et meid ärksana hoida. Ta määras ühe oma sõbra, Stasi, meie eest hoolitsema. Stasil oli džiip, mille ette oli kinnitatud väike labidas – gängsterite märk. Tal oli kaasas tüdruksõber. Neiu oli pikk kahvatu igavlev blondiin, kes lõi särama ainult siis, kui oma sukkpükste kollektsioonist rääkis. „Mul on kodus isegi üks paar ussinahamustriga sukkpükse,” jutustas ta mulle. Stas viis meid Ussuriiski-ekskursioonile.
Linn oli kuulus autoturu poolest, mis oli suuremaid kogu Venemaal. Me asusime Jaapanisse viiva meretee lähedal ja kõigi uute Mitsubishide ja Toyotadega kaubeldi just siin. Turg asus mäe otsas linna sissesõidu juures. Meie lähenedes hiilgas see hõbedaselt nagu võlumägi. Alles siis, kui lähemale jõudsime, saime aru, et päike peegeldus uutelt džiipidelt ja teistelt nelikveolistelt. Siin sõitsid kõik kõige uuemate mudelitega. Väljakäigud võisid olla neil õue peal puulobudikes ja nende korterid võisid olla räämas, ent suured mustad autod läikisid alati nagu telereklaamis. Stas viis meid kohtumisele, kus kohalikud uhkeldasid sellega, kuidas nad oma autosid on tuuninud. Üks tüüp oli lasknud autosse paigaldada mullivanni, teisel oli seal kino. Selles, kuidas nad oma hinnaliste omanditega uhkustasid, oli mingit õrnust. Need tursked mehed puudutasid oma autosid nii delikaatselt. Stas võttis välja pisikese hambaharja, et puhastada oma Land Cruiseri esitulesid. Ta hõõrus neid pehmelt, kannatlikult, nagu peseks põngerjat.
Stas viis meid linna kohal kõrguvatesse mägedesse, et saaksime nautida parimat vaadet. Roostetavad tehased popsisid endiselt tossu välja. Mägede vahel olid surnuaiad mustast marmorist hauakividega. Noorte gängsterite mälestuseks oli neile graveeritud „Poksija Buba”, „Boriss Mercedes”. Nende portreed kujutasid neid gängsterlikus pompöössuses: üks kõlistas oma Mercedese võtmetega, teine poseeris mobiiltelefoniga – nagu Egiptuse vaaraod, kes saadeti järgmisse maailma koos kõige elutähtsamate asjadega. Kuupäevad hauakividel langesid sageli kokku – need noored mehed olid surnud samadel päevadel 1990-ndatel. Need olid kambasõdade kuupäevad, mil võeti kümnist tervest põlvkonnast.
„Kas sul on siin palju sõpru?” küsisin Stasilt.
„Suurem osa mu klassikaaslastest,” vastas ta nagu lihtsalt fakti konstateerides. „Mitte ainult gängsterid. Paljud said risttules lihtsalt juhuslikult pihta.”
Õhtul suundusime restorani Miami. Väljas seisis 3,5-meetrine plastmassist palmipuu. Kogu linnas oli kunstpalme, neid peeti moodsaks. Miami ees oli parkimismaja ja keldris massaažisalong.
„See on kompaktne,” selgitas Stas, „kõik, mida sa võiksid soovida, on ühes kohas koos.” Restoran ise oli luksuslike tumepunaste seintega ning mustaks lakitud toolidega. Kogu klientuuril olid seljas viigitud nailondressid. Restorani omanik oli hiinlane, me asusime Hiina piirist vaid kolmekümne kilomeetri kaugusel ning räägiti, et kolmandik elanikkonnast on illegaalsed Hiina immigrandid.
„Pilukad jalutasid vanasti lihtsalt igale poole, kuhu tahtsid,” ütles Stas, „aga gängsterid ajasid selle asja joonde. Nüüd piirduvad nad turu ja äärelinnadega. Nad peavad teadma, et siin on Venemaa territoorium … Aga nende restoranid on küll kõige paremad.”
Eine kõrvale käis karaoke. Samal ajal, kui hiinlastest ettekandjad meile süüa tõid, laulsid kõik restoranis viibijad šansoone, kriipivaid siirupisi gängsteriballaade, mis on saanud üheks Vene armastatumaks popmuusikaks. Šansoon peegeldab gängsteri rännakut Vene kultuuri keskpunkti. Vanasti olid need põrandaalused, gängsterislängi täis vanglalaulud, lood Siberi töölaagritest ja emaigatsusest. Nüüd mängitavad neid kõik taksojuhid ja toidupoed. „Vladimirski tsentral” on pulmades lemmik. Vintis pruudid üle kogu riigi tantsivad kreemikooki meenutavates kleitides ja kõrgetel tikk-kontstel oma veel rohkem purjus peiudega: „Jää mu kongi trellidel üha sulab, aga minu elukevad on möödunud nii kiiresti.” Hiina restoranis laulis kaasa ka Stas, aga ta tundus olevat liiga vagur, liiga abivalmis selleks, et olla gängster.
„Mina? Gängster? Jumala pärast – ei.” Ta tundus olevat üllatunud, kui ma seda temalt küsisin. „Mina olen lihtsalt ärimees. See labidas on, noh, näitamiseks. Mulle meeldib Vitaliga koos olla.”
Ma küsisin temalt, milline on nende suhe. Stas vahetas kiiresti teemat.
Järgmine kord, kui me Vitalit nägime, siis küsisime tema käest ka.
„Stas? Stas on üks nendest ärikatest, kellelt me vanasti raha välja pressisime.”
„Ja nüüd olete te sõbrad?”
„Ta teeb, nagu ma ütlen.”
Tuli välja, et Vitali oli ükskord Stasi täiesti oimetuks peksnud ja nüüd viimane pooleldi jumaldas, pooleldi kartis teda, aidates Vitalile mantlit selga ja hoides tema eest telefoni. Kõik, keda me selles linnas kohtasime, tundusid kuidagi küürutõmbunud, pominal kõnelevat, must-valged. Ainult gängsterid kõndisid uhkel sammul kõigis säravais vikerkaarevärvides. See oli Vitali linn, läbilõige Venemaa linnadest, kus kolmandik meestest on olnud vangis, linn, mida jälgivad meediaga manipuleerijad ja telemehed poliitikute mainet kujundades.
Tähtsal võttepäeval hõivas Vitali terve turu. Selles stseenis pidid noor Vitali ja tema kamp jääma vahele, kui turul kauplejatelt raha välja pressivad. Turukaupmehed mängisid iseennast ja mente olid palgatud mängima mendid.
„Kas selles ei ole probleemi, et te täna gängsteri heaks töötate?” küsisin miilitsatelt.
Nad naersid. „Kelle heaks me sinu arvates siis muul ajal töötame?” (Vladivostoki uus linnapea oli mees, kelle hüüdnimi oli Winnie Puhh, maffiapealik, kes oli varem istunud kinni tapmisähvarduse eest ühele ärimehele.)
Vitali võtteplatsil oli sadu osatäitjaid ja seal oleks pidanud valitsema kaos, aga ma ei ole kunagi näinud ühtki filmivõtet nii libedalt kulgemas. Tema gängsterijõuk oli ühtlasi filmimeeskond. Kes julgeks võttele hilineda, kui mängu juhivad professionaalsed tapjad? Vitali oli sellesse ametisse nagu loodud. Müts silmile tõmmatud, oma pika sõrmega huultele koputades pani ta kõik kaamerad veatult paika. Kuigi mingit käsikirja ei olnud, ei eksinud ta kordagi kõigile tegelastele nappe, lakoonilisi juhtnööre andes.
„See on nagu kallaletungi korraldamine,” rääkis ta mulle. „Kõik peab olema väga täpne. Mitte nii nagu mõnes su pisikeses dokumentaalikeses.”
Iga detail riietuses, relvades ja asjades, mida turukaupmehed müüsid, oli taasloodud täpselt sellisena, nagu see oli 1980-ndate lõpus. Aga kogu selle üksikasjaliku täpsuse juures võttis Vitali oma filmi üles pigem nagu labaseid B-kategooria filme tehakse, mitte nagu dokumentaalses stiilis realismi filmitakse. Kõik kaadrid Vitalist olid glamuursed lähivõtted. Ta pühkis oma higist laupa, ohkas nagu miim, vaatas ainiti kaugusse ja pääses surmast „Tähesõdade” tunnusmuusika saatel. Just sellisena ta ennast, oma elu, oma kuritegusid nägigi. Kogu valu ja surma, mida ta oli põhjustanud ja mida ise kannatanud, vaatles ta läbi kulunud, halva märulifilmimuusika ja tossumasinast lastud suitsu.
„Millised filmid sind inspireerivad?” küsisime meie.
Vitali vaikis hetke.
„„Titanic”. See on üks korralik film. DiCaprioga. See on päris elu. See on sedasorti asi, mida ma kavatsen teha, kui saan raha kokku …”
See oli olnud viimane kord, kui ma teda nägin, kolm aastat varem. Aga teda tuletati mulle endiselt sageli meelde. Ühte lühikest stseeni näidatakse Ostankino kanalitel igal nädalal. President istub pika laua otsas. Mõlemal pool teda istuvad kubernerid: Lääne-, Kesk-, Kirderegiooni jne. President osutab igaühele, kes räägib talle, mis tema kandis toimumas. „Allumatud terroristid, maksmata pensionid, kütusedefitsiit …” Kubernerid näivad olevat paigale tardunud. President mängib nendega, täpselt nagu Vitali. „Noh, kui te ei suuda oma tagahoovigi korras hoida, on meil alati võimalik leida uued kubernerid …” Pikka aega ei suutnud ma välja mõelda, mida see stseen mulle meenutab. Siis sain aru: see on võetud „Ristiisast”, kus Marlon Brando kogub kokku viie maffiaperekonna pead. Quentin Tarantino kasutas sarnast stseeni siis, kui Lucy Liu kohtus Tokyo yakuza-klannide pealikega filmis „Kill Bill” – see on maffiafilmi kujund. Ja see sobib kuvandiga, mille Kreml on Presidendile loonud: ta on riides nagu maffiaboss (must polosärk musta ülikonna all) ja tsitaadid sellest,