Peter James

Surma vaatemäng. Sari „Roy Grace’i juhtum“


Скачать книгу

mehele tuleks eales pähe midagi nii kerglast nagu kostüümipeole minek. Grace ei teadnud patoloogi eraelust muud, kui et ta on abielus mikrobioloogia lektoriga ja lõõgastuseks käib peamiselt üksinda väikese paadiga purjetamas.

      „Nõndaks, komissar Grace,” ütles ta, silmitsedes enne jäänuseid laperdavate servadega prügikotis ja siis ümbritsevat maapinda. „Kas saate mind kurssi viia?”

      „Jah, doktor Theobald.” Patoloog käitus alguses umbes pool tundi alati hirmus ametlikult. „Praeguse seisuga on meil rohkete noahaavadega jäsemeteta torso, mis paistab kuuluvat noorele naisele.” Grace vaatas justkui kinnitust paludes Barleyle otsa ja inspektor võttis järje üle.

      „East Downsi politseisse tuli hädaabikõne täna hommikul koeraga jalutanud naisterahvalt. Koer leidis inimese käelaba, mida me pole paigast liigutanud.” Inspektor osutas sõrmega. „Ma sulgesin ala lindiga ja politseikoertega otsides leidsime need jäänused siin, mida ei ole puudutatud, kui prügikoti paotamine välja arvata.”

      „Pead pole?”

      „Veel mitte,” ütles inspektor.

      Patoloog põlvitas, pani enda koti käest ja keeras prügikoti serva ettevaatlikult allapoole, uurides jäänuseid pisut aega vaikides.

      „Sõrmejäljed ja DNA-proov tuleb võtta jalamaid, et katsuda isikut tuvastada,” ütles Grace. Ta vahtis künkast alla üle põllu elurajooni tänavaid. Nende taga, umbes miil eemal, oli näha La Manche’i väina halli veevälja, mis taevalaotusest vaevu eristus.

      Inspektorit kõnetades jätkas Grace: „Ühtlasi tuleb ümbruses käia ukselt uksele, küsida, kas viimase paari päeva jooksul on märgatud midagi kahtlast. Kindlaks teha, kas lähikonnas on mõni inimene kadunud. Kui mitte, siis laiendame ringi kogu Brightonile ja edasi Sussexile. On siin turvakaameraid, Bill?”

      „Ainult kohalikes poodides ja teistes ärides.”

      „Las nad hoiavad viimase seitsme päeva salvestused tingimata alles.”

      „Saab tehtud.”

      Maapinna poole noogutades ütles Grace: „Kas on aimu, kuidas need jäänused siia sattusid? Rehvijälgi on?”

      „Meil on jalajäljed. Tallamustri järgi mingid rasked saapad. Silmaga otsustades sügavalt sisse vajunud, surnut nähtavasti tassiti,” vastas Bill Barley, näidates näpuga kitsale mulla- ja rapsiribale kahe kaugusse kulgeva politseilindi vahel.

      Theobald oli nüüd eksperdikoti avanud ja uuris hoolikalt maas vedelevat verist käelaba.

      Kes see naine oli, küsis Grace mõttes. Miks ta tapeti? Kuidas ta siia sai? Temas pulbitses viha.

      Viha ja veel midagi muud.

      Kohutav teadmine, mida ta keeldus endale tunnistamast, et selle noore naise saatus ei pruugi erineda tema naise omast. Üheksa aasta eest oli Sandy kadunud nagu vits vette, tänini polnud lagedale ilmunud ainsatki jälge. Sandy võis olla mõrvatud ja kuhugi peidetud. Tapetud ja metsikult rapitud. Pole keeruline laibast vabaneda ja hoolt kanda, et seda iial ei leitaks – selleks on tosinaid viise.

      See ei andnudki talle praegu rahu. Keegi oli vaeva näinud tüdruku jõhkra tapmise ja pea eemaldamisega. Aga kui tuvastamist oleks tahetud tõesti takistada, oleks võetud ka käelabad. Miks seda siis ei tehtud?

      Miks jäeti jäänused siia keset põldu, kus need paratamatult kähku leitakse? Selle asemel, et neid kuhugi maha matta?

      Võib-olla sellepärast, mõtles ta, et süüdlane tahtis nende avastamist.

      9

      Lillat jooksudressi kandev Kelly istus elutoa põrandal, klaviatuur süles, selg vastu diivanit toetatud, ja mugis torukujulisest karbist soola ja äädikaga maitsestatud Pringlesi krõpse. Mitte just kõige tervislikum lõunasöök, aga need olid madala rasvasisaldusega – ei kahjusta figuuri, mõtles ta.

      Netti sisse loginud, vahtis ta lillast kristallist Swarovski käevõru teleekraanil ja suurendas siis kujutist topeltklõpsuga.Ta mõtles süüdlaslikult, kui hästi see sobiks tema praeguse riietusega. Pisut kiiskav, pisut edvistav, seda küll. Aga Swarovski ehted on ikkagi stiilsed; nende toodang meeldis talle. Ekraan näitas jaemüügihinnaks £152, ja kõrgeim pakkumine oli seni vaid £10,75. Kusjuures oksjon kestab veel ainult kolm tundi ja nelikümmend kaks minutit!

      Köömes! Ta sisestas pakkumise: kaksteist naela. See ei tekita nende eelarvesse märgatavat auku, ja kui tal õnnestub käevõru saada sellise hinnaga, võib ta selle mõne nädala pärast kallimalt uuesti oksjonile panna ja kasumit teenida.

      Ta jälgis ekraani mitu minutit, kuid sinna ei ilmunud teisi pakkumisi. Siiani asi sujus. Ta sirutas käe, võttis Smirnoffi pudeli – see pärines salajasest varust, mida ta peitisTomi eest magamistoas oma pesusahtli tagasopis –, keeras korgi pealt ja rüüpas üsna väikese lonksu. Täna hommikul alles kolmas lonks, õigustas ta end, eirates tõika, et tegu oli olnud uue pudeliga, millest oli nüüd juba kolmandik tühi.

      Õues ladistas vihma. Lady sörkis tuppa, rihm suus, keeras pea viltu ja vingatas.

      „Tahad jalutama minna, kullake, jah? Me peame ootama, kuni vihm järele jääb, eks.”

      Koer vingatas taas, valjemini.

      Ta pani pudeli ära ja tõstis käe. Lady puges ligi ja veeretas end kohmakalt selili.

      „Sa oled tüüpiline naine, on ju?” lällutas Kellie kiindunult, viinauim peletas keskpäevanukrust. „Ei taha muud, kui et su tisse paitataks.”

      Ta silitas natuke aega koera kõhtu, põimis käe ümber koera kaela ja suudles pealage, tundes looma tugevat sooja karvast lõhna. „Ma armastan sind, Lady.”

      Õuest mingeid helisid kuuldes hüppas Lady äkki jälle püsti, urises ja hiilis esikusse. Ta haugatas, ja järgmisel hetkel kuulis Kellie köögist koeraluugi mütsatust, kui Lady aeda jooksis, kahtlemata peletama mõnd lindu, kes oli söandanud murule laskuda.

      Tema pakkumisele eBays polnud ikka võistlejaid.

      Ühel päeval saab ta need netioksjonid selgeks. Paari nädala eest oli Daily Mailis artikkel, mille ta oli välja lõiganud ja alles hoidnud, inimestest, kes eBays müügiga varandusi teenisid. Ta üritas Tomile rääkida, aga mees ei paistnud kuidagi mõistvat, et ta püüab vaid omal kombel neile veidi raha hankida. Ta lihtsalt ei osanud seda hästi. Kuid ta hakkab oskama; küll ta ära õpib.

      Siis heitis ta pilgu pudelile. Ehk veel üksainus pisike suutäis?

      Ta sulges silmad ja imestas: mis kurat minuga lahti on? Minu eluga? On mul kehvad geenid?

      Kellie mõtles oma vanematele. Suurte unistustega isa, keda ta jumaldas, oli kõigest viiekümne kaheksa aastasena kaugele arenenud Parkinsoni tõvega koju jäänud. Ta mäletas lapsepõlvest, kuidas isa oli proovinud mitmeid ärilisi ettevõtmisi ja läbi kukkunud. Isa oli Brightonis taksot sõitnud ja asutanud omaenda limusiiniüürimisteenuse. See oli pankrotti läinud. Isa ostis mingi tervisejoogi müügiõigused, mis pidi ta rikkaks tegema. See röövis neilt maja.

      Ema oli nende sissetulekule lisa teeninud pikkade raskete töötundidega Gatwicki lennujaamas, reklaamides maksuvabas ostualas parfüüme, kuni oli sunnitud end lahti võtma, et isa eest hoolitseda. Praegu elasid nad vandaale, murdvargaid ja röövleid kartes Brightoni karmis kandis Whitehawkis munitsipaalkorteris. Neil üleeile külas käies oli Kellie vana Espace’i ainult tunnikeseks maja ette jätnud. Kui ta välja tuli, olid ilukilbid ära varastatud.

      Ta mäletas oma esimest kohtumist Tomiga, ühe Brightoni kolledžis õpetajaks õppinud sõbranna kahekümne esimesel sünni päeval. Kelliet oli jahmatanud, kui väga Tom sarnanes tema isaga, nii nagu ta tahtis isa mäletada: noor ja poisikeselikult nägus mees, pööraselt sarmikas, elusse armunud ja väga innukas.Tomil oli olnud uhke visioon, hämmastavad plaanid, ja erinevalt Kellie isast olid tema plaanid läbi mõeldud.Ta tahtis kogemusi omandada valdkonna edukaimas firmas töötades ja seejärel iseenda peremeheks saada.

      Ja Kellie oli temasse uskunud. Oli tundunud võimatu, etTomil võiks miski ebaõnnestuda. Kellie sõbrannadele meeldis mees kohe.Tema vanemad olidTomist