Jerevani. Üks isa tuttav kutsus meid kaasa oma sõbra sünnipäevale Etšmiadzini. Sünnipäevalapse nimi oli Hamlet Otellovitš.
Andrei Volkonski häälestab klavessiini oma kodus Aix-en-Provance’is.
Isa lahkus Nõukogude Liidust 1973. aastal. Jällenägemine Gotlandil 1991.
Isa ja poeg.
Pinginaabrid
Minu emapoolse vanaisa ristinimi oli Nikolai Jürisson, kuigi juba väiksest peale kutsusin teda At-atiks, sest just nõndamoodi olevat ta mind kõndima ergutanud: “Att-att-att!”
Kuidas hakkasid kutsuma lapselapsed tema pinginaabrit, ma ei tea, kuid tema ristinimi oli Juhan Klein. Eestistamise ajal sai temast Aul. Õigupoolest olid nad pinginaabrid ainult Sindi kooli esimeses klassis ja polnud pärast seda kohtunud. At-att oli teedeehitusinsener ja õpetas TPI-s, Aul aga antropoloog ja õpetas TRÜ-s. Neid polnud kokku viinud sõjad, revolutsioonid ega võimuvahetused. Olin Auli nime vanaisa suust muidugi kuulnud, sest tegemist oli ju ikkagi oma ala suurima spetsialistiga.
Asjalood muutusid siis, kui läksin Tartusse psühholoogiat õppima. Eksam tuli anda ka inimese anatoomias ning seda sai teha professori kodus. Õiendasin selle ära ja tervitasin alles siis oma vanaisa Nikolai Jürissoni poolt. Auli silmanurka ilmus pisar.
Nüüd hakkasid nad teineteisele kirjutama, minust sai aga postikandja, kes vedas At-atile Tartust AU8, mida professor väga hindas ja vaata et imerohuks pidas.
Kui nad lõpuks vanaisa juures kohtusid, kinkisid nad teineteisele oma raamatud. Vanaisa lauale jäi kuni tema elu lõpuni J. Auli “Inimese anatoomia” ja Auli lauale N. Jürissoni “Teedeehitusmasinad”.
Ma ei tea, kuidas lahkus siitilmast professor Aul, aga At-att, kes oli pidanud ennast kogu elu põhimõtteliseks ateistiks, pani käed rinnale risti ja tema viimsed sõnad olid: “Noh, ma siis nüüd tulen…”
Vanaisa, dotsent Nikolai Jürisson ja professor Juhan Aul.
Kevadest suvve
1.
Varakevad
Tänavail lombid.
Näe, keegi on hiiregi
astunud laiaks.
2.
Märts
Kassid on väsind.
Ja dispanseri kempsus
kiunuvad mehed.
3.
Suvehari
Kõik lõõtsutavad.
Taamalt kerkib pilv nagu
varbavahemust.
Talv – jälkuse tipp
Oo, lõpuks ometi tuli lumi maha! – ähivad suusasõltlased ja asuvad oma laudu määrima. Oo, lõpuks ometi on talvetaat jõe- ja järvepeeglid kinni kaanetanud! – ägavad teised ja hakkavad nurga taga vargsi uiske teritama, nagu valmistuksid veriseks tapatööks. Oo, jõulumees toob varsti saanitäie kinke! – loodavad lapsed ja üritavad head nägu tehes päkapikke petta.
Ma ei saa nendest inimestest aru. No kuidas võib meeldida talv? Kuidas võib vaimustusest kiljuma hakata ja lausa eufooriasse sattuda sellest, et väljas on külm ja üha külmemaks läheb? Kuidas võib nautida seda, et pidevalt on pime ja elektriarve tõuseb kahekordseks? Kuidas võib rõõmustada selle üle, et õue pole võimalik üldse minna, sest seal on nii libe, et mõistlikum oleks lasta ennast juba toas kipsi panna?
Magu valutab pidevalt, sest juba läbi akna kogu seda libedust nähes tekib paaniline hirm kukkumise ees, närvid aga löövad teatavasti otse makku. Ja kuna talv tuleb alati millegipärast ootamatult, on tänavad krooniliselt lumest lahti lükkamata ning kõnniteed liivatamata. Sellele vaatamata pole ükski kohalik omavalitsus siiani tunnistanud oma talvesuutmatust ega tulnud mõttele rajada trotuaaride äärde püsivad käsipuud, millest kinni hoides jõuaks kakerdada kas või naabrigi väravani. Seni on aga ametiasutused inimtühjad, kuna keegi ei ole suuteline ennast nendeni vedama. Ka helistada pole võimalik, sest telefonitraadid on lume raskuse all katkenud ja mobiilitornid tormides upakile kukkunud. Seetõttu tuleb kõige mõistlikumateks olenditeks lugeda neid, kes vajuvad talveunne, sest midagi korda saata nagunii ei õnnestu. Isegi autoga on raske liikuda ja seda mitte niivõrd koristamata hangede pärast, kuivõrd päikese tõttu, kes tuletab meile oma vilksatavat kohalolekut meelde nii madalalt, et süstib rooli kohalt otse silma.
Kui nõnda tugitooli surutult televiisori lahti teed ja parajasti juhtuvad olema taliolümpiamängud, saad järjekordse hoobi. Kohalikud kanalid pasundavad meie suusatajate edust ja maailmakuulsusest, ent vaadates näiteks kas või Euronewsi, selgub, et mujal maailmas peetakse suusaspordiks, mis televisioonis kajastamist väärib, ainult slaalomit ja kiirlaskumist ning murdmaal heegeldamine ületab uudisekünnise ainult siis, kui kaasa ukerdab mõni neeger. Muudest olümpiaaladest on meie inimestel aga hoopis omamoodi arusaamine. Meenub tuttav emakeeleõpetaja, kes vaatas tükk aega kelgutamist ja küsis siis, kas võitja on see, kes teeb kõige pikema liu…
Jõulud on mulle aga juba lapsepõlvest saati vastumeelsed olnud, sest seostuvad verivorstiga, mis ei ole teab mis isuäratav suutäis, eriti siis, kui oled oma ihusilmaga pealt näinud, kuidas vanaema verist plöga läbi lehtri soolikasse litsub. Aga vanaisa lõi rusikaga vastu lauda ja ütles, et ma olen eesti poiss ja pean verivorsti sööma.
Ei, ei suuda ma leida talves midagi meeldivat või meeliülendavat. Jälkus, vaid ääretu jälkus on tunne, mida see aastaaeg minus esile kutsub!
Kevad – jälkuse tipp
Oo, kevad on käes! – õhkavad inimesed õndsalt ja sööstavad õue. Oo, on tunda kevade hõngu! – kilkavad nad ja ajavad ninad õieli. Oo, pungad juba puhkevad! – röögivad lapsed ja küünitavad oma pesemata käsi nende poole.
Ausalt öeldes ei saa ma kõigest sellest vähimatki aru, sest minu jaoks on kevad kõige vastikum aastaaeg. Aga see kevade hõng? Kas ma ei tunne siis kevade hõngu? Muidugi tunnen, vaatamata sellele, et saabuvast kevadest on mul tugev nohu. Kuid seda hõngu sisse hingates sooviksin, et mul oleks nohu asemel pigem süüfilis – saaks ninast päriselt lahti. Kuidas siis mitte tunda seda ümberringi tulvavat lehka, mis kerkib sõbraliku talvepäikese poolt kinni külmutatud ja nüüd salakavala kevade poolt lahti sulatatud prügikastidest ja solgiaukudest? Kuidas siis mitte märgata seda otsekui vihmaussidena maa seest välja vingerdavat lebrat, mis koosneb põhiliselt konidest, kuude jooksul valgeks muutunud koerasitast ja porilompides vedelevatest surnud pisinärilistest? Kui kellelegi meeldib seda haista, siis palun, ega ma ei keela, ise aga panen küll tropid ninna, sest juba lapsepõlves panin tähele, et kevaditi hakkavad sõrmed haisema vana võisaia järele.
Ja mis jutt see pungadest veel on? Kas te ise olete neid kunagi katsunud? Kui ei, siis soovitan teil seda mitte teha. Nad on kaetud mingi seletamatu kleepuva limaga, mis jääb sõrmede külge õudusfilmi mahapesematusega. Äärmisel juhul võib sellest vabaneda tärpentini abil, kuid sellegi aroomi tuleb endaga nädalapäevad kaasas kanda. Esimestest kevadlilledest ei tahakski eriti rääkida. Nad on nii haledad, et tekitavad lausa kaastunnet. Mina aga tahaksin lilli vaadates hoopis ilu nautida, mitte kurvastusest pisaraid valada. Kõige esimesed kevadekuulutajad