garaažis piirkonnas, kus mõrv oli aset leidnud.Tegu oli avatud juurdlusega, mis puudutas kaheteistkümne aasta eest oma vastuvõtutoas surnuks pekstud homoseksuaalist loomaarsti RichardVentnorit.
Ümbrik sisaldas kuriteopaiga fotosid, kriminalistikaraporteid, kotikestes asitõendeid, tunnistajate ütlusi ja kohtuväljavõtteid – kõik korralikult kimpudeks eraldatud ja värvilise paelaga kinni seotud. See oli üks tema uusi ülesandeid: kaevuda maakonna vanadesse lahendamata mõrvalugudesse, võtta ühendust kuritööde toimumispaikade kohaliku kriminaalpolitseiga ja otsida kõike, mis oleks võinud vahepealsete aastatega muutuda ja juurdluse taasavamist õigustada.
Ta teadis iga toimiku sisu suuresti peast – tänu lausa fotograafilisele mälule, mis oli aidanud tal edukalt eksameid sooritada nii koolis kui ka politseis.Temale tähendas iga virn enamat kui kaotatud inimelu ja tapjat, kes oli endiselt vabaduses – see sümboliseeris midagi ta hingele väga lähedast. See tähendas, et üks perekond ei saanud minevikuga rahu sõlmida, sest saladus oli lahendamata ja õiglust polnud maksma pandud. Ning ta teadis, et mõne toimiku puhul, mis oli üle kolmekümne aasta vana, on tema arvatavasti ohvrite ja nende sugulaste viimane lootus. Tõelisi edusamme oli ta teinud vaid ühes niisuguses juhtumis.Tommy Lytle’i omas.
Tommy Lytle oli Grace’i vanim jahtunud jälg. Kakskümmend seitse aastat tagasi oli üheteistaastane Tommy hakanud ühel veebruarikuu pärastlõunal koolist jalgsi koju minema. Rohkem teda ei nähtud. Tookord oli ainus juhtlõng Morris Minori kaubik, mida näinud tunnistajal jätkus taipu number üles kirjutada. Kuid seost selle omanikuga, üksildase veidrikuga, kes oli varemgi alaealiste vastu seksuaalkuritegusid toime pannud, ei suudetud tuvastada.
Ja nüüd oli sama kaubik kahe kuu eest täiesti juhuslikult Grace’i radarile ilmunud, kui klassikaliste autode entusiast, kellele see praegu kuulus, purjuspäi roolist tabati.
Kahekümne seitsme aastaga oli kriminalistika vallas tehtud röögatuid edusamme. Politsei kriminalistikalaborid kiitlesid põhjusega, et kui keegi inimene on iial kuskil toas viibinud, ükskõik kui ammu, siis ajapikku leiavad nad tänu moodsatele DNAkatsetele selle kohta tõendi. Üheainsa tolmuimeja käest pääsenud naharakukese või juuksekarva või riidekiu. See võis olla nööpnõelapeast sada korda väiksem. Mingi jälg leidus ikka.
Nüüd aga oli neil kaubik.
Ja kunagine kahtlusalune oli alles elus.
Kriminalistid olid kaubiku mikroskoopidega üle käinud, kuid siiamaani, nagu teatas pettumust valmistav laboriraport, mida Grace oli eile õhtus kodus lugenud, ei olnud kaubiku ja ohvri vahel seost avastatud. Kriminalistid olid küll leidnud ühe juuksekarva, aga DNA ei klappinud.
Ometi oli Grace veendunud, et seal kaubikus peitub midagi, isegi kui tal tuleb sõidumasin millimeeterhaaval pintsettidega laiali lammutada.
Ta rüüpas mineraalveepudelist lonksu ja krimpsutas nägu maitse või pigem maitse puudumise peale – puhtakujulise, kergelt metalse eimiski peale, mida ta jõi, et mitte iga päev tervet gallonit kohvi kaanida.Ta keeras korgi pudelile, vahtis kogunevaid vihmapilvi, tihkeid kui ploomirasv, mis rippusid madalal üle tee paikneva ASDA katuselahmaka kohal – see katus moodustas enamiku ta vaatest –, ning mõtles homsele.
Homme on neljapäev ja tal seisab ees kohting – mitte nagu too viimane, katastroofiline pimekohting hulluga interneti tutvumissaidilt, vaid tõeline kohting kauni naisega.Ta ootas seda pikisilmi ja pelgas samal ajal.Ta pabistas, mida selga panna, kuhu oma kaaslanna viia ja kas neil jätkub piisavalt jutuainet.
Pealegi oli ta mures Sandy pärast. Selle pärast, mida Sandy arvaks tema käimisest teise naisega.Ta teadis, et kuna möödas on ligi üheksa aastat, on sellised mõtted absurdsed, kuid ta ei saanud sinna parata.Täpselt nagu ta ei saanud parata, et mõtles peaaegu kõik ärkveloleku tunnid sellest, kus Sandy on või mis oli temaga juhtunud. Kas Sandy on elus või surnud.
Eviani plastpudeli haaranud, rüüpas ta taas lonksu ja põrnitses üle kirjutuslauda katvate kontrolli alt väljunud paberikuhjade arvutiekraani, seejärel tänahommikuste lehtede virna enda ees. Ülemisel lehel, kohalikul ajalehel Argus oli kisendav pealkiri: SUSSEXI POLITSEI JÄLITUSSÕIDUS KAKS SURNUT.
Ta lükkas ajalehed põrandale ja viskas pilgu saabunud e-kirjade uputusele.Ta polnud veel täiesti harjunud uueVantage’i tarkvaraga politseijõudude arvutisüsteemis, ehkki seda oli märksa lihtsam kasutada kui GreenScreeni, mille see oli välja vahetanud. Grace luges hiljutiste intsidentide logi, et näha, mis oli öö jooksul toimunud; harilikult oleks ta seda teinud kohe tööle jõudes, aga täna oli ta pidanud pressikonverentsiks valmistuma.
Midagi tavatut polnud, tüüpiline Brightoni kesknädala öine ja hommikune pudi-padi. Käputäis tänavarööve, sissemurdmisi, autovargusi, relvastatud rööv öö läbi avatud toidupoes, pubikaklus, kodutüli, mitu hukkunuteta liiklusõnnetust, väljakutse Peacehaveni lähedale põllule, kust oli leitud mingi kahtlane asi. Ei tõsiseid vahejuhtumeid ega ränki kuritegusid, mitte midagi huvipakkuvat.
Tore. Eelmisel nädalal polnud ta õieti kabinetis olnudki, ainult mõned tunnid, mis ta veetis ühe kohaliku kriminaali käimasolevaks kohtuprotsessiks valmistudes, ning ta vajas paari päeva, et paberitööga järjele saada.
Ta ühendas Blackberry arvutiga ja uuris oma päevakava. See oli endiselt tühi. Tema sekretär Eleanor Hodgson – või kontoriassistent, nagu poliitilise korrektsuse diktaat tänapäeval öelda käskis