gängstereid, läks kultuuriministeeriumist ja Ostankinost liikvele sõna, et Kreml soovib positiivseid, rõõmsaid filme. Vene gängsterifilmid, mis oleksid teoreetiliselt pidanud konkureerima kõige populaarsematega kogu maailmas, sunniti levist kaduma. Näitlejad, kes pidasid end ennekõike vene De Nirodeks, olid äkki sunnitud oma kuvandid ümber tegema ja võtma vastu rollid romantilistes komöödiates. Läänes on olukord täpselt vastupidine: poliitikud püüavad käituda nagu ontlikud kodanikud kunagi, samal ajal kui filmid ja televisiooni on vallutanud allilm. Siin jäljendavad poliitikud mafioososid, aga filmid on roosilised. Alati, kui ma sokutan TNT-le mõne gängsteritega seotud saate, vahivad nad mind ammulisui: „Me teeme siin rõõmsaid saateid, Peter. Rõõmsaid!” Ma oletasin, et Vitali ei leidnudki raha oma kassahiti tootmiseks. Ma olin tema pärast natuke mures.
Vitali oli mulle raudteejaama vastu tulnud. Tal olid seljas tavapärased viigitud dressid; sellest oli päris palju aega möödas, kui ma viimati nägin kedagi neid kandmas. Ta tervitas mind soojalt. Ma tundsin, et ta oli siiralt rõõmus, kohates kedagi „vanadest aegadest”.
„Aitäh, et sa tulid.”
„Kas sa elad nüüd D-s?”
„Ma hoian madalat profiili. Ma väldin Moskvat: liiga palju mente, kes tahavad su dokumente kontrollida. Kodus on kõik mu viimasedki kambajõmmid istuma pandud. Mul ei oleks kedagi filmida, isegi kui raha kokku saaksin.”
Ma hakkasin mõtlema, et äkki flirdib Vitali oma endise ametiga, aga pidasin paremaks mitte surkida. Me jalutasime tema auto juurde: see oli tuliuus nelikveoline (iseenesest mõista). Ilma numbrimärkideta. Taga rippus värskelt pressitud nailondress.
„Ma elan autos, kuni hoian madalat profiili. Ma olen seda niikuinii alati korteritele eelistanud.”
„Mis sinu filmiprojektist sai?” küsisin.
„Kohtusin paari Moskva produtsendiga. Nad tahtsid, et ma neile käsikirja näitaksin. Kas nad arvavad, et ma loll olen? Ma tean, et nad varastavad selle ära ju.”
„Aga Vitali, niimoodi need asjad käivadki. Sul oleksid autoriõigused, garantiid.”
„See ei tähenda midagi. Produtsente ei saa usaldada, nad on kõik sulid. Ma üritasin raha hankida oma inimestelt, maffiabossidelt. Inimestelt, keda saab usaldada. Aga keegi neist ei tahtnud gängsterifilmidesse investeerida. „Sellel ei ole tulevikku,” ütlesid nad mulle.”
Tuli välja, et Vitali tahtis, et ma teeksin temaga lühikese intervjuu. Tal oli plaanis teha endast dokumentaalfilm.
„Ükski teist, teleinimestest, ei oskaks mind oma filmides õigesti kujutada. Kas sa võtsid suure kaamera kaasa? Väga hea.”
Võtsime intervjuu üles autos. Vitali manas ette kõige väärikama ilme, mida oskas – osaliselt roomajaliku, osaliselt romantilise. Ta rääkis ülimalt aeglaselt.
„Juba sellest ajast saadik, kui ma laps olin, teadsin, et suudan enamat kui teised inimesed. Joosta kiiremini. Hüpata kõrgemale …”
Ta vakatas äkki keset lauset ja tormas autost välja. Ta hakkas röökima, sülitades küüruvajunud, kohutavalt paistes silmadega hulguse pihta, kes jõi auto taga midagi kilekotis olevast pudelist. Hulgus roomas minema. Vitali astus uuesti sisse, ikka veel raskesti hingates, aga viha lülitus välja nagu valgus elektripirnis.
„Sa ju ei tahaks, et ta minuga koos kaadrisse jääks. Ta muudaks selle koledaks.”
Siis võttis Vitali üles intervjuu minuga. Ta oli kõik mu sõnad juba üles kirjutanud, mul oli vaja ainult käsikiri pähe õppida.
„Esimest korda, kui ma Vitaliga kohtusin, tundus mulle, et ta on kõige andekam ohtlik mees ja kõige ohtlikum andekas mees, keda ma kunagi näinud olin …”
See oli pikk kõne ja mul läksid kogu aeg sõnad sassi. Aga Vitali oli kannatlik režissöör ja viienda korraga saime hakkama.
Pärast filmimist naaldus Vitali seljatoele ja võttis välja hunniku kõvakaanelisi raamatuid.
„Need on sulle.”
Need olid raamatud, mille oli kirjutanud Vitali.
„Ma olen hakanud raamatuid kirjutama. Need müüvad päris hästi. Ma olen sinuga aus, esimest ei kirjutanud ma tegelikult ise. Aga sellest alates olen õppinud ise kirjutama.”
Suurem osa varasematest raamatutest põhinesid Vitali kuritegelikul elul. Aga viimases oli ta žanrit vahetanud. See oli satiir Vene poliitikast, riiukukkede ja gängsterite riigist, mis kasutab oma määratut peerugaaside reservi, et manipuleerida ümbritsevaid riike endale alluma (sel hetkel ähvardas Venemaa parajasti Ukraina gaasitarne kinni keerata).
„Praegu mõtlen ma tihti, et oleksin pidanud poliitikuks hakkama,” ütles Vitali. „Ma pidasin seda lihtsalt igavaks, ei saanud aru, et nad kasutavad samu meetodeid nagu meie. Nüüd on liiga hilja. Ma olen end kunstile pühendanud. Kui ma ei saa teha filmi, siis kirjutan. Ja tead, kus on tulevik, Peter? Komöödias. Korralda mulle TNT-s kohtumine, äkki nad tahavad mu peeruraamatu teleekraanile tuua.”
Ma ütlesin Vitalile, et annan endast parima. Ta nõudis tungivalt, et ma võtaksin hunniku pakse, musti, läikivaid raamatuid kaasa, et neid teistele näidata. Ma ei saanud talle ära öelda ja viisin need kahe kilekotiga linna kaasa, raamatute teravad ääred kilet lõhkumas ja igal sammul mu jalgu torkimas.
TNT-s andsin endast parima, et Vitalit aidata, ja viisin komöödiate osakonda koos käsikirjaga ühe tema raamatu.
„Mul ei ole õrna aimugi, kas see on hea või halb, aga ma lubasin,” selgitasin peaaegu vabandades. Ja arvasin, et sellega lugu lõpeb.
Ent mõni nädal hiljem jalutasin ma TNT-sse sisse, ja seal Vitali oligi: istus koos paari produtsendiga ühes väikeses klaasist koosolekuruumis, seljas nailondressid ja peas nokkmüts. Ta märkas mind, kui ma sisse astusin, tõusis püsti, võttis mütsi peast ja lehvitas. „Tere, vennas!” kuulsin teda hüüdmas, läbi klaasi tundusid tema sõnad vaiksed ja moondunud. Järsku tahtsin ma minema joosta, teda ignoreerida, teeselda, et ma ei olnud temaga kunagi kohtunud ega tundnud teda. „Vennas!” hüüdis ta uuesti, vehkides mütsiga aina hoogsamalt. Ja ainuke viis, kuidas ma suutsin valitseda oma äkilist soovi minema joosta, oli kaasa mängida ja hüüda veel valjemini: „Vennas! Vennas!” kuni kõik, kes kontoris viibisid, kuulsid ja jäid mind vahtima.
„Kas ta mõtleb seda tõsiselt või?” küsisid draamaosakonna naised minult pärast. „See kõik tundub pisut nagu mingi etendus.”
„Oi, tema mõtleb seda kõike täiesti tõsiselt. Kas te olete tema raamatust päriselt huvitatud?”
„See on hästi kirjutatud. Me peame selle üle järele mõtlema.”
Üks valdkondi, millele TNT keskendub, on satiir. Kui NSVL kupatas huumori põranda alla ning muutis selle niimoodi riigivaenlaseks, siis uus Kreml julgustab inimesi aktiivselt riigi kulul nalja tegema. Ühe TNT sketšisaate teemaks on korrumpeerunud duumasaadikud, kes pidevalt hooravad ja pidutsevad, ülistades samal ajal üksteise patriotismi; teine räägib ainukesest liikluspolitseinikust kogu Venemaal, kes ei võta altkäemaksu – tema pere nälgib ja naine näägutab pidevalt, et ta hakkaks „normaalseks” ja korrumpeerunuks. Miks ei võiks lubada publikul pisut auru välja lasta, nii kaua kuni ühtki tõelist valitsusametnikku ei nimetata? Vitali ei eksinud, et Kremli seatud piiride raames tema satiir toimib.
Kui ma üritasin Vitaliga pärast kohtumist uuesti ühendust võtta, oli ta kadunud. Sergei ütles mulle, et politsei tahab talle küsimusi esitada ja ta hoiab jälle madalat profiili: magab autos ega tule linnade lähedussegi. Aga ma arvan, et küllap on temaga kõik korras: igal aastal näen ma raamatupoodide odava ilukirjanduse riiulitel tema uut romaani, suurem osa neist komöödiad.
Tänapäeva Venemaa
Ekspatriandid saabusid Venemaale Läänest esialgu külma sõja võitjate saadikutena. Nad olid üleolevad ja tulid õpetama, kuidas olla tsiviliseeritud. Nüüd on see kõik muutumas. Venemaa on taas tõusnud, õpetajatest on saanud teenijad, ja ma ei ole isegi enam päris kindel, kes selle külma sõja lõppude lõpuks ikkagi võitis.
Benedictiga