seinad valgeks värvida ja asendas sametkardinad ribakardinatega. Ta kutsus kohale tippjuhid EL-i tuntumatest firmadest, et vaadata üle telekommunikatsioonid, lennundus-, põllumajandus-, finants- ja turismisektor. Järgneva nelja aasta jooksul tootsid nad SWOT-analüüse ja interventsiooniplaane, probleemipuid, soolise võrdsustamise strateegiaid. Siis saatis Benedict need raportid P-le. Aga kui ta hiljem P-le helistada üritas, sai ta alati kätte ainult assistent Jelena.
„P võtab teiega ühendust järgmisel nädalal,” ütles Jelena alati. Ja itsitas. P ei helistanud kunagi tagasi. Enne ministeeriumisse tööle tulekut oli Jelena olnud laulja ööklubis Kristall Karl Marxi tänaval. Veidi aega hiljem kadus ka Jelena: ta jooksis ära Türki, elama koos kellegi saadikuga Skandinaaviast, kes oli jätnud tema pärast oma naise, lapsed ja diplomaatilise karjääri.
Kohalikul valitsusel olid arengu kohta omad arusaamad. Kuberner juhtis ka kommertssadamat ja nüüd oli tema majandusminister hõivatud uue pankade võrgustiku loomisega, et oleks tehingutest saadud raha kuhugi panna. Kuberner ise oli suur ja kiilaspäine ja higistas kogu aeg. „Ma käisin hiljuti Poolas,” ütles ta Benedictile sel ainsal korral, kui nad üldse kohtusid. „Ma nägin, kuidas nad tegid segumasinas ketšupit. Sedasorti innovatsiooni on meil siin ka tarvis.”
Projekti lõppedes küsis Benedict P-lt pabereid, mis kinnitasid, et 200 000 euro eest arvuteid on kohale jõudnud. P keeldus neid talle andmast, ta väitis, et arvuteid ei ole tulnud. Benedict kahtlustas, et need olid tagauksest välja müüdud, aga ta ei saanud midagi tõestada.
Benedict pani oma tööviljade puudumise Kaliningradi kohaliku valitsuse provintslikkuse arvele. Talle anti uus töökoht Moskvas, ministeeriumis, millest ta lootis, et sealsed bürokraadid on teisest puust. Ja Venemaa elus oli tema jaoks palju nauditavat. Ta oli abiellunud oma tõlgi Marinaga, sõbraliku, pretensioonitu daamiga, kes oli temaga ühevanune ja sarnase huumorimeelega. Ta elas suhteliselt jõukat elu: ta ei olnud enam kaltsakast akadeemik, vaid autojuhiga konsultant, ja ta tegi alati kõigile joogid välja. Projektil oli olnud veel üks positiivne tulemus: Benedict oli leidnud Taani ekspertidele 130 000 eurot, et nad loomaaia korda teeksid. Loomad käitusid jälle normaalselt. Isegi orav oli maha rahunenud.
Moskvas töötas Benedict majandusarengu ministeeriumi vastas, et juhtida EL-i strateegiat Venemaal. Majandusarengu ministrit peeti Venemaa kõige valgustatumaks ministriks. Ta oli akadeemik ja Presidendi isiklik sõber, kandis šikke ülikondi ja roosasid särke ning teda armastati Davosis. Tal oli viisteist aseministrit, paljud neist noored, helged, magistrikraadiga (või vähemalt magistrikraadi omandavad) pead. Ministeeriumis oli käimas remont: mõned korrused olid säravad ja uued, paljud teised aga pikenduseks sellele, mida Benedict oli näinud Kaliningradis: samasugused pimedavõitu koridorid, pidevalt helisevad telefonid, rasked kardinad ja presidendi fotod – nüüd juba uue Presidendi fotod, aga naeratus neil oli endiselt vabandav.
„Kas sa paberit saad tuua?” küsis Benedictilt naine, kes oli ministeeriumis tema sideisikuks. „Too alati paberit. A4. Igale osakonnale on lubatud kindel kogus paberit ja me ei saa kunagi nii palju kui vaja.”
Iga kord, kui Benedict ministeeriumisse koosolekule läks, võttis ta kaasa pakkide kaupa A4 paberit, varjates neid lumetormi eest mantlihõlma all.
„Ma ei ole päris kindel, et ministeerium saab aru, milleks me siin oleme,” rääkis ta mulle ühel õhtul Scandinavias. „Ükspäev palusid nad meil kogu osakonnale uusaastapeo korraldada ja selle eest maksta ka.”
Samal ajal oli riik meie ümber muutumas. Iga päev hindas Benedict EL-i projekte Venemaal, mis olid väärt sadu miljoneid eurosid. Kõik tegid oma kastikestesse linnukesi:
Demokraatia? Korras: Venemaal on presidentaalne demokraatia iga nelja aasta järel toimuvate valimistega.
Tsiviilühiskonna areng? Korras. Venemaal on palju uusi kodanikuühendusi.
Eraomand? Korras.
No Venemaal toimuvad tõesti valimised, aga „opositsioon” oma peaaegu et koomiliste juhtidega on loodud ja kujundatud niisugusel moel, mis tegelikult hoopiski tugevdab Kremli positsiooni: kui peedikarva nägudega kommunistid ja sülgavad natsionalistid teledebattideks üles rivistatakse, jääb vaatajale tunne, et kogu selle kambaga võrreldes on President ainuke mõistlik kandidaat. Venemaal on küll kodanikuühendusi, mis esindavad kõiki alates jalgratturitest kuni mesinikeni, aga nende asutajaks on sageli Kreml, kes kasutab neid alati lojaalse „tsiviilühiskonna” loomiseks. Ja kuigi Venemaal on tõesti ametlikult vaba turg ja megakorporatsioonid toovad oma rekordeid murdvaid aktsiaemissioone vabalt kõigile maailma aktsiaturgudele, on suurem osa omanikest Presidendi sõbrad. Või siis on need oligarhid, kes väidavad ametlikult, et kõik, mis neile kuulub, on ka Presidendi oma, kui viimane seda peaks vajama. „Kõik, mis mul on, kuulub riigile,” ütleb Oleg Deripaska, üks riigi rikkamatest meestest. See ei ole üleminekuetapis riik, vaid mingisugune postmodernistlik diktatuur, mis kasutab demokraatliku kapitalismi keelt ja institutsioone autoritaarsetel eesmärkidel.
Benedict oli harva vihane, aga kui ta sellest rääkis, hakkas ta kogelema ja läks näost punaseks. Ta oli kõigest pasunapuhuja sellel tohutul rahvusvahelise bürokraatia paraadil, aga ta oli rängalt pettunud ja tundis, et teda ei kuula keegi. Lääs pigistas selle koha pealt silma kinni, nõustudes taolise loomuvastase tõlgendusega. Benedict ei olnud sugugi mingi moraalijünger, aga kõik see oli midagi nii võltsi, et lausa kohutas teda.
„Kui sa hakkad väitma, et üks asi on midagi, mida ta tegelikult ei ole, siis, noh, kogu see asi variseb ühel hetkel kokku …” oli tal tavaks öelda välgumihklit lauale virutades. Ja kui ta oli maha rahunenud, siis: „See on nagu Lääs mingis kõverpeeglis.”
Ma rääkisin Benedictile, et olin õppinud tundma Vene telekanalite struktuuri. Pealtnäha on suurem osa Vene telekanalitest üles ehitatud nagu iga teine Lääne telekanal. Iseseisvad tootjafirmad söödavad telekanalile saadete ideid näiliselt avatud konkursi korras. Aga asjal on konks. Suurem osa tootjafirmadest kuulusid, nagu ma peagi mõistsin, kas täielikult või osaliselt telekanali juhtidele ja juhtivtöötajatele. Nad volitasid iseennast. Aga kuna neil oli siiras huvi teha häid saateid ja saavutada kõrgeid reitinguid, rajasid nad terve hulga firmasid, mis kõik omavahel võistlesid ja parandasid tänu sellele ideede kvaliteeti. Ja kuigi telekanalid ise maksavad makse ja asuvad uutes büroohoonetes, tegutsevad tootjafirmad, kus tegelikult raha tehakse, hoopis teistsuguses maailmas.
Ma olin hiljuti monteerinud üht saadet sarnases tootjafirmas nimega Potjomkin. See asus vaiksel tänaval tööstuslinnakus, kaugel Moskva sinisest klaasist ja terasest keskusest. Ei olnud siin mingeid sarvraamidega prillidega koolilõpetajaid kokaiini ninna tõmbamas ja mahevõileibu söömas, olid vaid tehasetööliste laigulised näod ja alkoholist kilavad silmad ning tätoveeritud kõhtudega kaugsõidu-autojuhid, kes veavad kaupa üle ühe kuuendiku kogu maailma mudast, jääst ja rabadest. Hallil laohoonel, kus asus Potjomkin, ei olnud ühtki silti, mingit numbrit mustal metalluksel. Ukse taga oli räpane tuuletõmbusega vanglasarnane ruum, kus ma kohtusin igavleva, mitte just kaine valvuriga, kes vaatas mind iga päev, nagu oleksin võõras sissetungija tema eluruumis. Kontorisse pääsemiseks kõndisin mööda pimedat betoonkoridori edasi ja keerasin järsult paremale, ronisin üles kahest kitsast trepist, mille lõpus oli veel üks must märgistamata metalluks. Siin helistasin uksekella ja ebasõbralik hääl küsis läbi sisetelefoni: „Kes sa oled?” Ma lehvitasin oma passi kohas, kus arvasin olevat varjatud kaamera. Siis kõlas ukse avamise piip-piip-piip ja ma asusingi Potjomkin Productionsi ruumides.
Äkitselt olin ma läänelikus kontoris IKEA mööbli ja paljude teksade ja erksate T-särkidega kahekümnendates aastates noortega, kes jooksid ringi kohvitasside, kaamerate ja rekvisiitidega. See oleks võinud olla ükskõik milline telesaateid tootva firma kontor ükskõik kus maailmas. Kui minna mööda vastuvõtulauast, koosolekuruumist, kohvilauast ja osatäitjate otsimise osakonnast, jõuad kinnise valge ukseni. Paljud pöörduvad siit tagasi, arvates, et on näinud kogu kontorit. Aga kui toksid sisse koodi, sisened palju suuremasse kontorisse: siin istuvad ja vaidlevad produtsendid ja nende assistendid; siin liuglevad tabelite ja pühalikkusega ringi raamatupidajad; ja siin on logijad, ridade kaupa noori tüdrukuid, kes vaatavad ainiti ekraanile, samal ajal kui nende hüperaktiivsed sõrmed tipivad kirja panna intervjuusid ja dialooge monteerimata kaadritest. Selle kontori