rääkinud tükk aega, korraldades otsinguid, nõutades juurdlustoas töölauda meeskonnale, mille kavatses kokku panna, lastes Sussexi politseiarvutil juhtumile koodnimetuse määrata ja kuulates käputäie noorte naiste kirjeldusi, kelle kadumisest oli viimastel päevadel teatatud.Viie miili raadiuses oli ainult üks kadunud isik, kes andis põhjust muretsemiseks, kogu Sussexis veel kolm ja tervel Kagu-Inglismaal kuus.
Seni ei olnud sõnaahtral doktor Theobaldil talle erilist kirjeldust pakkuda, kui välja arvata juuste helepruun värv, mis järeldus häbemekarvade värvist, ja oletus, et ohver oli kas kahekümnendates aastates või veidi üle kolmekümne.
Selle kirjeldusega sobis neli naist.
Grace oli hästi kursis sünge statistikaga: igal aastal kuulutatakse Inglismaal kadunuks 230 000 inimest. Ja üheksakümmend protsenti neist, kes välja ilmuvad, leitakse kolmekümne päeva jooksul. Üle kolmekümne protsendi 230 000-st jääbki kadunuks. Jalamaid hakati tavaliselt tegutsema vaid laste ja vanurite puhul. Teiste kadumisjuhtumitega ootas politsei vähemalt ööpäeva ja sageli kauemgi, sõltuvalt olukorrast.
Iga kadunud isiku juurdlus puudutas valusalt Roy Grace’i südant. Neid sõnu kuuldes judises ta alati hääletult.
Sandy oli kadunud isik.Oli kadunud nagu vits vette Roy kolmekümnendal sünnipäeval, veidi vähem kui üheksa aasta eest, ja sealtpeale ei olnud naist nähtud.
Polnud mingeid tõendeid, et enamik neist 70 000 haihtunust oleksid surnud. Inimesed kadusid kõiksugu põhjustel.Tihti peresuhete purunemise tõttu: üks abikaasa lahkus, lapsed jooksid kodust ära. Või vaimsete häirete tõttu. Aga mõned – ja Roy Grace ei tunnistanud seda endale meeleldi – sattusid nimekirja hoopis süngematel asjaoludel. Nad olid kas mõrvatud või harvemini hoiti neid vastu tahtmist kinni. Aeg-ajalt tuli nii Ühendkuningriigis kui ka mujal maades päevavalgele jubedaid lugusid inimestest, keda oli vangis peetud aastaid, vahel aastakümneid. Oma kõige hirmsamatel, sügavaima ahastuse hetkedel kujutles ta, kuidas mingi maniakk hoiab Sandyt aheldatuna kusagil keldris.
Ta uskus, et milline ka polnud Sandy kadumise põhjus, on naine endiselt elus.Viimasel üheksal aastal oli ta meediumidelt nõu küsinud rohkem, kui ise mäletas. Iga kord, kui ta mõnest parema mainega meediumist kuulis, läks ta tema jutule. Kui mõni selline Brightonisse esinema tuli, oli ta alati publiku hulgas.
Ning kogu selle aja sees ei olnud mitte ükski neist, mitte ainuski väitnud, et oleks tema surnud naisega ühenduse saanud või et Royle on naiselt sõnum.
Grace’i usk meediumidesse polnud kõikumatum kui arstidesse või teadlastesse. Tal oli avatud meelelaad. Ta uskus ühe oma lemmikkirjanduskangelase Sherlock Holmesi põhimõttesse: „Kui võimatu kõrvale jätta, siis see, mis järele jääb, kui tahes ebatõenäoline, peab olema tõde.”
Tema mõttelõnga katkestas mobiiltelefoni sädin. Ta silmitses ekraani, aga number oli varjatud – politseinike levinud harjumus, nii et arvatavasti helistas kolleeg.Ta võttis kõne vastu: „Roy Grace.”
„Jou, vanatark!” tervitas tuttav hääl.
„Käi kuradile, mul on kiire,” ütles Grace muheldes. Üritanud kolm tundi armutult vaikiva doktor Frazer Theobaldiga vestelda, oli tore kuulda sõbra häält. Seersant Glenn Branson oli tema hea semu. Nad olid mitme aasta jooksul korduvalt koos töötanud, ja Branson oli esimene, kelle Grace käsilolevas mõrvaloos oma meeskonda värbas.
„Noh, käi ise ka kuradile, vanatoi. Kuni sina pärast pikka lõunaeinet teise brändiklaasi juures mõnuled, rügan mina sinu heaks, nii et laup märg.”
Ehkki lõunaks söödud sardiini- ja tomativõileivast näis olevat möödas terve igavik, oli selle eemaletõukav maitse Grace’il ikka suus. „Tahtmine on taevariik,” ütles ta.
„Ma vaatasin eile õhtul lõpp head filmi. „Serpico”. Al Pacino mängib detektiivi, kes New Yorgi politseis korrumpeerunud võmme välja juurib. Oled sa seda näinud?” Branson oli tõeline filmifanaatik.
„Kolmekümne aasta eest, kui alles tatikas olin.”
„See vändati tuhat üheksasada seitsekümmend kolm.”
„Filmid ei jõua sinu kohalikku kinno just ruttu, mis?”
„Väga vaimukas. Sa peaksid seda uuesti vaatama, see on tase.Al Pacino on tegija.”
„Aitäh väärtusliku info eest, Glenn,” ütles Grace, eemaldudes varikatuse alt, et teda ei kuuleks patoloog, politseifotograaf Martin Pile ega ka Dennis Ponds, Sussexi politsei avalike suhete juht, kes oli äsja saabunud ja ootas Grace’ilt infot pressiteate jaoks. Kogemust mööda tasus esimese astme juurdluse algstaadiumis avalikustada võimalikult vähe. Mida vähem teavet on lehtedes tegelike leidude, laiba või laibatükkide seisukorra ja mõrvapaiga kohta, seda kergem on välja sõeluda napakate ja ajaraiskajate telefonikõned ning teha vahet, millal on helistajal ehtsat teavet.
Samal ajal tuli politseile kasuks meediaga häid suhteid säilitada, kuid Grace’il olid need viimase paari nädalaga kiiresti hapuks läinud. Tänastes uudistes oli ta kahe kahtlusaluse hukkumise pärast risti löödud ja eelmiselgi nädalal rünnati teda, kuna ta tunnistas kohtus mõrvaprotsessil, et oli konsulteerinud meediumiga.
„Ma seisan künkal vihmasajus. Kuidas su jutt meie juurdlusele kaasa aitab?”
„Ei aitagi, see on sinu harimiseks. Sa vaatad ainult saasta.”
„„Meeleheitel koduperenaised” kõlbab küll.”
„Või veel, ma elan ühe sellisega.Aga mul on sulle ka infot.”
„Ah?”
„Üks advokaadibüroo töötaja, praktikant. Kadumisest teatati äsja.”
„Noh, oleks see vast kaotus,” ütles Grace sarkastiliselt.
„Kuule, mees, sa oled haige.”
„Ei, lihtsalt aus.”
Sarnaselt enamiku kolleegidega politseis ei sallinud Roy Grace juriste, eriti mitte kriminaaladvokaate, kellele seadus oli mäng. Politseinikud riskisid kurjategijaid püüdes päevast päeva eluga; advokaadid teenisid kõva raha, üritades seadust üle kavaldada ja pätte vabaks lasta. Muidugi teadis Grace, et kui vahistatud on süütu inimene, väärib too kaitset. Aga Glenni karjäär oli alles algusjärgus, ta polnud piisavalt kaua politseis teeninud. Ei olnud piisavalt kokku puutunud inimrämpsuga, kes tänu advokaatide kavalusele õigusemõistmise käest pääsesid.
„Jah, räägi aga räägi. Ta ei ilmunud täna tööle. Üks sõbranna käis tema korteris.Teda pole seal ja nad on kangesti mures.”
„Nii? Millal teda viimati nähti?”
„Eile pärastlõunal töö juures.Tal oli täna hommikul kohtumine tähtsa kliendiga, kuhu ta ei tulnud. Ei helistanud ka. Bossi sõnul polevat see tema moodi. Nimi on Janie Stretton.”
„Mul on kirjas veel neli nime, Glenn. Miks on tema eriline?”
„Kõhutunne.”
„Janie Stretton?”
„Jep.”
„Ma lisan ta nimekirja.”
„Pane ta esimeseks.”
Vihm leotas Grace’i kombinesooni ja voolas mööda nägu. Grace taganes varikatuse alla. „Pead ei ole ikka,” ütles ta. „Ja mulle tundub, et me ei leia seda väga heal põhjusel. Sõrmejälgi juba kontrolliti, need ei andnud midagi. DNA saadetakse testimiseks Huntingdoni laborisse, aga see võtab paar päeva.”
„Ma tuvastasin ohvri,” lausus Glenn Branson. „Olen valmis kihla vedama.”
„Janie Stretton?” ütles Grace.
„Janie Stretton.”
„Tõenäoliselt on ta kusagil voodis ja kargab mõnd advokaadi, kes teenib kolm tonni tunnis.”
„Ei, Roy,” oli seersant veendunud. „Ma usun, et sul on seal tema surnukeha.”
12
Tom