teevad.
Ehkki tollal Sandyga õnnelikus abielus, oli ta ajakirjanikuga mõnusalt flirtides lobisenud, tahtmata tunnistada, et õieti on see tema elu esimene mõrvajuhtum. Püüdes kangesti macho’t mängida, oli ta praalinud, et jah, see on töö, lihtsalt töö, nõnda talubki ta mõrvapaikade õudusi.
Praegu meenus talle see hetk.
Tema bravuurikas vale.
Tõde oli, et päeval, kui ta ilmub mõrvapaigale ja see näib talle lihtsalt tööna, päeval, kui ta enam ohvritest sügavalt ei hooli, sel päeval lahkub ta politseist ja otsib mõne teise ameti. Ning see päev oli alles kaugel.Võib-olla lähebki temaga viimaks niiviisi, nagu oli läinud tema isaga ja paistis minevat paljude politseiveteranidega, aga momendil täitsid tema kõhuõõnt samad tunded, mis iga kord mõrvapaigale saabudes.
See oli võimas segu hirmust peatse vaatepildi ees ja tohutust vastutuskoormast, mis juurdlust juhtides tema õlule langes – teadmine, et sel tundmatul surnud naisel on ema-isa, võib-olla õed-vennad, võib-olla abikaasa või armsam, ehk koguni lapsed. Ühel tapetu lähedastest tuleb surnukeha tuvastada, nad kõik tuleb leina- ja šokiseisundis üle kuulata ning kahtlusaluste ringist kõrvaldada.
Käsi oli elegantne, pikkade sõrmedega, hoolitsetud küünte heleroosa lakk moodustas alabastervalgeks tõmbunud nahaga järsu kontrasti, kui mitte arvestada peenikest tumedat hüübinud vere riba, lõikehaava, mis ulatus pöidla välisservast randmeni. Haav paistis enesekaitsel saadud. Grace mõtles, kes see naine küll oli, milline inimene, ja mis oli viinud selliste tagajärgedeni.
Esimesed kakskümmend neli tundi on mõrvajuurdluses võtmetähtsusega. Seejärel muutuvad tulemused üha aeglasemaks ja vaevalisemaks.Ta teadis, et lähematel tundidel ja päevadel peab ta juurdluse huvides kõrvale jätma enam-vähem kõik muu.Ta avastab tapetu elust ja surmast nii palju üksikasju, kui tolle surnukeha, kodu, isiklikud esemed, pere ja sõbrad võimaldavad.Tõenäoliselt saab ta sellest naisest teada rohkem kui keegi eluajal.
Juurdlus ei küsi privaatsusest, on teinekord jõhker. Juba surm üksi riisub inimeselt suure osa väärikust, kuid kriminaalpolitsei juurdlusega võrreldes kahvatub seegi. Pealegi oli tal alati kummituslik tunne, et surnu hing võib – see polnud ju välistatud – teda kusagilt jälgida.
„Me arvame, et käsi tuli sealt, Roy.” East Downsi osakonna tüseda kerega kohalik inspektor Bill Barley, keda tuules paisuv valge kaitseülikond veel tüsedamaks tegi, seisis siinsamas, näidates kummikindas sõrmega üle põllu, kuhu oli kohusetundlikult veetud eralduslint; lindi taga oli mitu samuti valgetes kombinesoonides kriminalisti ametis telgi püstitamisega.
Taamal põlluserval, kuhu Grace oli parkinud, lisandus jälle üks auto trobikonnale märgistustega ja märgistusteta politseiautodele, koerarühma kaubikule, fotograafi kaubikule ning juurdlusbussi kõrgele kandilisele veokimõõtu kogule, mis oli teiste kõrval hiiglaslik.
Koroneri musta kaubikut ei olnud esialgu kutsutud. Ka pressi ei olnud teavitatud, aga esimese reporteri saabumiseni ei lähe kaua. Nood on nagu porikärbsed.
Barley oli pesueht veteran, viiekümnendates aastates, mahlaka Sussexi aktsendi ja punetava näoga, mida joonisid lõhkenud veresooned. Grace’ile avaldas muljet kiirus, millega ta oli ala piiranud. Kõige hullem peavalu on saabuda mõrvapaigale, kus kogenematud politseinikud on juba enamiku asitõendeid mutta trampinud. See mõrvapaik paistis inspektoril kenasti kontrolli all olevat.
Kui Barley oli käelaba paksu kilega kinni katnud, järgnes Grace talle, astudes hoolikalt tema jälgedes, et maapinda võimalikult vähe segi ajada, ja piiludes iga natukese aja tagant kaugemal rapsis graatsiliselt hüplevat politsei Saksa lambakoera, kuni nad jõudsid alale, kuhu tegevus oli peamiselt koondunud. Grace taipas kohe, miks. Keskel, vajutades väikesel lapil rapsi vastu maad, oli suur kortsus must prügikott, mille lahtirebenenud ribad lipendasid tuules, ja selle ümber tiirutas mitu porikärbest.
Grace noogutas tervituseks kriminalist JoeTindallile, keda ta hästi tundis. Neljakümnendates aastatesTindall oli näinud varem tuhmi juuksepahmaka ja paksude prillidega välja nagu hullumeelne teadlane, aga märksa nooremasse naisesse armudes muutis oma välimust. Nüüd oli tal valge kombinesooni kapuutsi all täiesti paljaks aetud pea, veerand tolli laiune habemetriip ulatus alahuule keskkohast lõuale ja prillid olid trendikate piklike siniseks toonitud klaasidega.Ta meenutas pigem narkodiilerit kui teadusemeest.
„Hommikust Roy,” tervitasTindall oma tavapärasel sarkastilisel toonil. „Tere tulemast kursusele „Tuhat ja üks asja, mida teha prügikotiga Peacehavenis kolmapäeva hommikul”.”
„Kas käisid poodlemas?” küsis Grace musta kilekoti poole viidates.
„Sa ei kujuta ette, mida tänapäeval boonuspunktide eest antakse,” ütlesTindall. Siis ta põlvitas ja avas väga ettevaatlikult prügikoti.
Roy Grace oli politseis töötanud üheksateist aastat, millest viimased viisteist oli veetnud raskeid kuritegusid, eeskätt mõrvu uurides. Ehkki iga surm oli häiriv, ei šokeerinud teda enam eriti miski.Aga musta prügikoti sisu küll.
Kotis peituv torso oli selgelt kuulunud vormikale noorele naisele. Seda kattis hüübinud veri, häbemekarvad olid verest nii klompis, et nende värvi polnud võimalik silmaga kindlaks teha, ja enamvähem iga tolli kehast oli sõgedas pussitamishoos hakkinud mingi terav ese, tõenäoliselt nuga. Pea oli puudu ja kõik jäsemed küljest lõigatud. Üks käsivars ja mõlemad jalad olid koos kehaga kotis.
„Jeerum,” ütles Grace.
Isegi Tindalli huumorimeel oli otsas. „Kusagil jookseb ringi tõeliselt haige värdjas.”
„Pead pole ikka veel?”
„Otsitakse.”
„Kas patoloogile helistati?”
Tindall peletas käeviipega paar porikärbest. Neid tuli juurde ja Grace hakkas kätega vihaselt vehkima. Porikärbsed haistavad lagunevat inimihu viie miili kauguselt. Neid hoiab surnukehast eemal vaid suletud konteiner. Aga vahetevahel on neist ka kasu. Porikärbsed munevad, munadest kooruvad vastsed, vastsetest saavad vaglad ja lõpuks porikärbsed. See protsess võtab ainult mõne päeva. Nende surnukehade puhul, mis avastatakse alles mitu nädalat hiljem, on võimalik surma aega üldjoontes määrata selle järgi, kui mitu putukavastsete põlvkonda kehas leidub.
„Ma oletan, et keegi ikka helistas patoloogile, Joe?”
Tindall noogutas. „Bill helistas.”
„Kas see on Nadiuska?” küsis Grace lootusrikkalt.
Oli kaks riiklikku patoloogi, keda tavaliselt siitkandi mõrvapaikadele saadeti, sest nad elasid võrdlemisi lähedal. Politsei lemmik oli Nadiuska De Sancha,Vene aristokraatidest põlvnev väärikas hispaanlanna, kes oli abielus ühe Inglismaa juhtiva ilukirurgiga. Nadiuska menu ei tulenenud ainult sellest, et ta tegi oma tööd hästi ja oli igati abivalmis, vaid teda oli ka tore vaadata. Natuke alla viiekümne aasta vana, oleks teda võinud pidada kümme aastat nooremaks; selle üle, kas siin oli mängus tema abikaasa kutseosavus, vaidlesid lakkamatult kõik, kes temaga töötasid – arutelu õhutas tagant tõsiasi, et naine kandis talvel ja suvel muutumatult rullkaelusega sviitrit.
„Ei, Nadiuska õnneks – talle ei meeldi mitmekordsed noahaavad – on see doktorTheobald. Ja politseiarst on samuti teel.”
„Ah soo,” ütles Grace, püüdes maha suruda pettumust hääles. Ühelegi patoloogile ei meeldi mitmekordsed noahaavad, sest iga haav tuleb ülima täpsusega mõõta. Nadiuska De Sancha ei olnud lihtsalt silmarõõm, vaid ka lõbus kolleeg – flirtiv, nalja armastav ja töötas kiiresti. Frazer Theobald oli seevastu üldise arvamuse järgi umbes sama lõbus kui laibad, mida ta uuris. Ja aeglane. Piinavalt aeglane. Kuid tema töö oli põhjalik ja alati eksimatu.
Äkki märkaski Grace silmanurgast toda pisikest kasvu meest, üleni valges ja suur eksperdikott käes, ligemale sammumas, kapuutsiga pea ei ulatunud rapsist eriti kõrgemale.
„Tere hommikust kõigile,” ütles patoloog ja vahetas kolmikuga kummikinnastes käepigistuse.
Doktor Frazer Theobald oli viiekümnendates eluaastates. See