on ühed Venemaa kõige närusematest transpordivahenditest: täis satelliitlinnade vaeseid vihaseid elanikke, poemüüjaid ja politseinikke ja koristajaid, kes sõidavad iga päev linna, et olla vaid hingetõmbe kaugusel kõigist neist plaatinakelladest ja Porschedest, ainult selleks, et saada igal õhtul oma pimedasse perifeeriasse tagasi heidetud, kandes kilekotti kortsutatuna kaasas oma vormirõivaid, juues külmas rongis toasooja õlut. Pingid on puust ja neil on võimatu mugavalt istuda. Ma nihelen ja mõtisklen selle üle, mida Vitali küll D-sse ära kaotas – see ei tundu mulle tema masti kant olema. Aga sellest on ka omajagu aega möödas, kui ma teda viimati nägin.
Mõni aeg tagasi oli Vitali Djomotška gängster. 1990-ndatel said sõnadest „venelane” ja „gängster” peaaegu sünonüümid, aga kui praegune President Kremlisse tõusis, sai gängsterite ajastu läbi. Salateenistus võttis organiseeritud kuritegevuse ise üle, pätid ei suutnud nendega kuidagi võistelda. Mõnest sai duumasaadik, et raha turvaliselt alles jääks, teine aga tõmbus tagasi ning hakkas tavaliseks ärimeheks. Ent Siberis olid Vitali Djomotškal teised plaanid – ta tahtis filme lavastada. Vitali kutsus kokku oma jõugu. Ei mingeid autovargusi ega ärimeestelt väljapressimisi enam, ütles ta neile, nüüd hakkame iseendast filme tegema, peaosades oleme me ise.
Keegi neist ei teadnud filmitegemisest midagi. Nad ei olnud iialgi kuulnud montaažist, storyboard’idest või kaamera liikumisest. Ühtki filmikooli, kuhu nad oleksid võinud minna, ei olnud ega olnud ka ühtki kuulsat režissööri, kes oleks võinud neid juhendada. Vitali mõtles ise välja, kuidas filme tehakse. Ta vaatas klassikuid uuesti ja uuesti, lahates üksipulgi iga kaadrit, iga lõiget, iga süžeepööret. Paberi peal mingit käsikirja ei olnud, käsikirjad olid nõrkadele. Kõik teadsid stseene peast. Nad ei kasutanud grimmi ega kaskadööre, nad hüppasid ise kõrgete hoonete katustelt alla ja sõitsid kortsu oma isiklikud autod. Kogu veri, mida ekraanilt võis näha, oli päris: kui haavast ei tulnud seda piisavalt, torkas Vitali süstla oma veeni ja pritsis selle sisu endale peale. Relvad ja kuulid olid ka kõik päris: kui nad filmisid tulistamisstseeni baaris, purustasid nad selle.
Tulemuseks oli eepiline kuuetunnine miniseriaal „Spets”. Kui see valmis sai, oli gängsteritest autoritel oma arusaam sellest, kuidas toimib filmilevi. Nad jalutasid sisse kohalikesse telejaamadesse, kaasas koopia seriaalist ja käskisid juhtidel seda näidata … või muidu. Keegi ei vaielnud vastu. Heli oli kaootiline ja mõned kaadrid ei klappinud kuidagi kokku. Aga üldiselt oli Vitali hästi hakkama saanud. Süžee, tegevus, põnevus – kõik oli olemas. See oli sensatsioon. Vitalist sai Siberi staar.
Kui ma esimest korda Vitaliga kohtusin, oli ta oma kuulsuse tipul ning tulnud Moskvasse intervjuusid andma ja järgmise filmi jaoks raha otsima. Mina töötasin ühe Ameerika dokumentaali režissööri assistendina ja me üritasime veenda Vitalit lubama meil temast dokumentaali teha. Leppisime kokku kohtumise ühes uutest Moskva kohvikutest. Pastelsed tuled hägustusid õrnas sisepurskkaevus. Mängis pehme liftimuusika. Pikk ja sale ja kiilaksaetud peaga Vitali nägi kummastavalt välja nagu Presidendi pikem kuri kaksikvend. Tal olid seljas triigitud firmadressid. Ta jõi cappucino’t, tupsutades huuli tihedalt kokkumurtud salvrätikuga, hoolitsedes selle eest, et vahust ei jääks märkigi. Ta venitas: „kapp-uu-šii-nõus”, nautis selle sõna kõla. Ta näitas ettekandjale koha kätte selle eest, et too oli andnud talle musta lusika.
„Kas sa oled alati tahtnud gängsteriks saada?” küsisime meie.
„Ma teadsin alati, et suudan enamat kui teised. Joosta kiiremini, hüpata kõrgemale, tulistada paremini. Lihtsalt enamat.”
Ta rääkis rõhutatud väärikusega, tehes iga lühikese lause järel pausi. Kõik temas tundus nii vaoshoitud. Ta ei joonud alkoholi, ei suitsetanud ja noomis mind vandumise eest. Ta oli vanasti narkar, aga loobus siis. Ta naeris koredalt, aeglaselt ja kõige kummalisemate asjade peale (sõna latte oli tema arvates hirmus naljakas). Selle lühikese kohtumise korraldamine oli võtnud nädalaid: kõigepealt leppis ta kokku ühe kuupäeva, siis tühistas selle viimasel hetkel, nii et me olime lõpuks päris närvilised ja kurnatud. Aja jooksul sai mulle selgeks, et tal ongi selline komme, taktika, millega sind enda külge neetida.
„Mis pani sind tahtma filme teha?”
„Ma olin kaheksa aastat vanglas veetnud. Vanglas vaadatakse väga palju telekat. Meile näidati palju igasuguseid mendi-päti filme. Neis oli minu elu, minu maailm. Aga see oli kõik võlts. Võitlused olid võltsid. Relvad olid võltsid. Kuriteod olid võltsid. Mida teab üks näitleja gängsteri elust? Mitte midagi. Ainult mina ise sain oma lugu rääkida.”
Vitali miniseriaal näitas tema kuritegelikku elu piinlikult üksikasjaliselt. Oma vägivaldses pompöössuses oli ta olnud tänapäeva Dick Turpin, tõeline teeröövel. Ta peitis end teeäärsetes põõsastes, oodates treileritäit tuliuusi Mitsubishisid või Toyotasid, mida toodi otse Jaapanist. Siis pani ta näo ette rätiku, tõmbas välja kärbiku ning jalutas tee keskele. Ta seisis, jalad harkis, puusal relv teele suunatud, ja ootas lähenevat veokit. Need jäid alati seisma ja autod said kõik tema omaks. Kui autojuht vastu hakkas, peksis Vitali teda. Teleseriaal mõnules kõigis neis vägivallahetkedes. Dialoog oli teinekord ülespuhutud (Vitali ei lubanud meestel ekraanil vanduda), aga kui jõuti löömise, pealtrampimise ja alandamiseni, siis olid gängsteritest näitlejad omas elemendis, näod hiilgamas naudingust ja vihast.
„Aga kuidas su ohvritega lood on – kas sa tundsid neile kunagi kaasa ka?” küsis ameeriklane.
Vitali tundus hämmeldunud. Ta pöördus minu poole.
„Muidugi mitte. Mitte keegi, kes teeb seda, mida mina teen, ei tunne oma ohvritele kaasa. Sa oled kas tossike või tõeline mees, ja tossikesed on kõik selle ära teeninud, mis neile osaks saab.”
„Spetsi” keskne stseen oli sellest, kuidas Vitali tapab ühe maffiapealiku. Filmis jalutab ta rahulikult oma rivaali juurde, laseb ta maha ja jalutab siis jälle rahulikult minema. See kõik toimub nii kiiresti, et ma pidin tagasi kerima ja uuesti vaatama, et üle kontrollida, mis juhtus.
„Kui palju inimesi sa tapnud oled?” küsisin, kui ettekandja lahkus.
„Ma võin rääkida ainult ühest korrast. See oli kättemaks mu venna eest. Selle tapmise eest ma istusin kinni ka, aga pärast seda ei jamanud minuga enam keegi.”
„Kas igaühest võib saada tapja?” päris ameeriklane.
„Ei. Kui ma vanglas olin, oli seal mehi, kes kahetsesid seda, mida olid teinud. Nad nutsid, käisid kirikus. Kõigis ei ole sisemist tugevust, et sellega hakkama saada. Aga minus on.”
„Kas sa pöörduksid kunagi kuritegelikku ellu tagasi?”
Vitali naeratas: „Praegusel ajal on kunst minu elu.”
Me veensime teda meid endaga kodulinna kaasa võtma ja laskma meil filmida teda uut projekti ellu viimas. Meie saame eksklusiivsed kaadrid sellest, kuidas gängsterrežissöör oma igapäevast tööd teeb, ja tema saab reklaami, mis aitab raha koguda.
„Muidu peaksite te pigem olema mu ohvrid,” ütles ta asjalikult. „Aga antud juhul saavad meist partnerid.”
Lend Ussuriiskisse, Vitali kodulinna, võttis aega terve päeva. Vitali lihtsalt nõjatus seljatoele, naeratas ja magas terve reisi maha. Mina lobisesin ühe teise endise gängsteriga, tema sõbra Sergeiga. Endine tõstetšempion Sergei võttis enda alla kaks lennukiistet. Ta oli gängsterielu seljataha jätnud, kui leidis enda jaoks Jumala: kuul, mis oleks pidanud ta tapma, läks imekombel ta kehast läbi. Pärast seda oli ta näinud valgust (ühe Ameerikast pärit evangelistliku sekti abiga, mis aitas teda pärast tulistamist terveks ravida). Ta oli naeruhimuline, rõõmsameelne blond mehemürakas küsivate lahkete helesiniste silmadega. Varem oli ta müünud heroiini ja smuugeldanud tüdrukuid Ukrainast Euroopasse.
„Kuidas sinu uus, usklik mina mõtestab lahti su mineviku?” pärisin ma.
„Kui mind ristiti, pühiti kõik mu patud minema,” vastas Sergei.
„Aga kas sa tunned end süüdi selle pärast, mida sa varem tegid?”
„Ma olin deemon, aga täitsin siiski Jumala tahet. Kõik mu ohvrid olid selle järelikult ära teeninud.